Lörtsi sadas ja talv keeras justkui viletsaks eestimaiseks suveks. Vanamehed kogunesid snowtubingu rajale. Ostsime kaks rõngast üheks tunniks, sest algul oli elamuseisuseid mehi vaid kolm ühikut. Tegime esimesed laskumised ja nagu oleks meie sõidumõnu jõudnud puuduvate meesteni, hakkas neid järjest juurde laekuma. Lõpuks olime Mustamäe nõlval kaheksakesi pluss videooperaator Kalju. Seisime rajajärjekorras vaheldumisi koolipoistega, kes meid veidi võõrastasid – et mis need vanamehed siin sebivad, inglisekeelsed lõbud peaks ju noortele kuuluma. Aga kuulusid ka meile. Mõnus oli, kuigi sulailm võttis laskumise kiiruse maha ja sabaots sai rõngapõhjas sulanud lumes märjaks.
Tund sai täis ja sõiduõigus lõppes otsa. Kõndisime pikkamööda Lepido-nimelisse kohvikusse, kus meid juba ootasid perenaine Olga, traditsiooniline hernesupp ja vastlakukkel. Mehi, kes liulaskmisest polnud hoolinud tuli nüüd lisaks. Kohv oli ka hea ja juttu jätkus kauemaks. Õhtu lõpetuseks mängisime kõrvalolevas piljardiklubis tunnikese snoocerit. Ei ole meil enam võimalusi vastlapäeval reesõitu teha, pikka kelguliugu lasta, perenaisi tööst eemal hoida ja vanatüdrukute kosjaviinade eest ära joosta. On snowtubing, lõunamaa taimede ubadest kohv, tehniline muusika ja snoocer. Aga püsigem ka sellel kelgul, millel maailm liugu laseb.
