Välispoliitilisest olukorrast

15.03. oli meie külaliseks Riigikogu liige (riigikaitsekomisjon) Marko Mihkelson. Kuulsime mõndagi uut Euroopa poliitilisest olukorrast, rahvasterändest, riigikaitsest, Riigikogu valimistest, riigikogulase tegevusest. Küsimusi oli meil piisavalt, vastused olid kohati konkreetsed. Aga poliitik oskab ka mittekonkreetselt vastata. Muuseas leidis kinnitust kurb teadmine, et meie valitud saadikud loovad seadusloomet pelgalt oma eelneva elutarkuse pealt, erilist koolitust poliitiliste otsuste vastuvõtmiseks nad endale ei korralda. Lobbistid teevad oma tööd jõudsalt ja RK tulemused on siis nii nagu nad on. Kuid kohatisele negatiivsele vaatamata oleme maailma rahvaste seas jõukama 20 % hulgas, meie kaitsejõud tugevnevad ja liitlassuhted edenevad. Loodetavasti saame lähiajal elada rahus ja vabadena.

Peeter Yellowstone rahvuspargist

Naistepäeval 8. märtsil tutvustas Peeter maailma vanimat rahvusparki ja rääkis oma reisist sinna.

1872.a. loodud looduspark asub USA's vanas vulkaanikraatris ja selle ümber. Keskmiselt 100 km läbimõõduga ja ca 2500 m kõrgusel merepinnast asuv park on väga rikkaliku floora ja faunaga. Loodushuviline võib seal kohtuda grisli karude, huntide kui ka piisonitega ja nendega tõtt vaadata, kui julgeb. Vulkaan, mille kraatris park asub, on küllaltki rahutu, millest annavad märku 1280 tegutsevat geisrit ja kokku umbes 10 000 geotermilist allikat. Kuulsaim geiser Old Faithful purskab iga 1,5 h järel õhku 32 000 l keeva vett 50 m kõrgusele, mis on omaette teatraalne etendus. Maapinna all tegutsevatest jõududest annavad märku sajad ja tuhanded iga-aastased maavärinad. Samuti laastavad parki igal aastal ka tulekahjud.

Kuna Yellowstone vulkaan on teatava järjepidevusega läbi ajaloo pursanud, siis on ilmselt oodata ka lähitulevikus järjekordset vulkaani mõjuvõimu näitamist. Seepärast soovitas ka Peeter seal enne, kui järjekordne pauk käib, ära käia!

Yellowstone Grand Canion

Mammothi kuumavee allikad

Yellowstone kosk



Kohtumine grisliga

Kollased kaljud, mis andsid rahvuspargile nime









Mudavulkaan

Akordionimuusika klubis

Eile esines klubis Nõmme Akordionistide ansambel, täpsemalt ainult nende neli naisliiget. Energilised artistid esitasid tuntuid viise akordionitel ja vahepaladeks ka lauldi. Kaasavõetud laulikutest leiti ikka uusi ja uusi vanu laule, mida siis vanameeste toetusel esitati. Õhtupoolik venis ja vahepeal tervitati lauluga sünnipäevalast Peet`i. Lõpetuseks otsustati teine kordki olla koos muusika lainel.

Raharinglust uurimas

Seekord otsustasid vanamehed saada sotti kust EURO-d tulevad ja kuhu nad lähevad. Eesti Panga sularaha osakonna juhataja Rait Roosve tegi meile puust ja punaselt selgeks millest ja kuidas on kupüürid/mündid tehtud. Saime teada kui palju neid ringluses on, miks eelistatakse ühtesid rahatähti teistele, millised on turvameetmed, kuidas toimub raha käsitlemine ja kuidas masin raha prakeerib ja hävitab. Isegi hävitamine on nii kavalalt korraldatud et ollakse võimelised määrama milline masin rahapuru tootis. Hoolimata elektronpanganduse üha laiemast levikust ei kao sularaha kuhugi ja loodetavasti ei unusta ta ka vanamehi külastada.
Meelis

Pangasabas

Panga nõukogu1

Panga nõukogu2

Vastulause

Tõde on siin!

Meile tuli külla Vilde Teater.

Etenduse ootel

Etenduse ootel

 Seekord tuli meie klubile külla Vilde Teater Tartust. Ettekandmiseks oli populaarne etendus "Minejad", mille autoriks ja lavastajaks on Janno Puusepp.
Huvitav- ja eluline teatritükk sai meie poolt hea vastuvõtu, mida
                                                     tõestas etenduse lõppedes vägev

aplaus. Saime ka esinejatelt luba-
duse järje-etenduse  esitamiseks
meie "teatris".

Aplaus esinejatele

Lubadus, et meile tullakse veel esinema.

Uudistame restaureeritud Rootsi Mihkli kirikut.

Saime oma maailmapildi jälle rikkamaks. Tallinna kesklinnas Toompea nõlval on väga hästi restaureeritud kirik, mida kasutavad rootsi, soome ja saksa kogudused. Kirikuõpetaja Patrik Göransson rääkis kiriku ajaloost ja rootsi koguduse tegemistest. Rootsi-Mihkli kiriku hoone on algselt ehitatud seegiks, kuid Põhjasõja järel pärast rootsi koguduse väljatõstmist Püha Miikaeli kloostri kirikust anti seegimaja eestirootslaste kirikuks ning pühitsemine toimus aastal 1733. Keerulise ajalooga maja on pikki aastaid olnud isegi raskejõustiku harrastamise hooneks. Meie klubi liige Ülo on mees, kes on siin palju poksimatše pidanud ja on ka neid, kes ülal pööninguruumides lauatennist treeninud.

Keldrikorrusel on praegu eestirootslaste tegemisi kajastav muuseum. Sealtsamast on leitud salatunnelite avasid, aga uuritud neid käike veel ei ole. Nägime märke, et kiriku ümbruses on kultuurikiht tõstnud tänavapinda juba poolteist meetrit. 

Muide, väga vanas hoones tundsime meie end suhteliselt uutena :-)

Ülevaade kiriku restaureerimisest

Kirik praegu

Kirik nüüd- ja nõuka ajal.

Kiriku muuseum

VIHM, PORI, TÕRV, PUUST SUUSAD JA VINTSKED VANAMEHED!

Vat, vanasti oli lumi...

Tule algus

Huvilised asja jälgimas!

   Need on märksõnad, mis iseloomustasid meie tänavust vastlapäeva. Olime andnud nõusoleku Eesti Vabaõhumuuseumi vastlapäeva korraldajale juba vanaaasta lõpul, et teeme puusuuskade näidistõrvamise ja näitame vana head klassikalist suusastiili koos vana aja riietusega.

   Kahjuks, ega looduse vastu ei saa ! Keegi ei osanud ette näha, et poole meetri paksune lumevaip  

Tõelised fännid

Kas lumi oli kaasa toodud?

Hõissa, vastlad!

Vaprad Vanamehed!!!

sulab jaanuaris kiiremini kui kevadel. Vaatamata viletsale ilmale, põles 9.veebruaril  kokkulepitud kohas, Kolu kõrtsi ees, lõke, et selle paistel seda tõrvamistööd teha. Lume- või huvipuudusest tingitult külastajaid suuskadega või ka ilma suuskadeta, kahjuks seal näha ei olnud.  Nii suundus osa meist jalutuskäigule Setu talu poole, jättes spetsialistid tõrvamise alal lõkke äärde. Mere lähedus ja vinge vastutuul ei teinud meie jalutamist kergeks. Hoopis meeldivam oli sisse astuda päris värsketest palkidest ehitatud maja sooja kambrisse, mis lahke „perenaise“ sõnul oli Kallaste linnamaja järgi muuseumisse ehitatud. Oleks kuulanud „perenaise“ juttu Peipsi järve äärse rahva elust olust kauemgi kui poleks uksest sisse astunud asiaatliku välimusega külastajad. Lahkusime viisakalt, et teha ruumi uutele külalistele. Sadakond sammu eemal on ehitatud uhke Setu talukompleks, mis koosneb mitmest hoonest. Tore  noor„peremees“ jagas asjatundlikke seletusi  ja omaküpsetatud pliine oavõide ja moosiga. Tänasime võõrustajat, sest uued külalised  koputasid nõudlikult ukse taga.

      Väljas oli pime ja vilets koerailm kui Kolu kõrtsi juurde jõudsime. Oli vaikne ja peaaegu inimtühi. Ainult kustuva lõkketule ümber ootasid meid vaprad suusatõrvajad, kes olid  piisavalt palju omanikuta või siis meie kõigi  (loe; muuseumi) vara ära tõrvanud. Selleks et mitte saada  viirushaigust, läksime kõrtsikambrisse, kus lahked prouad, preilid meile maitsvat hernesuppi ja karaskit tee kõrvale  serveerisid. Hea vana suusalõhna levitasid ruumi mitukümmend  värskelt tõrvatud suuska ja sellega võikski lõpetada selle aasta vastlapäeva kirjeldamise, sest kes vana asja meelde tuletab ...  see mõtelgu ise edasi !

   Huvilistel oli võimalus oma silmaga näha kuidas 50 aastat tagasi suuski tõrvati ja tunda seda lõhna, mis männimetsa all mõnusalt ninna tungis. Visad, need Nõmme vanamehed!

Johannes