31.juulil kell 8 startisid 13 klubi liiget lõuna suunas, et kahe päeva
jooksul tutvuda Kagu-Eestiga. Esimene
pikem peatus oli Võrus, kus tegime
jalutuskäigu Tamula järve ümbruses. Vihmane ilm tuju ei rikkunud. Järgmisena
külastasime Suur-Munamäge, kus olime muidugi
kunagi käinud, kuid mäest ülesronimine ja vaade vaatetornist tuletas kõik uuesti meelde.
Seejärel suundusime Rõugesse, kus meiega ühines mu onupoeg Silver, kohalik
looduskaitsja ja Memento aktiivne tegelane. Tänu temale saime hea ülevaate
Rõugest. Kui varem teadsime me ehk kindlalt ainult seda, et Rõuges asub Eesti
sügavaim järv, siis nüüd tutvusime selle kauni kohaga põhjalikumalt. Ööbikuoru
Hinni kanjoni poole kulgeval matkarajal
võis näha nutikate meeste ehitatud vesioinaid, mis pumpavad vett mitmekümne (32
m) meetri kõrgusele. Meie
tehnikahuviline Jaak proovis küll ühe vesioina tööd peatada, kuid katse
ebaõnnestus. Tulemuseks olid märjad riided ja
teadmine, et vee jõu vastu ei saa isegi kanged mehed! Seejärel
külastasime vana hüdroelektrijaama (Ööbikuoru hüdrotöökoda-muuseum ).
Põhimõtteliselt toodab seal veevool elektrit tänapäevalgi – kui muuseumi omanik
veeratta veevoolu keeras, süttisid tuled. Muljetavaldav oli ka see, et osa
seadmetest on pärit üle-eelmisest sajandist. Muuseumis saime tutvuda ka muude huvitavate vanade tööriistade ja
esemetega. Jäi üle ainult imestada ja uhkust tunda meie esivanemate nutikuse ja
töökuse üle. Käisime ka Eesti Ema monumendi juures, mille idee autoriks oli mu
siberikaaslane Hans Sissas. Monumendi
juures avanes imeilus vaade Rõugele. Veel käisime Paganamaal. Enne öömajale jõudmist külastasime Eesti
Maanteemuuseumi, mis asub vanas, kuid hästi säilinud Varbuse postijaama kompleksis. Asjatundliku
varahoidja Kaja abiga rändasime mööda ajaloolist teeruumi. Väljapanekute kaudu
tutvusime teede ja liikumisviiside arenguga. Paljude muuseumi eksponaatide
nägemine tekitas äratundmisrõõmu. Ööbimiskohaks oli valitud Kiuma talu
puhkemaja Põlvamaal, kus meid lahkesti vastu võttis perenaine Virge. Osavamad
vanamehed valmistasid õhtusöögi. Söögilauas arutati ka klubi edasise arenguga
seotud küsimusi. Hommikul, peale perenaise poolt pakutavat hommikusööki võisid
kõik soovijad maitsta piiramatuses koguses taluaias olevaid marju. Mõistagi ei
jäetud sellist võimalust kasutamata!
Väljaspool esialgset plaani käisime Jõeveere muuseumis, mida soovitas külastada
mu sõber ja siberikaaslane Jaan, vana kollektsionäär. Perenaine Ene tutvustas
meile ilmekalt ja põhjalikult oma valdusi. Ilmselt ei olnud me varem midagi
taolist näinud - koguda 10 aastaga nii
palju ja hinnalist vanavara, see oli muljetavaldav! Igatahes nii mõnelgi meist
tekkis soov seda kohta uuesti külastada. Vaatasime ära ka Härma müürid Piusa
jõe orus. Need on Eesti kõrgeimad devoni liivakivipaljandid – Oruperve kõrgus
küünib 43 meetrini, Kõlgusniidu müür on 20,5 meetri kõrgune etteulatuv kalju. Seejärel
siirdusime Obinitsas peetavatele Seto Kuningriigi päevadele. Peale viisa
vormistamist nautisime koos teistega tõeliselt suurejooonelist pidu. Tegusamad
meist jõudsid kohtuda ka Tartu klubi meestega ja arutada klubide liidu
loomisega seonduvat.
Koju jõudsime kell 20. Olime küll ehk veidi väsinud, kuid reisiga rahul.