27 september 2012
Epp pani mehed joonele!
13 september 2012
Õuesõppepäev Viru rabas
Üks kooliõpetaja sai idee, et tema klassi lapsed peavad saama koos meiega rabas matkata! Vaat sellised tagajärjed on meie kunagisel sattumisel „Pealtnägijasse“. Rääkis meid ära ja nüüd 11. septembril sõitsime Viru rappa õuesõpet tegema, bussis viis vanameest, 21 Kristiine gümnaasiumi üheksanda klassi tüdrukut-poissi, üks õpetaja ja üks bussijuht. Jälle oli meile hea ilm antud ja metsaraja algul kergelt tibutanud vihm lõppes mõne minuti kõndimise järel. Õpilastel võttis metsaõhustikuga harjumine veerand tundi, siis kohanesid sammud laudtee kitsusega ja jutuvada looduse vaikusega. Jõudsime rabaraja vaatlustornini, viiekaupa käisime ülal laugastikku imetlemas/pildistamas ja jalutasime siis jälle edasi. Paar tüdrukut proovisid paljajalu rabasambla pehmust ja sügisese vee jahedust ja jätsid seejärel laudteele vahvaid märgade varvaste jälgi. Poisid olid, üllatus-üllatus!, väljapeetumad. Aga üheksandas klassis ollakse ca viieteistkümnesed (meieaegsed inimesehakatised said selles vanuses mõnigi kord peretoitjateks) ja eks olegi õige aeg meesteks hakata. Seda panime me, vanamehed, küll tähele, et noortel on kiirustamine kusagile sügavale ajukurdudesse kraabitud – mis me ka ei rääkinud, noored oma kõndimist aeglasemaks sundida ei lasknud. No oleks võinud küll rohkem loodusesse süveneda. Samas – nii suure kambaga rabas käimine ei ole see õige looduses viibimine. Nagu Rein ütles: rabas on mõtisklemise koht. Kui teisel pool raba metsa alla jõudsime, oli bussijuht juba ootamas ja meie Otto, rabaasjatundja, teadmised jäid vähese rakendusega. Sõime siis mahalangenud puudel istudes oma piknikuvõileivad ja jalutasime bussi. Olime noortele seltsiks olnud (hilisem kommentaar oli, et vanamehed on täitsa okei), ise värsket õhku hinganud ja oma luid-liigeseid koormanud, mis sest päevast ikka rohkem soovida. Joelile ja Ülole oli meie lühiretk muidugi liiga kerge, kuid asi seegi. Tagasitee linna oli nagu tagasitee ikka, natuke väsimust, natuke tavatoimetuste tarvis linnainimeseks kohandumist. Põdrakärbseid, põtru, karusid ja hunte me ei kohanud, seeni, samblikke, laukaid, turbasammalt, mustikaid ja jõhvikaid aga küll. Puukide asjus peaks tulemused käes olema – kui nad kedagi meist üles leidsid, siis tänaseks oleme meie neid üles leidnud. Kena päev oli. Õpetajatel on kohe mõnikord häid ideid!
Kirjutas Urmas
09 september 2012
Külas Illuka valla eakatel
Et me alles 4. septembril sõitsime ratastel ümber Pakri poolsaare, nüüd käisime Ida-Virus, 11. septembril teeme koolilastega rabamatka Lahemaal ja kohe seejärel 14. sept. ootavad meid Pääsküla noortekeskuse noored „Eesti mängu“ mängima, siis tekkis kartus, et kas meie klubi tegevus liiga keevaliseks ei lähe. Peame vist hoogu maha võtma ja väärika ea kohaselt mõned õhtud iseendi seltsis klubimajas veetma. Teeme seda kuu teises pooles, kui vananaistel tuleb suvi.
Kirjutas Urmas
05 september 2012
Rattamatk Pakri poolsaarel
26 august 2012
Läbi mitme ajastu
mõte, siis tuleb ta otsekohe teoks teha. Nõnda istuski punt vanamehi ühe pikema
linnaliini bussi peale ja lasi endid sõidutada nii kaugele kui see liin ulatub.
Nii sattusime Harku küla külje alla. See küla loeb oma algusaastaks 1241, on
säilitanud oma ilmes iidsete aegade hõngu, kuigi uued ja uueks tehtud majad
imbuvad ka sinna vähehaaval sisse.
Tagasi linna poole kõmpides
läbisime ehitushulluse ajastu. Uhked ja veel uhkemad majad, basseinidega ja
ilma saatsid meid kuni eespool ootava võpsikuni. Selle sees kükitasid tihedalt
üksteise kõrval kõikvõimalikest materjalidest (taaskasutus?) kokku pandud
datšad. Elu on hernes – näisid need romantiliselt väänkasvudesse mähkunud
hurtsikud üksteise võidu õhkavat.
Neljas ajastu ootas meid Astangu
tihnikutes. Siia otsustas tsaaririik rajada hulganisti tunneleid oma sõjamoona
paigutamiseks. Täielikult jõuti valmis teha ainult üks, siis sai see impeerium
otsa. Vaatasime tunneli mõlemast otsast sisse ja tõdesime, et miskit mõistlikku
rakendust sellele üüratule rajatisele ei
oska küll välja pakkuda. Las seisab edasi kui mälestusmärk mõtetule tööle.
Niisiis läbisime 6,5 km jooksul
neli erinevat ajastut. Ole ainult uudishimulik, vaata ja võrdle.
Kirjutas Rein
09 august 2012
Noored, reumaatikud ja vanamehed
Augustikuu algul oli meie klubi kistud lausa rahvusvahelise ürituse „The Story of My Life“ (maakeeli „Minu elu lugu“) sisse. MTÜ HeadEst hakkaja koordinaator Epp Adler pani mitmeks päevaks kokku 35 noort mitmest Euroopa riigist ja siinsed seeniorid, keda jõudumööda esindasid Nõmme Vanameeste Klubi ja aktiivsed naised Kohila Reumaühingust. Reumaatikud laulsid ja kepsutasid sedavõrra lustlikult, et pealtnäha polnud küll märgata miskit häda nende küljes.
Noored külalised said aimu, kuidas me siin aegade jooksul oleme elanud, milliseid asju kasutanud jne. Siin hiilgas meie mees Madis, kelle iidne Žiguli auto oli kestvalt teravndatud tähelepanu all (ta liigub siiski!).
Üheks päevaks tehti ka Nõmme turg rahvusvaheliseks. Nüüd tegid Kohila naiste kõrval ilma lõunapoolsed eurooplased oma laulude ja muude temperamentsete etteastetega.
Mitme päeva jooksul genereeriti hulgi mitmesuguseid kauneid mõtteid, kuidas noored peaksid suhtuma eakamatesse, kuidas eakamad noortesse, kuidas leida ühist keelt eri põlvkondade vahel jms.
Kogu tegevus käis aktiivsena vananemise ja põlvkondade lõimumise programmi raames. Kuigi mul on oma arusaam euroraha kasutamise mõistlikkusest, on sellistes ettevõtmistes osalemine igati kasulik meie klubi tegevuse mitmekesistamisel.
Kogu seda ettevõtmist võite näha lisatud linkidelt:
http://www.headest.ee/the-story-of-my-life/Kirjutas Rein