Kohtumine Anu Raismaga

27.-l märtsil oli meil harukordne võimalus kohtuda mitmetel kriisiabi missioonidel töötanud meditsiinieksperdi Anu Raismaga. Üldjoontes teadsime, kellega tegu ja millest tuleb jutt, siiski oli kohtumisel saadud info, pildimaterjal ja Anu poolt jutus edasi antud emotsioon paljukordselt sisukam ja vägevam. Anu kirjeldas meile missioonide käivitamise mehhanismi, meie rühmade kohalejõudmise keerulisust, kriisikoldes eesootavaid ekstreemseid tingimusi, abistatavate inimeste kultuurilisi erinevusi, rahvusvaheliste abirühmade koostööd, kriisides avalduvaid inimlikkuse võite bürokraatia üle. Kõlama jäi, et neis maailma paigus, kus looduskatastroofid aegajalt sadu tuhandeid inimelusid nõuavad ja elukorralduse segi paiskavad, on rahvad loodusjõududega leppinumad kui meie siin rahuliku Balti kilbi peal. Aga et kogu ajaloo jooksul on õnnetusi juhtunud ja jääbki juhtuma, siis on ka meie väikese rahva valmisolek hättasattunuile abi anda jatkuvalt vajalik. Seda nii inimlikkuseavaldusena kui ka põhjusel, et millalgi võime ka ise teiste abi vajada.

Anu on kindlasti ka tulevikus kriisikolletesse sõiduks valmis. Meie loodame temast veel kuulda ja võibolla ka kohtuda pärast järgmisi missioone.

Varbolas vaderiteks

Varbola mehed nägid meie klubi tegemisi „Pealtnägijas“. Ju siis asi meeldima hakkas, sest reede õhtuks olime kutsutud Varbola rahvamajja kohtumisele. Rääkisime oma tegevuse sisust, sellest, et tööelu lõpetamise järel tekib hinge pagana tühi tunne, sõpru hakkab vähemaks jääma, asjalikku olemist kodust ega kõrtsist ei leia jne. ja et üks õige meesteklubi on hea rohi nende hädade vastu. Ka sellest oli juttu, et lihtsalt üks punt mehi on palju vähem kui meesteklubi oma reeglite, kommete, perioodilisuse ja korraga. Tundus, et Varbola mehed on õigel teel, teevad klubi valmis ja sügisel kutsuvad meid põdrajahile. Koerteks :-). Lubati, et igas ajus ei tule meil üle pooleteise kilomeetri võsas mütata.
No jah, vaderiteks me veel ei saanud, sest nimi tekib klubile mõnel järgmisel reedel.

Maa, kosmos ja salapärased jõud

Need olid teemad meie
järjekordsel klubiõhtul. Segaste asjade selgitajaks maailma näinud ja mitmel
pool õppimas käinud sensitiiv Viigi Saksakulm. Töövahenditeks pendel, traadist
vitsad ja omaenda tundlik meel. Mängleva kergusega määras ta ära, näiteks,
veesooned meie klubi põranda all. Tegi meie peal mitmed inimkatsed selgitamaks,
kuidas tuleb õnnelikult elada ja olla. Õpetas ära kasutama maa ja kosmose
energiat ning vältima negatiivse energia voogudesse sattumast. Asjasse võib
suhtuda nii- või naapidi, kuid prouast enesest õhkus ääretut positiivsust,
millega nakatas ka meie kõige skeptilisemad vanamehed. Põhilised õpetussõnad
olid sellised, et ütle enesele igal hommikul ärgates, et oled kõbus ja tegus,
ja siis sa seda kogu päeva oledki.

kirjutas Rein

Vanamehed raha keskel

Vanameeste uudistamisobjektiks
oli seekord Eesti Panga muuseum. Nägime uhket ja huvitavat hoonet seestpoolt.Ehitatud möödunud sajandi alguses Eestimaa Aadlike Krediidiühingu tarbeks.
Hakatuseks näidati meile nupumeeste poolt tehtud arhailise moega „Raha paneb rattad käima“ masinat. Paned euro sisse ja masin hakkabki ragisema ning omi rattaid pööritama kuni kolksatab välja muuseumi märgi.
Muuseum on moodne. Iga nurga taga mingi ekraan, kust saad ise huvipakkuvat infot ette kerida või ettevalmistatud videot jälgida. Kõike seda jälgimas elusuurused vahakujud. Tehtud Eesti kroonil kujutatud inimestest ja möödunud aegade pangategelastest.
Raha on muuseumis palju. Alates iidamast-aadamast pärit veeringutest kuni praeguste eurodeni välja. Kõiksuguste tähtpäeva- ja meenemüntise lasu ajas silmad lausa kirjuks.
Lahtiste uste päev oli ka varakambris. Tõsi, praegu konutas sealses vitriinis ainult üksik kullakang.Seegi mitte päris, nagu giid mulle vargsi mainis.
Muuseumis asub ka see ainus koht,kus Eesti kroone veel eurodeks vahetada saab. Teistpidine vahetamine siiski kõne alla ei tulevat.
Meie taskutes leiduva raha vastu muuseum huvi ei tunne. Sestap on selle maja külastamine kõigile tasuta.