Kohtumine Anu Raismaga

27.-l märtsil oli meil harukordne võimalus kohtuda mitmetel kriisiabi missioonidel töötanud meditsiinieksperdi Anu Raismaga. Üldjoontes teadsime, kellega tegu ja millest tuleb jutt, siiski oli kohtumisel saadud info, pildimaterjal ja Anu poolt jutus edasi antud emotsioon paljukordselt sisukam ja vägevam. Anu kirjeldas meile missioonide käivitamise mehhanismi, meie rühmade kohalejõudmise keerulisust, kriisikoldes eesootavaid ekstreemseid tingimusi, abistatavate inimeste kultuurilisi erinevusi, rahvusvaheliste abirühmade koostööd, kriisides avalduvaid inimlikkuse võite bürokraatia üle. Kõlama jäi, et neis maailma paigus, kus looduskatastroofid aegajalt sadu tuhandeid inimelusid nõuavad ja elukorralduse segi paiskavad, on rahvad loodusjõududega leppinumad kui meie siin rahuliku Balti kilbi peal. Aga et kogu ajaloo jooksul on õnnetusi juhtunud ja jääbki juhtuma, siis on ka meie väikese rahva valmisolek hättasattunuile abi anda jatkuvalt vajalik. Seda nii inimlikkuseavaldusena kui ka põhjusel, et millalgi võime ka ise teiste abi vajada.

Anu on kindlasti ka tulevikus kriisikolletesse sõiduks valmis. Meie loodame temast veel kuulda ja võibolla ka kohtuda pärast järgmisi missioone.

Varbolas vaderiteks

Varbola mehed nägid meie klubi tegemisi „Pealtnägijas“. Ju siis asi meeldima hakkas, sest reede õhtuks olime kutsutud Varbola rahvamajja kohtumisele. Rääkisime oma tegevuse sisust, sellest, et tööelu lõpetamise järel tekib hinge pagana tühi tunne, sõpru hakkab vähemaks jääma, asjalikku olemist kodust ega kõrtsist ei leia jne. ja et üks õige meesteklubi on hea rohi nende hädade vastu. Ka sellest oli juttu, et lihtsalt üks punt mehi on palju vähem kui meesteklubi oma reeglite, kommete, perioodilisuse ja korraga. Tundus, et Varbola mehed on õigel teel, teevad klubi valmis ja sügisel kutsuvad meid põdrajahile. Koerteks :-). Lubati, et igas ajus ei tule meil üle pooleteise kilomeetri võsas mütata.
No jah, vaderiteks me veel ei saanud, sest nimi tekib klubile mõnel järgmisel reedel.

Maa, kosmos ja salapärased jõud

Need olid teemad meie
järjekordsel klubiõhtul. Segaste asjade selgitajaks maailma näinud ja mitmel
pool õppimas käinud sensitiiv Viigi Saksakulm. Töövahenditeks pendel, traadist
vitsad ja omaenda tundlik meel. Mängleva kergusega määras ta ära, näiteks,
veesooned meie klubi põranda all. Tegi meie peal mitmed inimkatsed selgitamaks,
kuidas tuleb õnnelikult elada ja olla. Õpetas ära kasutama maa ja kosmose
energiat ning vältima negatiivse energia voogudesse sattumast. Asjasse võib
suhtuda nii- või naapidi, kuid prouast enesest õhkus ääretut positiivsust,
millega nakatas ka meie kõige skeptilisemad vanamehed. Põhilised õpetussõnad
olid sellised, et ütle enesele igal hommikul ärgates, et oled kõbus ja tegus,
ja siis sa seda kogu päeva oledki.

kirjutas Rein

Vanamehed raha keskel

Vanameeste uudistamisobjektiks
oli seekord Eesti Panga muuseum. Nägime uhket ja huvitavat hoonet seestpoolt.Ehitatud möödunud sajandi alguses Eestimaa Aadlike Krediidiühingu tarbeks.
Hakatuseks näidati meile nupumeeste poolt tehtud arhailise moega „Raha paneb rattad käima“ masinat. Paned euro sisse ja masin hakkabki ragisema ning omi rattaid pööritama kuni kolksatab välja muuseumi märgi.
Muuseum on moodne. Iga nurga taga mingi ekraan, kust saad ise huvipakkuvat infot ette kerida või ettevalmistatud videot jälgida. Kõike seda jälgimas elusuurused vahakujud. Tehtud Eesti kroonil kujutatud inimestest ja möödunud aegade pangategelastest.
Raha on muuseumis palju. Alates iidamast-aadamast pärit veeringutest kuni praeguste eurodeni välja. Kõiksuguste tähtpäeva- ja meenemüntise lasu ajas silmad lausa kirjuks.
Lahtiste uste päev oli ka varakambris. Tõsi, praegu konutas sealses vitriinis ainult üksik kullakang.Seegi mitte päris, nagu giid mulle vargsi mainis.
Muuseumis asub ka see ainus koht,kus Eesti kroone veel eurodeks vahetada saab. Teistpidine vahetamine siiski kõne alla ei tulevat.
Meie taskutes leiduva raha vastu muuseum huvi ei tunne. Sestap on selle maja külastamine kõigile tasuta.

Loodusmehe külaskäik

Fred Jüssi, metsapoole-mees nagu ta end ise tutvustab, tuli omaealistele külla suurelt osalt uudishimust. Et kuidas need vanamehed elavad? Pole ju enam palju kontakte endiste koolikaaslastega ja aktiivselt elatud elu kaasteelistega, sest paljud on läinud kes teispoolsusesse, kes olematusse, kes avaldumatusse. Fred rääkis meile oma nö. mittestandardsest elust – lapsepõlvest, kooliajast, lühikest aega õpetajaks olemisest ja pikka aega vabakutselise loodusmehena tegutsemisest. Mees on kogu elu püsinud selgete põhimõtete juures: tee seda, millesse usud, püsi valitud rajal, ole põhjalik ja järjekindel. Tema tegusid juhtiv veendumus on üsnagi taoistlik – loodusseadused on ülimad inimeste kirjutatud seaduste ees. Kahetunnise vestluse lõpetuseks kuulasime Fredi CD-delt loodushääli, mida mitte igaüks pole siin linnaelus elades kuulnud. Oleks küll hea, kui Fred Jüssi ise ja teised temataolised eakad mehed ühineks vananemist aktiivseks eluks muutvate klubidega. Sellest oleks abi paljudele ja ehk ka rõõmu neile endile.

Meie klubiõhtu lõpetuseks tegime pool tunnikest kehalist tööd. Vanamees Ott oli heast tahtest tänavaliiklust mitte segada sõitnud parkima otse jäisesse lumevalli ja tema truu veoelukas ei tahtnud sealt enam välja tulla. Tõmbasime, lükkasime, tõstsime, õõtsutasime, kaevasime tema kõhu alt jääd ja lund ära, aga auto isegi ei liigahtanud. Lõpuks ohverdas Tiit oma üsna uue sõiduki neitsilikkuse, keeras sellele veokonksu saba külge ja vedas Oti pahareti hangest välja.

Arhailised vanamehed ja modernne vastlaliug

Lörtsi sadas ja talv keeras justkui viletsaks eestimaiseks suveks. Vanamehed kogunesid snowtubingu rajale. Ostsime kaks rõngast üheks tunniks, sest algul oli elamuseisuseid mehi vaid kolm ühikut. Tegime esimesed laskumised ja nagu oleks meie sõidumõnu jõudnud puuduvate meesteni, hakkas neid järjest juurde laekuma. Lõpuks olime Mustamäe nõlval kaheksakesi pluss videooperaator Kalju. Seisime rajajärjekorras vaheldumisi koolipoistega, kes meid veidi võõrastasid – et mis need vanamehed siin sebivad, inglisekeelsed lõbud peaks ju noortele kuuluma. Aga kuulusid ka meile. Mõnus oli, kuigi sulailm võttis laskumise kiiruse maha ja sabaots sai rõngapõhjas sulanud lumes märjaks.

Tund sai täis ja sõiduõigus lõppes otsa. Kõndisime pikkamööda Lepido-nimelisse kohvikusse, kus meid juba ootasid perenaine Olga, traditsiooniline hernesupp ja vastlakukkel. Mehi, kes liulaskmisest polnud hoolinud tuli nüüd lisaks. Kohv oli ka hea ja juttu jätkus kauemaks. Õhtu lõpetuseks mängisime kõrvalolevas piljardiklubis tunnikese snoocerit. Ei ole meil enam võimalusi vastlapäeval reesõitu teha, pikka kelguliugu lasta, perenaisi tööst eemal hoida ja vanatüdrukute kosjaviinade eest ära joosta. On snowtubing, lõunamaa taimede ubadest kohv, tehniline muusika ja snoocer. Aga püsigem ka sellel kelgul, millel maailm liugu laseb.

Lasketiir ja "Pealtnägija"

Eile oli adrenaliinipäev. Käisime seitsmekesi Tondi lasketiirus. Prõmmisime Clockist, Berettast, sileraudsest 16-kaliibrilisest ja punatäppsihikuga karabiinist kõik märklauad sõelapõhjaks. Vanamehed on ikka veel militaarsed! Ja nagu sellest veel vähe oleks toimusid ka "Pealtnägija" saate jaoks salvestused. Piret Järvis oskas meilt igasuguseid salaasju välja küsida. Loodetavasti lõikavad saatetegijad liigsed jutud, köhatused ja eeeee-tamised välja ja kas 22. või 29. veebruari õhtul kutsume ETV-s kõiki Eesti vanamehi üles klubitegevusele - väärikatel daamidel on üle maa sadasid pitsikudumis-, kokkamis- ja jalakeerutusklubisid, ega`s me neist igavamalt elada ei taha.