Vanamehed Neevalinnas

Mõte üks Peterburi reis teha hakkas idanema siis, kui vanamees Hilmo tõi korraks meie klubisse oma Peterburi tuttava pr Evi, kes meid lahkesti oma linna vaatama kutsus. Järgnes Urmase
põhjalik organiseerimistöö ja nii võisimegi romantilise nimega laeva Printsess Anastasia pardale astuda.
Esimese üllatuse tekitasid piiterlased laevaseltskonnale kohe maabumisel, mängides tervituseks Lili Marleeni. See oli esimene kuuldav-nähtav märk, et Venemaal on vahepeal tõesti üht-teist muutunud.
Vanaproua Evi ja tema kunstiasjatundjast tütar Ilona ootasid meid Iisaku katedraali trepil, nagu oli kokku lepitud. Katedraal oli mõistagi turiste pungil täis, kuid Ilona juhatas
meid tagauste kaudu sinna kuhu vaja, kaasa arvatud ringrõdule ümber kuppeltorni.
Graniiti, kulda, karda ja kunsti on siia katedraali kuhjatud röögatul hulgal.
Oli see ehitis ju Vene Impeeriumi kõige tähtsamate tseremooniate toimumise koht.
Ent tsaaririigi võimsa kirikliku ehitise kõrval huvitas meid ka üpris tagasihoidlikum kuid sealjuures oma Jaani kirik. Telefonikõne Ilonalt, ja ka selle kiriku uksed olid meie ees valla. Maja
kallal on tehtud korralik töö. Varemeist on tõusnud lihtne kuid hubane ehitis nii kogudusele kui Peterburi Eesti Seltsile.
Oma edasise kulgemise selles suures linnas jätsime juhuse hoolde. Peagi oligi meil jalus üks Neeva jõe väikesadam,laevuke ootamas järjekordset turistide portsu Peterburi ilu nautima. Jaak rääkis käigult hinna odavamaks ja nii olimegi pardal. Laevajuht keerutas osavalt kanalist kanalisse, pugedes ühtelugu arvukate sildade alt läbi, taustaks giidi jutt, mida on näha vasakul, paremal ja otse ees.
Edasi sattusime vääramatute jõudude meelevalda. Turistibuss, mis meid linna tõi ja pidi samamoodi meid ka sadamasse tagasi viima, oli kadunud. Õigupoolest polnudki tal kuhugi tulla,
sest aina paisuv suurlinlik ummik oli pilgeni täitnud kõik sõitmise ja seismise
kohad. Ent kus teised ei sõida, seal sõidavad taksod. Kohalik taksojuht
rallitas hoogsalt sõiduridade vahel, ise lakkamatult oma istmel keereldes ja
joviaalselt kohalikke kombeid lahti seletades. Näiteks, kui buss ummiku tõttu
sõiduplaanist niikuinii kinni pidada ei saa, siis ta lihtsalt ei sõida.
Kai ääres kannatlikult meid oodanud Printsess Anastasia võttis meid veel kord oma turjale, et
suunduda tagasi Soome lahele. Teel õnnestus küllaltki lähedalt silmata kunagist ülisalajast Kroonlinna. Lugematud kaikohad tühjad, ainult mõni üksik väsinud alus mahajäetuse keskel.
Asjalikult askeldav hommikune Helsingi pakkus kosutavat võrdlust tormleva Peterburiga. Aeg parajaks ja aidaa kodu poole.
Jääb tänada mõnusat ilma ja Urmase ladusat korralduslikku tööd.

Kirjutas Rein.

Vesilennukite angaaris

Olime juba varem otsustanud, et kui see suurejooneline ehitis ükskord renoveeritud ja sisustatud saab, siis me ta üle vaatame. Lasime avamissagina mööda ja nüüd rahulikumal ajal tegime oma
otsuse teoks.
Vaadata oli palju, mille juures aitas meid värskelt täiendkoolituse saanud giid Aasa Lepik. Sõidukeid vee peal ja vee all, jääl ja õhus liiklemiseks oli õige mitut sorti. Vanameeste erilise
huvi objektiks oli muidugi allveelaev „Lembit“, samuti vesilennuki elusuurune koopia. See viimane võiks olla küll vaadeldavama koha peal. Temasuguste jaoks on ju see angaar ülepea tehtudki.
Oli palju muid sõjanduslikke väljapanekuid, sh mundreid. Siin võisid edevamad vanamehed ehtida end korraks võõraste sulgedega ja siis endast uhke pildi teha lasta.
Tegime kaasa justkui veealuse reisi kollase allveelaevaga, mida juhtis ja mille juurde tarka juttu rääkis väga Peetr Volkonski moodi habemik mees.
Muuseum on uudne ja moodne. Sestap tahavad mõned asjad veel korrastamist. Sedasama korrastamist vajab ka kogu sealne kant, millega uus muuseum vanas ainulaadses majas on nüüd algust teinud.

Kirjutas Rein

Tartu vanamehed meil külas!

Kaua plaanitud Tartu Seeniormeesteklubi vastukülaskäik sai äsja teoks. Tuldi
neljateistkümne vanamehega. Omalt poolt vastasime toatäie siinsete vanameestega. Hakatuseks kiideti külalisi ja iseendid, siis jälle vastupidi. Vahetati meeneid ja häid soove. Peagi asendati tubane õhustik Keila männimetsaga Mängiti läbi mitmed sealsed ketasgolfirajad. Kaotatud energia korvamiseks suunduti TPIs käinutele hästituntud Hiiu õllekasse, millest praeguseks on saanud üpris tasemel söömaskoht. Söögi kõrvale peeti jälle kõnesid ja kiideti veelkord teineteist, kuni oli aeg minna Nikolai von Glehni poolt tehtud tegusid üle vaatama. See oli meie külaliste üks põhilisi soove vaadata selle hullult tegusa mehe jäetud jälgi.
Alustasime Glehni lossist. Lossi lahke perenaine Annika Kiisa oli lahti teinud kõikvõimalikud uksed, nõnda võisime keerulise hoone läbi kolada keldrist katuseni. Heitsime põgusa pilgu ka hakkaja aadlimehe teistele ehitistele, nagu palmimaja, krokodill ja Kalevipoja kuju.
Eriline huvi oli nii külalistel kui meil endil aga Glehni torni ehitatud tähetorni vastu. Entusiastlik taevaste asjade uurija Mario Mars näitas põhjalikult oma majapidamist vürtsitades oma esinemist asjasse puutuvate ja mitte puutuvate seikadega.
Väärika finaali kogu kohtumisele korraldasime Glehni kuju juures. Tehti ühispilti ja anti
mõista, et kohtumised peavad jätkuma. Kasvõi Eestimaa keskpaigas, kuhu meie ühisel ergutusel võiks tekkida järjekordne vanameeste klubi.

Kirjutas Rein

Proua Eha Kivi külaskäik

Teisipäeval 17.aprillil oli jälle
üks väga meeldiv ja kasulik klubiõhtu: nimelt
külastas meid Nõmme LV sotsiaalhoolekande osakonna
juhataja asetäitja
proua Eha Kivi. Saime korralikud teadasaamised sotsiaalhoolekande väga tõsisest ja raskest päevatööst, kus tuleb sageli teha tegemist
narkomaanide, joomarite, tööst eemalhoidjate, kuid muidugi põhiliselt inimestega, kes
ei ole ise suutelised siin Eesti Vabariigis toime tulema. Nende jaoks on väljatöötatud toetuste taotlemise piirmäärad, ühekordsed toetused ja toimetuleku toetused. Kuna klubilised on oma ea- ja ka majandusliku olukorra poolest potensiaalsed sotsiaalteenuste vajajad, siis oli neil hulgaliselt küsimusi sotsiaaltoetuste ja -teenuste saamise kohta Nõmme linnaosas ja vabariigis üldse, milledele nad said ka väga korralikud vastused. Teemad haarasid nii seadusandlust,
hooldekodude- ja pansionaatide olukorda, pensioneid, koduhooldust, töötute töötahtet jne.
Üldise nadi olukorra teeb positiivseks suure armastuse ja südemega oma alasse suhtuvad töötajad nagu seda on proua Evi Kivi. Nõmme Vanameeste Klubi poolt selle töö eest talle suur, suur tänu!
Uudishimulikud vanamehed said ka vaadata- katsuda sotsiaaltöötaja sõidukit –kiidetud&kirutud elektriautot.

Kirjutas Jaak

Konverents „Aktiivne vananemine ja põlvkondade vaheline solidaarsus“.

5. aprillil korraldas Jõgevamaa maavalitsus 7. korda konverentsi, mis meid, 60+ mehi, oma ettekannete teemadega rohkem või vähem puudutas. Siin pole ruumi ümber jutustada kohati sisukaid ettekandeid. Kokkuvõtlikult öeldes – juttu oli sellest, et meid, vanakesi, saab olema paljuvõitu, tööealised ei jõua meid enam ülal pidada ja õige lahendus oleks pensioniiga kaugemale lükata. Nii ongi õige ja tegelikult möödapääsmatu, pealegi töörõõm on hea rõõm. Aga enne tuleb praegustel noortel tegeleda enda elustiili selliseks muutmisega, et püsida kauem kõbusad ja elurõõmsad, muidu ei jaksa ju vanast peast töökohta ära õigustada. Samal ajal peaks targad poliitikud seadusi muutma, nii et ettevõtjatel oleks võimalik töökohti tekitada. Kuni tööviljakus kasvab, seni peaks kasvama ka tarbimine, et suureneval toodangul oleks turgu. Aga igal asjal on piirid. Küllap kaldub areng sinnapoole, et tarbime tulevikus hoopis vähem, teeme vähem tootvat tööd ja osutame rohkem teenuseid. Igatahes üsna kindel on, et meie lapselapsed riigilt pensioni ei hakka saama. Mõelgem, kuidas neid selliseks eluks ette valmistada. Või kas see üldse võimalik on.
Nojah, kui tahad jumalat naerma ajada, siis tee plaane ja mõtle tulevikule.
Konverentsil tutvustasime meie klubi kui vabakondlikku lahendust kerkivatele ealistele probleemidele. Enamik osalejaid olid vanaemad, seetõttu suhtuti vanameeste klubi delegatsiooni kenasti.
Klubi tutvustav slaidiprogramm on siin: http://www.jogeva.maavalitsus.ee/et/c/document_library/get_file?uuid=6b8dcf33-afb8-4f17-be14-bb5b95aa8c11&groupId=969542

Pikal sõidul oli aega omavahel juttu puhuda rohkem kui klubiõhtutel. Tänud Tõnule, kes meid uhkes uues Mersu-bussis sõidutas!

Vanamehed videos!

Kaamerate ees oleme ennegi olnud.
Kuid nüüd topiti meid mingisse kitsasse keldrisse. Puistati puudrit nina peale ja kästi teha mitmesuguseid nägusid. Saateks laulule, mida kümneid kordi järjest esitas meile Chalice (Jarek Kasar) Laulus kordusid refräänina sõnad vanameeste silmadest, kus olevat mingi süsteem. Küllap selle süsteemi pärast meid, vanamehi, sinna kutsutigi. Filmiti suures ja väikses plaanis, näo ja kukla poolt, rütmis kõpsuvaid kingi isegi põranda tasandilt. Ikka selleks, et valmiks vinge plaat. Mai lõpus pidavat telekas esitlus olema. Tänutäheks lubati klubile ka plaat.
Niisiis oleme ühe kogemuse võrra jälle rikkamad. Nägime päris lähedalt, kuidas ühe video tegemine käib. Kuidas mõneminutilise loo korralikuks jäädvustamiseks peab mitmekesi askeldama mitmeid tunde järjest.

Nüüd on siia lisatud selle video link! Vaadake, vaadake!

http://www.youtube.com/watch?v=CmsxBefoh3k

Kirjutas Rein

Kohtumine Anu Raismaga

27.-l märtsil oli meil harukordne võimalus kohtuda mitmetel kriisiabi missioonidel töötanud meditsiinieksperdi Anu Raismaga. Üldjoontes teadsime, kellega tegu ja millest tuleb jutt, siiski oli kohtumisel saadud info, pildimaterjal ja Anu poolt jutus edasi antud emotsioon paljukordselt sisukam ja vägevam. Anu kirjeldas meile missioonide käivitamise mehhanismi, meie rühmade kohalejõudmise keerulisust, kriisikoldes eesootavaid ekstreemseid tingimusi, abistatavate inimeste kultuurilisi erinevusi, rahvusvaheliste abirühmade koostööd, kriisides avalduvaid inimlikkuse võite bürokraatia üle. Kõlama jäi, et neis maailma paigus, kus looduskatastroofid aegajalt sadu tuhandeid inimelusid nõuavad ja elukorralduse segi paiskavad, on rahvad loodusjõududega leppinumad kui meie siin rahuliku Balti kilbi peal. Aga et kogu ajaloo jooksul on õnnetusi juhtunud ja jääbki juhtuma, siis on ka meie väikese rahva valmisolek hättasattunuile abi anda jatkuvalt vajalik. Seda nii inimlikkuseavaldusena kui ka põhjusel, et millalgi võime ka ise teiste abi vajada.

Anu on kindlasti ka tulevikus kriisikolletesse sõiduks valmis. Meie loodame temast veel kuulda ja võibolla ka kohtuda pärast järgmisi missioone.

Varbolas vaderiteks

Varbola mehed nägid meie klubi tegemisi „Pealtnägijas“. Ju siis asi meeldima hakkas, sest reede õhtuks olime kutsutud Varbola rahvamajja kohtumisele. Rääkisime oma tegevuse sisust, sellest, et tööelu lõpetamise järel tekib hinge pagana tühi tunne, sõpru hakkab vähemaks jääma, asjalikku olemist kodust ega kõrtsist ei leia jne. ja et üks õige meesteklubi on hea rohi nende hädade vastu. Ka sellest oli juttu, et lihtsalt üks punt mehi on palju vähem kui meesteklubi oma reeglite, kommete, perioodilisuse ja korraga. Tundus, et Varbola mehed on õigel teel, teevad klubi valmis ja sügisel kutsuvad meid põdrajahile. Koerteks :-). Lubati, et igas ajus ei tule meil üle pooleteise kilomeetri võsas mütata.
No jah, vaderiteks me veel ei saanud, sest nimi tekib klubile mõnel järgmisel reedel.

Maa, kosmos ja salapärased jõud

Need olid teemad meie
järjekordsel klubiõhtul. Segaste asjade selgitajaks maailma näinud ja mitmel
pool õppimas käinud sensitiiv Viigi Saksakulm. Töövahenditeks pendel, traadist
vitsad ja omaenda tundlik meel. Mängleva kergusega määras ta ära, näiteks,
veesooned meie klubi põranda all. Tegi meie peal mitmed inimkatsed selgitamaks,
kuidas tuleb õnnelikult elada ja olla. Õpetas ära kasutama maa ja kosmose
energiat ning vältima negatiivse energia voogudesse sattumast. Asjasse võib
suhtuda nii- või naapidi, kuid prouast enesest õhkus ääretut positiivsust,
millega nakatas ka meie kõige skeptilisemad vanamehed. Põhilised õpetussõnad
olid sellised, et ütle enesele igal hommikul ärgates, et oled kõbus ja tegus,
ja siis sa seda kogu päeva oledki.

kirjutas Rein

Vanamehed raha keskel

Vanameeste uudistamisobjektiks
oli seekord Eesti Panga muuseum. Nägime uhket ja huvitavat hoonet seestpoolt.Ehitatud möödunud sajandi alguses Eestimaa Aadlike Krediidiühingu tarbeks.
Hakatuseks näidati meile nupumeeste poolt tehtud arhailise moega „Raha paneb rattad käima“ masinat. Paned euro sisse ja masin hakkabki ragisema ning omi rattaid pööritama kuni kolksatab välja muuseumi märgi.
Muuseum on moodne. Iga nurga taga mingi ekraan, kust saad ise huvipakkuvat infot ette kerida või ettevalmistatud videot jälgida. Kõike seda jälgimas elusuurused vahakujud. Tehtud Eesti kroonil kujutatud inimestest ja möödunud aegade pangategelastest.
Raha on muuseumis palju. Alates iidamast-aadamast pärit veeringutest kuni praeguste eurodeni välja. Kõiksuguste tähtpäeva- ja meenemüntise lasu ajas silmad lausa kirjuks.
Lahtiste uste päev oli ka varakambris. Tõsi, praegu konutas sealses vitriinis ainult üksik kullakang.Seegi mitte päris, nagu giid mulle vargsi mainis.
Muuseumis asub ka see ainus koht,kus Eesti kroone veel eurodeks vahetada saab. Teistpidine vahetamine siiski kõne alla ei tulevat.
Meie taskutes leiduva raha vastu muuseum huvi ei tunne. Sestap on selle maja külastamine kõigile tasuta.

Loodusmehe külaskäik

Fred Jüssi, metsapoole-mees nagu ta end ise tutvustab, tuli omaealistele külla suurelt osalt uudishimust. Et kuidas need vanamehed elavad? Pole ju enam palju kontakte endiste koolikaaslastega ja aktiivselt elatud elu kaasteelistega, sest paljud on läinud kes teispoolsusesse, kes olematusse, kes avaldumatusse. Fred rääkis meile oma nö. mittestandardsest elust – lapsepõlvest, kooliajast, lühikest aega õpetajaks olemisest ja pikka aega vabakutselise loodusmehena tegutsemisest. Mees on kogu elu püsinud selgete põhimõtete juures: tee seda, millesse usud, püsi valitud rajal, ole põhjalik ja järjekindel. Tema tegusid juhtiv veendumus on üsnagi taoistlik – loodusseadused on ülimad inimeste kirjutatud seaduste ees. Kahetunnise vestluse lõpetuseks kuulasime Fredi CD-delt loodushääli, mida mitte igaüks pole siin linnaelus elades kuulnud. Oleks küll hea, kui Fred Jüssi ise ja teised temataolised eakad mehed ühineks vananemist aktiivseks eluks muutvate klubidega. Sellest oleks abi paljudele ja ehk ka rõõmu neile endile.

Meie klubiõhtu lõpetuseks tegime pool tunnikest kehalist tööd. Vanamees Ott oli heast tahtest tänavaliiklust mitte segada sõitnud parkima otse jäisesse lumevalli ja tema truu veoelukas ei tahtnud sealt enam välja tulla. Tõmbasime, lükkasime, tõstsime, õõtsutasime, kaevasime tema kõhu alt jääd ja lund ära, aga auto isegi ei liigahtanud. Lõpuks ohverdas Tiit oma üsna uue sõiduki neitsilikkuse, keeras sellele veokonksu saba külge ja vedas Oti pahareti hangest välja.

Arhailised vanamehed ja modernne vastlaliug

Lörtsi sadas ja talv keeras justkui viletsaks eestimaiseks suveks. Vanamehed kogunesid snowtubingu rajale. Ostsime kaks rõngast üheks tunniks, sest algul oli elamuseisuseid mehi vaid kolm ühikut. Tegime esimesed laskumised ja nagu oleks meie sõidumõnu jõudnud puuduvate meesteni, hakkas neid järjest juurde laekuma. Lõpuks olime Mustamäe nõlval kaheksakesi pluss videooperaator Kalju. Seisime rajajärjekorras vaheldumisi koolipoistega, kes meid veidi võõrastasid – et mis need vanamehed siin sebivad, inglisekeelsed lõbud peaks ju noortele kuuluma. Aga kuulusid ka meile. Mõnus oli, kuigi sulailm võttis laskumise kiiruse maha ja sabaots sai rõngapõhjas sulanud lumes märjaks.

Tund sai täis ja sõiduõigus lõppes otsa. Kõndisime pikkamööda Lepido-nimelisse kohvikusse, kus meid juba ootasid perenaine Olga, traditsiooniline hernesupp ja vastlakukkel. Mehi, kes liulaskmisest polnud hoolinud tuli nüüd lisaks. Kohv oli ka hea ja juttu jätkus kauemaks. Õhtu lõpetuseks mängisime kõrvalolevas piljardiklubis tunnikese snoocerit. Ei ole meil enam võimalusi vastlapäeval reesõitu teha, pikka kelguliugu lasta, perenaisi tööst eemal hoida ja vanatüdrukute kosjaviinade eest ära joosta. On snowtubing, lõunamaa taimede ubadest kohv, tehniline muusika ja snoocer. Aga püsigem ka sellel kelgul, millel maailm liugu laseb.

Lasketiir ja "Pealtnägija"

Eile oli adrenaliinipäev. Käisime seitsmekesi Tondi lasketiirus. Prõmmisime Clockist, Berettast, sileraudsest 16-kaliibrilisest ja punatäppsihikuga karabiinist kõik märklauad sõelapõhjaks. Vanamehed on ikka veel militaarsed! Ja nagu sellest veel vähe oleks toimusid ka "Pealtnägija" saate jaoks salvestused. Piret Järvis oskas meilt igasuguseid salaasju välja küsida. Loodetavasti lõikavad saatetegijad liigsed jutud, köhatused ja eeeee-tamised välja ja kas 22. või 29. veebruari õhtul kutsume ETV-s kõiki Eesti vanamehi üles klubitegevusele - väärikatel daamidel on üle maa sadasid pitsikudumis-, kokkamis- ja jalakeerutusklubisid, ega`s me neist igavamalt elada ei taha.

Mälumäng

Elu läheb edasi, aga mälumäng on mäng minevikuga. Eeldame ju, et kunagi oleme teadnud vastuseid kõigile küsimustele :-). Või siis vähemalt mitmetele küsimustele. Seekordsed küsimused olid n.ö. seinast seina - kus toimus 1931. aasta talvel Eesti selleks ajaks raskeim liiklusõnnetus ja kui kõrge on ikkagi Oleviste kirik? Kes on narmlane ja mida kuivatati Sõõru küla kuivatis ja kus lõi Kalevipoeg sortsidega lahingut? Jne. Parimad vastajad Ott ja Paul said 9 punkti. Õnnitleme! Nüüd teame, kelle käest küsida, kui ise vastuseid ei tea.

Lahkus hea klubikaaslane Rein Purje

Saatsime Reinu ära neljapäeval, 26. jaanuaril Pärnamäe krematooriumi kabelis. Mälestasime teda klubis.

Siin me oleme 27.12.2011.

80% klubi liikmetest.