Septembris Vihula mõisas!

Vihula mõisas

No nii, no niii, no niiii!
Nõmme vanamehed jälle siin!
Umbes selliste hüüatuste saatel kogunesime uue hooaja esimesele väljasõidule Kivimäele, et sõita tutvuma Vihula mõisakompleksiga. Ilmateade lubas päeval saartest alates hoovihma, mistõttu oli mõnigi pilk suunatud taevasse, veendumaks, kas sellest või teisest pilvest meie reisu segajat ei saa. Oli ju viimastel päevadel lausa selgest taevast vihma ja rahet sadanud. Järel uhke vikerkaar.
Vihulas ootas meid väljasõidu korraldaja vanaisa Tiit, keda saatis varsti neljaseks saav Gustav ja äärmiselt meeldiv ekskursioonijuht Age. Muidugi meenub kõnekäänd vanast hobusest ja kaertest, aga mis siis! Tema põhjalik ülevaade mõisa ajaloost ja tema omanikest kuni tänapäevani on mõttetu siin ümber jutustada. Oma silm on kuningas! Muljetavaldav on see, et Taani päritolu omanik näeb kogu mõisakompleksi taastamise vajadust ja arendades kõikides hoonetes midagi, mis oleks hea inimesele - külastajale ja mis majanduslikult end ära tasuks. Nägime peahoone ballisaalis asuvast restoranist kuni spordiväljakuni kus on võimalik mängida võrk-, korv-ja minijalgpalli. Erilise tähelepanu sai muidugi vanameeste seas vesiveski, mille käivitamine ei ole võimatu, kuna kõik põhilised sõlmed on hästi säilinud. Aktiivsetele inimestele on siin loodud kõik võimalused puhkuseks, tööalaseks väljasõitudeks või mitmesugusteks perkondlike ürituste läbiviimiseks.
Peale maitsvat lõunasööki pidasid aktiivsemad vanamehed maha tulise lahingu minigolfi rajal, kus napi võidu sai Endel.
Suur tänu Agele, aga eriti täname Gustavit, kes kogu selle pika ekskursiooni vapralt kaasa tegi !Muidugi mõtlevad vanamehed veel kummitustest, keda pelgas Age ja kes käivad kaasas kõikide vanade mõisade ja lossidega.
Ilmateade ei eksi, sest esimese vihmahoo saime tagasiteel koju Võsul. Üks kordaläinud päev veeres õhtusse.

Peale suvevaheaega 2011a.

Peale suvevaheaega kogunesid vanamehed 6.septembril oma korralisele klubiõhtule täis energiat ja teotahet. Osalema oli palutud Nõmme linnamajanduse osakonna ettevõtluse vanemspetsialist proua Kaja Hints, kellele oleme võlgu suured tänud praeguste klubiruumide kasutamise võimaluste eest. Väga meeldivas ja sundimatus õhkonnas mõõdunud vestluse ajal puudutati Nõmme linnaosa ettevõtluse probleeme. Arutleti Sihi tänaval toimuva laada vajalikkusest, Männiku karjääri ujula vajadusest, Kivimäe sauna kurvast saatusest, uuest äri- ja puhkekeskusest Raku piirkonda, golfiraja rajamise küsitavusest raba piirkonda, Nõmme turu hinnapoliitikast ja muust ettevõtlusega seonduvast Nõmmel. Klubi liikmed said oma küsimustele vastused ja olid väga rahul toimunuga. Järgnevalt pandi klubi esimehe Urmas Lepiku eestvõtmisel paika ürituste ja klubiõhtute sisu ja ajakava aasta lõpuni.

Vanamehed Hiiumaal 5.ja 6. juulil

Kliki pildil, et näha rohkem!

Linnaosa vanema külaskäik

Meil olid külas

Nõmme linnaosa vanem Erki Korp ja Jaapani kogemusega vahetusõpilane Stiina Seppel.

Hakatuseseks tutvustas linnaosa vanem oma pikaaegse noorsootöö kogemusega tausta. Arvan, et nii mõnegi vanamehe peas liigahtas mõte, et praegu on noor olla küllaltki keeruline, ahvatlusi ja kiusatusi kõik kohad täis. Hea, et noor sai oldud kunagi ammu ja nüüdsed probleemid tookord tundmatuks jäid.

Edasi keerles keskustelu Nõmme ümber. Linnaosa on ju peaaegu Pärnu suurune, muresid jätkub. Näiteks, mingil seletamatul moel tekivad kuhugi uusehitised, mis sinna mitte kuidagi ei tohiks tekkida. Tõdesime, et linnaosa vanem on täis otsustavust taolistele nähtustele käsi ette panna.

Neiu Stiina lugu on ere näide kaasaegsete võimaluste väga arukast ärakasutamisest noore inimese poolt. Õppis ära Jaapani keele, läbis konkursi ja sai Jaapanisse vahetusõpilaseks. Saime teada,et selle maa edu tugineb kõvale tööle. Võiks öelda, et massilisele töönarkomaaniale. Saime teada sedagi, et meie siin oleme nendega iseloomult küllaltki sarnased. Sarnasusi jagub koguni mõlema maa keeltesse.

Üldmulje linnaosa vanemast jäi soodne. On lahe ja arusaaja mees, kellega suhtlemine kujuneb kindlasti meeldivaks. Ühtlasi nägi linnaosa mõjukaim mees, kes need vanamehed lähedalt vaadates õigupoolest on. Käigult tekkis mitmeid mõtteid, kuidas Nõmme Vanameeste Klubi võiks veelgi enam sulanduda linnaosa ellu.

Kirjutas Rein K.

Lennundusmuuseum

Eesti Lennundusmuuseum

oli Nõmme vanameeste järjekordse retke sihtmärk. Mõistagi lennumees Tõnu ladusal korraldamisel.

Tartust poolteistkümmend km lõna poole Haaslava valla väljadele on supermees Mati Meos kogunud üüratu hulga õhusõidukeid. See on näide puust ja punaseks, mida eraalgatuslikus korras on võimalik korda saata. Aeg ja olud ei võimaldanud Matil omal ajal lennukirge täiel määral välja arendada. Nüüd, vanemas eas, on ta kunagise puudujäägi omal moel ja suure kuhjaga tasa teinud.

Nägime mitmete riikide valdavalt sõjalise otstarbega lennumasinaid. Igaühe väljarääkimise ja kohaletoimetamise lugu on omaette peatükk, millest Mati värvikalt üht-teist meile pajatas.

Iseloomulik on kogu muuseumi rahastamise saaga. Lennuk maksab palju. Mida haruldasem, seda rohkem. Tema kohalevedamine samuti. Suur sõiduk tuleb tükkideks võtta, et ta üldse kuhugi treilerile ära mahuks. Pärast oskajate inimeste poolt jälle kokku panna, et teda täies hiilguses terviklikult näidata saaks. Mõned eksemplarid on küll ka ise kohale lennanud, kuid ka niisugune tühisõit maksab midagi. Eesti riik ei ole siiani mitte sentigi muuseumisse pannud. Panustab Mati Meos ise. Oma riigikogulase pensionist ja oma eraettevõtluse tuludest. Hull mees. Ent ka selliseid peab olema – siis juhtub midagi suurt. Muidugi on ta kasutanud lisaks Euroopa Liidu raha, mida teinekord pillutakse siia-sinna üsna küsitavatel eesmärkidel.

Tagasisõidul astusime sisse Põltsamaa lossi venikeldrisse. Kohalik veinitootja on siia ritta sättinud 13 erinevat markki rüübet. Mõned neist, sealhulgas kohalik šampus, said ära proovitud. Mõjus hästi. Sealtmaalt sujus tagasisõit hoopis meeleolukamalt. Eriti pärast seda, kui vanamees Hilmo lõõtsapilli kätte võttis ja seda pikemaks venitama hakkas.

Kirjutas Rein K.

Tallinna lennujaama lennutornis

Lendurist vanamees Tõnu on meil see mees, kelle ees avanevad mitmesugused erilised ja huvitavad uksed. Seekord siis lennujuhtimise torni omad.
Esimesel pilgul võiks arvata, et õhus on ruumi küllalt ja igaüks lennaku nii kuis tahab. Tegelikkus on karmim. Reeglid on ülima täpsusega paigas. Ammuilma enne seda, kui mingi õhusõiduk radarite ekraanidele ilmub, on tema tulek siin ette teada. Kogu lennu jooksul antakse lennumasin ühe lennujuhi vaatlusalast teise alasse n.ö. käest kätte. Ei mingit iseotsustamist. Sulle öeldakse, millise suuna võtad, millisele kõrgusele lähed, millal maanduma võid hakata jne.
Suurte radariekraanide pilt tundus kõrvaltvaatajale üpris arusaamatu sigrimigrina. Õppinud inimesele paistis aga sealt kätte kogu siinse maanurga õhuelu. Lennujaama päris maalähedane ja maapealne liiklus toimub siiski inimliku silmside vahendusel, aparatuur, mõistagi kõrvalt toetamas. Selleks on tornil 40 m kõrgusel panoraamse vaatega ruum. Ees lennuväli kõigi oma askeldustega, taga laiuvad Soodevahe metsad.
Loomulikult on siinsed süsteemid mitut pidi dubleeritud. Näiteks kui kaob võrgutoide, siis käivitub otsemaid varugeneraator. Kui ka see peaks tõrkuma, siis võetakse appi toatäis akusid. Kõige viimases hädas haaratakse käsiprožektor ja signaliseeritakse niimoodi kõige hädapärasemad käsklused.
Nägime keskendunud inimesi rahulikult ja süvenenult oma vastutusrohket tööd tegemas. Vähemalt meie lennujuhtide poolest võime küll muretult lennata kuhu ilmakaarde tahes.

Kirjutas Rein K.