Vesilennukite angaaris

Olime juba varem otsustanud, et kui see suurejooneline ehitis ükskord renoveeritud ja sisustatud saab, siis me ta üle vaatame. Lasime avamissagina mööda ja nüüd rahulikumal ajal tegime oma
otsuse teoks.
Vaadata oli palju, mille juures aitas meid värskelt täiendkoolituse saanud giid Aasa Lepik. Sõidukeid vee peal ja vee all, jääl ja õhus liiklemiseks oli õige mitut sorti. Vanameeste erilise
huvi objektiks oli muidugi allveelaev „Lembit“, samuti vesilennuki elusuurune koopia. See viimane võiks olla küll vaadeldavama koha peal. Temasuguste jaoks on ju see angaar ülepea tehtudki.
Oli palju muid sõjanduslikke väljapanekuid, sh mundreid. Siin võisid edevamad vanamehed ehtida end korraks võõraste sulgedega ja siis endast uhke pildi teha lasta.
Tegime kaasa justkui veealuse reisi kollase allveelaevaga, mida juhtis ja mille juurde tarka juttu rääkis väga Peetr Volkonski moodi habemik mees.
Muuseum on uudne ja moodne. Sestap tahavad mõned asjad veel korrastamist. Sedasama korrastamist vajab ka kogu sealne kant, millega uus muuseum vanas ainulaadses majas on nüüd algust teinud.

Kirjutas Rein

Tartu vanamehed meil külas!

Kaua plaanitud Tartu Seeniormeesteklubi vastukülaskäik sai äsja teoks. Tuldi
neljateistkümne vanamehega. Omalt poolt vastasime toatäie siinsete vanameestega. Hakatuseks kiideti külalisi ja iseendid, siis jälle vastupidi. Vahetati meeneid ja häid soove. Peagi asendati tubane õhustik Keila männimetsaga Mängiti läbi mitmed sealsed ketasgolfirajad. Kaotatud energia korvamiseks suunduti TPIs käinutele hästituntud Hiiu õllekasse, millest praeguseks on saanud üpris tasemel söömaskoht. Söögi kõrvale peeti jälle kõnesid ja kiideti veelkord teineteist, kuni oli aeg minna Nikolai von Glehni poolt tehtud tegusid üle vaatama. See oli meie külaliste üks põhilisi soove vaadata selle hullult tegusa mehe jäetud jälgi.
Alustasime Glehni lossist. Lossi lahke perenaine Annika Kiisa oli lahti teinud kõikvõimalikud uksed, nõnda võisime keerulise hoone läbi kolada keldrist katuseni. Heitsime põgusa pilgu ka hakkaja aadlimehe teistele ehitistele, nagu palmimaja, krokodill ja Kalevipoja kuju.
Eriline huvi oli nii külalistel kui meil endil aga Glehni torni ehitatud tähetorni vastu. Entusiastlik taevaste asjade uurija Mario Mars näitas põhjalikult oma majapidamist vürtsitades oma esinemist asjasse puutuvate ja mitte puutuvate seikadega.
Väärika finaali kogu kohtumisele korraldasime Glehni kuju juures. Tehti ühispilti ja anti
mõista, et kohtumised peavad jätkuma. Kasvõi Eestimaa keskpaigas, kuhu meie ühisel ergutusel võiks tekkida järjekordne vanameeste klubi.

Kirjutas Rein

Proua Eha Kivi külaskäik

Teisipäeval 17.aprillil oli jälle
üks väga meeldiv ja kasulik klubiõhtu: nimelt
külastas meid Nõmme LV sotsiaalhoolekande osakonna
juhataja asetäitja
proua Eha Kivi. Saime korralikud teadasaamised sotsiaalhoolekande väga tõsisest ja raskest päevatööst, kus tuleb sageli teha tegemist
narkomaanide, joomarite, tööst eemalhoidjate, kuid muidugi põhiliselt inimestega, kes
ei ole ise suutelised siin Eesti Vabariigis toime tulema. Nende jaoks on väljatöötatud toetuste taotlemise piirmäärad, ühekordsed toetused ja toimetuleku toetused. Kuna klubilised on oma ea- ja ka majandusliku olukorra poolest potensiaalsed sotsiaalteenuste vajajad, siis oli neil hulgaliselt küsimusi sotsiaaltoetuste ja -teenuste saamise kohta Nõmme linnaosas ja vabariigis üldse, milledele nad said ka väga korralikud vastused. Teemad haarasid nii seadusandlust,
hooldekodude- ja pansionaatide olukorda, pensioneid, koduhooldust, töötute töötahtet jne.
Üldise nadi olukorra teeb positiivseks suure armastuse ja südemega oma alasse suhtuvad töötajad nagu seda on proua Evi Kivi. Nõmme Vanameeste Klubi poolt selle töö eest talle suur, suur tänu!
Uudishimulikud vanamehed said ka vaadata- katsuda sotsiaaltöötaja sõidukit –kiidetud&kirutud elektriautot.

Kirjutas Jaak

Konverents „Aktiivne vananemine ja põlvkondade vaheline solidaarsus“.

5. aprillil korraldas Jõgevamaa maavalitsus 7. korda konverentsi, mis meid, 60+ mehi, oma ettekannete teemadega rohkem või vähem puudutas. Siin pole ruumi ümber jutustada kohati sisukaid ettekandeid. Kokkuvõtlikult öeldes – juttu oli sellest, et meid, vanakesi, saab olema paljuvõitu, tööealised ei jõua meid enam ülal pidada ja õige lahendus oleks pensioniiga kaugemale lükata. Nii ongi õige ja tegelikult möödapääsmatu, pealegi töörõõm on hea rõõm. Aga enne tuleb praegustel noortel tegeleda enda elustiili selliseks muutmisega, et püsida kauem kõbusad ja elurõõmsad, muidu ei jaksa ju vanast peast töökohta ära õigustada. Samal ajal peaks targad poliitikud seadusi muutma, nii et ettevõtjatel oleks võimalik töökohti tekitada. Kuni tööviljakus kasvab, seni peaks kasvama ka tarbimine, et suureneval toodangul oleks turgu. Aga igal asjal on piirid. Küllap kaldub areng sinnapoole, et tarbime tulevikus hoopis vähem, teeme vähem tootvat tööd ja osutame rohkem teenuseid. Igatahes üsna kindel on, et meie lapselapsed riigilt pensioni ei hakka saama. Mõelgem, kuidas neid selliseks eluks ette valmistada. Või kas see üldse võimalik on.
Nojah, kui tahad jumalat naerma ajada, siis tee plaane ja mõtle tulevikule.
Konverentsil tutvustasime meie klubi kui vabakondlikku lahendust kerkivatele ealistele probleemidele. Enamik osalejaid olid vanaemad, seetõttu suhtuti vanameeste klubi delegatsiooni kenasti.
Klubi tutvustav slaidiprogramm on siin: http://www.jogeva.maavalitsus.ee/et/c/document_library/get_file?uuid=6b8dcf33-afb8-4f17-be14-bb5b95aa8c11&groupId=969542

Pikal sõidul oli aega omavahel juttu puhuda rohkem kui klubiõhtutel. Tänud Tõnule, kes meid uhkes uues Mersu-bussis sõidutas!

Vanamehed videos!

Kaamerate ees oleme ennegi olnud.
Kuid nüüd topiti meid mingisse kitsasse keldrisse. Puistati puudrit nina peale ja kästi teha mitmesuguseid nägusid. Saateks laulule, mida kümneid kordi järjest esitas meile Chalice (Jarek Kasar) Laulus kordusid refräänina sõnad vanameeste silmadest, kus olevat mingi süsteem. Küllap selle süsteemi pärast meid, vanamehi, sinna kutsutigi. Filmiti suures ja väikses plaanis, näo ja kukla poolt, rütmis kõpsuvaid kingi isegi põranda tasandilt. Ikka selleks, et valmiks vinge plaat. Mai lõpus pidavat telekas esitlus olema. Tänutäheks lubati klubile ka plaat.
Niisiis oleme ühe kogemuse võrra jälle rikkamad. Nägime päris lähedalt, kuidas ühe video tegemine käib. Kuidas mõneminutilise loo korralikuks jäädvustamiseks peab mitmekesi askeldama mitmeid tunde järjest.

Nüüd on siia lisatud selle video link! Vaadake, vaadake!

http://www.youtube.com/watch?v=CmsxBefoh3k

Kirjutas Rein

Kohtumine Anu Raismaga

27.-l märtsil oli meil harukordne võimalus kohtuda mitmetel kriisiabi missioonidel töötanud meditsiinieksperdi Anu Raismaga. Üldjoontes teadsime, kellega tegu ja millest tuleb jutt, siiski oli kohtumisel saadud info, pildimaterjal ja Anu poolt jutus edasi antud emotsioon paljukordselt sisukam ja vägevam. Anu kirjeldas meile missioonide käivitamise mehhanismi, meie rühmade kohalejõudmise keerulisust, kriisikoldes eesootavaid ekstreemseid tingimusi, abistatavate inimeste kultuurilisi erinevusi, rahvusvaheliste abirühmade koostööd, kriisides avalduvaid inimlikkuse võite bürokraatia üle. Kõlama jäi, et neis maailma paigus, kus looduskatastroofid aegajalt sadu tuhandeid inimelusid nõuavad ja elukorralduse segi paiskavad, on rahvad loodusjõududega leppinumad kui meie siin rahuliku Balti kilbi peal. Aga et kogu ajaloo jooksul on õnnetusi juhtunud ja jääbki juhtuma, siis on ka meie väikese rahva valmisolek hättasattunuile abi anda jatkuvalt vajalik. Seda nii inimlikkuseavaldusena kui ka põhjusel, et millalgi võime ka ise teiste abi vajada.

Anu on kindlasti ka tulevikus kriisikolletesse sõiduks valmis. Meie loodame temast veel kuulda ja võibolla ka kohtuda pärast järgmisi missioone.

Varbolas vaderiteks

Varbola mehed nägid meie klubi tegemisi „Pealtnägijas“. Ju siis asi meeldima hakkas, sest reede õhtuks olime kutsutud Varbola rahvamajja kohtumisele. Rääkisime oma tegevuse sisust, sellest, et tööelu lõpetamise järel tekib hinge pagana tühi tunne, sõpru hakkab vähemaks jääma, asjalikku olemist kodust ega kõrtsist ei leia jne. ja et üks õige meesteklubi on hea rohi nende hädade vastu. Ka sellest oli juttu, et lihtsalt üks punt mehi on palju vähem kui meesteklubi oma reeglite, kommete, perioodilisuse ja korraga. Tundus, et Varbola mehed on õigel teel, teevad klubi valmis ja sügisel kutsuvad meid põdrajahile. Koerteks :-). Lubati, et igas ajus ei tule meil üle pooleteise kilomeetri võsas mütata.
No jah, vaderiteks me veel ei saanud, sest nimi tekib klubile mõnel järgmisel reedel.