Anija mees käis Tallinnas

Oleme kohtunud mitme omavalitsuse juhiga, seekord (15.10.13.) oli külas Anija vallavanem hr. Tiit Tammaru. Teatavasti Anija valla pealinn on Kehra, käsipallurite ja paberitootjate linn, vald aga pindalalt üks Eesti suuremaid. Nüüd saime teadmisi ka valla asustuse hõredusest, metsade vägevusest, tallinlase joogiveevarudest valla veehoidlates, Jägala jõe tervisest, inimeste elatustasemest vallas ja paljust muust. Et varem oleme kohtunud Mäetaguse vallavanemaga, siis nüüd tekkis võimalus võrrelda ressursimaksu toel edenevat valda monotööstusliku vallaga. Erinevus õnneks väga suureks ei osutunud. Juttu oli ka Anija valla põllumajandusest, spordist, koolide probleemidest, valla teedest, transpordist. Vallavanem on optimistlik – kuigi inimesed kipuvad valguma tõmbekeskustesse, kus elu käib 24 tundi ööpäevas, jagub elanikke ka loodusväärtuslikesse elupaikadesse. Mitte kõik talumajad ei seisa metsades kustunud kolletega ja kui noortel peredel on jaksu teha tasuvat tööd, osta maasturid ja lumesahad metsataludes elamise tarvis, siis peame üleilmastumise pressi all ikkagi maarahvana vastu. Spordimehe-hingega vallavanemal on unistus ehitada Kehras valmis korralik spordikompleks. Soovime talle selleks võimalusi ja edu. 

Kirjutas Urmas

Valimiseelne aeg

 

 Valimiseelne aeg on mitmeti huvitav. Ühe paneb ta laulma, teise asfalti laotama, kolmanda viiel erineval moel veiderdama. Meil klubis oli asi veiderdamisest kaugel. Külas oli korraga viis soliidset asjameest: abilinnapea hr.Arvo Sarapuu, hr.Sulev Järve Tallinna Keskkonnaametist, Nõmme linnaosavanem hr.Erki Korp, hr.Andres Öpik Nõmme Halduskogust ja aktiivne nõmmekate eest seisja hr.Rein Varema. Jutt käis Nõmmest, mida siin on tehtud, mis on parajasti pooleli ja mida kõike veel võiks teha. Jõukohast tegevust jätkuks meie klubilegi, kui vaid leiaks sobiva koostegemise vormi, sest näiteks hoolt vajavaid parke on Nõmmel mitmel pool. Õigupoolest oligi kohtumine mõeldud ennekõike  klubi ja linnaosa ühistegevuse läbiarutamiseks, mis läks siiski hiilivalt üle valimiseelseks ürituseks.

Meeldiv oli, et vastasrinnale ärapanemist ei olnud, kui mõned leebed nükked välja arvata. Linnaosavanem luges püüdlikult ette kogu oma vägitegude rea, andes mõista, mida ta edaspidi kõike veel teeks, kui ainult hääli saaks...
Vanamehed said rikkamaks kolme kauni pildiraamatu võrra, mille külalised kaasa tõid ja meile laiali jagasid. Lisaks täiesti praktiline aiandusalane käsiraamat meie klubile Sulev Järve poolt.
Raamatud on igatahes hoopis asisem mõte kui raisata trükivärvi hiiglaslike näopiltide peale.

 

Kirjutas Rein

 

Tihe päev!

 

Eakate päev, 1. oktoober, oli meil tihedalt tegevusi täis. Hakatuseks vaatasime veel kord üle               Riigikogu saali, sest mõned uuemad klubi liikmed polnud nii pühas paigas veel viibinud. Vanamehed kasutasid usinalt harukordset võimalust sättida end spiikri kohale, viibutada haamrit ja lasta end sellises võimupositsioonis jäädvustada. Kiikasime ka Valgesse saali, mis praeguseks on läbi teinud  uhke uuenduskuuri.
Seejärel vinnasime endid 215 astet taeva poole, Pika Hermanni tippu. Ilm oli õnneks enam-vähem mõistlik, sai vaadata igasse ilmakaarde ja jälgida tuttavaid paiku siinsest vaatenurgast. Kontrastiks viis giid hr. Rainer Vakra meid nüüd hoopiski keldrisse. Seal on riigikogulastel jõusaal ja saun. Viimane oli hetkel täiesti auru all, kuigi ühtki kogulast me kusagil ei kohanud. Pidi vaba nädal olema. Siin kordas meie giid veel kord kutset tulla mõnel laupäeval siia sauna. Läks ägedaks poleemikaks, keda kogulastest saunanaiseks paluda.
Nüüd tegime sööstu läbi linna, et järgmisena Vabadusvõitluse muuseum Lagedil, Pirita jõe ääres, ette võtta. Muuseumi asutaja ja omanik hr.Johannes Tõrs ronis parajasti välja puhastamist vajavast kaevust, vahetas tunked ülikonna vastu ja asus tohututest eksponaatide kuhilatest lugusid pajatama. Suuremad sõjariistad on õues, väiksemad tubades ja keldris. Lisaks lademete kaupa mundreid, raamatuid, pilte ja plakateid.
Kogud on sedavõrra täiuslikud, et muuseum võib peaaegu igasuguse sõjafilmi jaoks ehtsaid relvi laenutada. Seda on ka korduvalt tehtud. Parajasti oli filmis esinemiseks viimast lihvi saamas kuulus tank T-34. Tegi hirmsat häält, ajas musta suitsu välja ja roomas ähvaldavalt roomikuid lõgistades mööda pargi teed.
Pikk ja põhjalik ringkäik lõppes keldribaaris. Seal selgitas Johannes Tõrs veel kord oma elu sihte, kus talle on kusagilt kõrgemalt poolt antus käsk selline muuseum teha. Lubas elada 100-aastaseks ja teha muuseum tublisti suuremaks kui ta praegu on. Soovisime talle selleks tervist ja jõudu, meeletut pealehakkamist on tal niigi.
Sööstsime tagasi klubisse, et teha üks pidu, sest Nõmme Vanameeste Klubi sai täpselt 4 aastaseks!

 

Kirjutas Rein

 

 

Kaks külalist

17.septembril oli meil koguni kaks külalist korraga. Vello Mäeots, 40-aastase staažiga RAMi laulja, pajatas meile seiku oma elamuste rohkest elust  11nii suure nõukoguliku impeeriumi piires kui ka väljaspool seda, kuhu neil läbi mitmete kavaldamiste aeg-ajalt õnnestus lipsata. Kõik need aastakümned on teenekas laulumees raiunud raamatusse, mis meie vanameestes äratas sellist huvi,  et kogu kaasa võetud raamatute virn sealsamas müügiks läks.

Klubi õhkkond meeldis külalisele  niivõrd, et ta oli valmis otsekohe sisseastumise avalduse täitma. Andsime talle igaks juhuks pisut järelemõtlemise aega.
Teine külaline, Nõmmel teada-tuntud praegune Riigikogu liige Rainer Vakra, pakkus end igasugustele küsimustele vastama (valimised ju tulekul!). Seda võimalust kasutati usinasti. Pikk küsimiste-kostmiste voor lõppes küllakutsega Pika Hermanni torni, kõrgust kartvatele võimalusega  külastada riigikogulaste sauna.

Topu

Osalised:
Tüdrukud                                                                  
1.Mare (kohalik)
2.Milvi (tuttav,kaasavõetud)
Vanamehed oma vanaduses
1.Johannes                                       5.Kalev
2.Ülo                                                 6. Jaak                                                               
3.Urmas                                           7.Rein
4.Enn                                                8.Ott

Aeg:  31.august

Koht: Topu.Ennu kaunis suve/merekodu (TEEB KADEDAKS!).
Tegevus: (TULEKS KORRATA)Loe edasi.
Tutvunud Ennu ilusa majapidamisega ja seda ümbritseva kauni loodusega,kibelesid
esimesed kolm vanameest merele lante märjutama.Teised vanamehed teostasid 
kasuliku invasiooni kohalike kalameeste (Kalevi  tuttavad) poole ja naasesid 7kg
ilusate ahvenatega, mis said suitsuahjus kuldse kuue ja võrratu suitsumaitse naha alla.
Järgnes pidulik viie-käiguline lõunasõõk (SUUR KIITUS ÜLALMAINITUD TÜDRUKUTELE!)
kohalikest ja kaasatoodud suve-ja sügisandidest,lihast,kalast koos rõõmuvedelikega,
mida täiustasid mõnusad naljad.
Siis tõttas teine meeskond merele,et õigustada oma „kalapüügi oskusi“.
Veel kostitati vanamehi  teletorni kõrguse virna pannkookidega koos moosi ja meega, mis
sammuti nagu lõuna ja suitsukalad kuhugi ära mahtus.
Väga kena soe ilma taevast tuleva veeta ilm,leebe meri,mõnusad vanamehed,särtsakad
tütarlapsed – kõik see oli väga ilusa suvepäeva kokkuvõte (APLAUS!).
Tunneme kaasa nendele  vanameestele ,kes sellest ilust ja lustist ilma jäid.
Erilised tänud Ennule ja tema  võluvale abikaasale(KESTVAD KIIDUAVALDUSED!).

Kirjutas Jaak

Vanaauto muuseumis Tallinnas

Vaatasime üle äsja avatud Tallinna Automuuseumi. Kuigi mitmekümne aastase ajalooga analoogse muuseumi vastu Riias me veel ei saa, on tegu väärt eraalgatusliku ettevõtmisega. Ajutine näitusehall on tuubil täis näidiseid nõukogulikust autopargist, sekka eksemplare lääne poolt, vanim neist pärit aastast 1931. Kõik kenasti korda tehtud ja läikima löödud. Kõrval ruumis kõpitsetakse parajasti  mitme tulevase eksponaadi kallal.
Nii mõnegi vanamehe silm lõi särama, kui kohtas siin oma kunagist esimest liikurit, mille kättesaamiseks pidi ajastule omaselt tegema mitmesuguseid vigureid.
 Muuseumi asutajal ja omanikul, põlisel autohuvilisel Peeter Kallil oli iga liiklusvahendi kohta midagi põnevat pajatada
Praegu on autosid kokku 40, kuid on lootust, et ajutise hoiupaiga  asemel saadakse kapitaalsem  ehitis, mis lubaks muuseumi pinda tublisti laiendada. 

Nõmme vanamehed Pakri saartel

6.augustil käisid rahutud Nõmme vanamehed Pakri saartel. Johannese kutsele järgnes mehi ühe väikebussi ja paari sõiduauto jagu mehi. Pakri väikesadama värav oli küll tabalukuga kinni, aga eelmise ajastu kombe kohaselt sai väravast lihtsalt mööda minna. Nagu mitteametlikest allikatest kuulsime, sai erastamise-ärastamise ajal sadama omanikuks keegi tšetšeeni päritolu mägedepoeg.
Paadi ootamise ajal tehtud ettepanek, hakata jalgsi mööda merepõhja minema, küll paat meile järele jõuab, ei leidnud enamuse toetamist. Küll hukkunud sõdurpoiste mälestusmärk sealsamas rannas tegi mõtlikuks. Saartest tutvusime põhiliselt parempoolse – Suur -Pakriga.Täpsuse huvides tuleb küll ära mainida, et ta on natuke väisem, kui Väike-Pakri. Ilusa ja vahelduva loodusega mõlemad. Inimeste majandustegevusest oli üllatavalt palju märke. Korras hooneid ja lagunenuid, kunagi oli saartel kokku viis küla: kaks Suurküla ja kaks Väikeküla, lisaks veel Rannaküla. Ja kaks kabelit. Nüüdseks kõik suuremal või vähemal määral kadunud. Kuid suvisel ajal on saartel ootamatult palju liikumist. Majanduse mootoriks paistab olema veisekasvatus. Kusjuures olevat arukas pidada pulle ühel ja emasid lapsukestega teisel saarel. Hoolsa söömisega hoiavad nad aga roostikud kontrolli all ja toovad omanikele Euroopast toetusraha. Natuke aimu saime ka sellest, kuidas neid elukaid mandrilt saarele toimetada, ja muudki elust selles omaette maailmas. Et talvel elab seal praegu neli inimest, enne sõda umbes sada korda rohkem.
Pärast punavägede lahkumist tuli Pakrile esimesena elama legendaarne mees Mati, rannarootslaste järeltulija. Esimesed viis aastat elas ta telgis, siis sai parema telgi rootslastelt, nüüd on elamistingimused korralikud. Aga toidukraami peavad talle ikka teised mandrilt kätte tooma. Ja kui turistid oma lollide küsimustega tüütuks muutuvad, põgeneb üksindust armastav habemik metsa. Meiega vestles ta küll mõnusalt. Oli küll hiljuti õnnetult jala väja väänanud.
Infot Pakrist kui punalennuväe polügoonist kuulsime mitmest suust. Et praegu kujutavad suurimat ohtu maismaal mitte lõhkemata lennukipommid, vaid vana rauakolu, mis ratastraktoreid kasutada ei lase. Näidati ka torni, kust soldatike pidi pommitamise täpsust jälgima. Kui neljas ajateenja oli surma saanud, lõpetati see eksperiment.
Veelgi suuremaks eksperimendiks tuleb keisrinna Katariina ajal alustatud tööd rajada Pakri poolsaare ja Suur-Pakri saare vahele muul. Kahe ja poole kilomeetri pikkusest hiigelehitisest said kümned tuhanded sunnitöölised valmis pool kilomeetrit, kui Peeter I ajal absurdne ettevõtmine lõpetati.
Meie meeleoluka ringsõidu kavasse kuulus ka tubli lõunasöök, mille traktorikastis rappudes olime ausalt ära teeninud.
Lõpuks tahaks tänada ka meie saatjaid Urmast ja Maarjat. See julge ja osav tüdruk peab talvel Padisel kooliplika ametit. Meile aga oli kaldamadrus, kes osavalt paadi ninasse jooksis, et köis rannas vastu vötta. Aga ta jagas ka arukaid kommentaare ja hoidis sabast kinni kahel pisikesel pätakal, kes üle paadi ääre kõlkusid.
Ei ole vist tarvis lisada, et mehed jäid sõiduga väga rahule.

kirjutasMartin