Klubil oli külas tehisliigeste spetsialist Taavo Kivistik.
Tänapäeval pole inimesel põhimõtteliselt enam ühtegi liigest, mida kulumise
tõttu tehisliigesega asendada ei saaks. Tehisliigese saab panna nii pöidlale
kui kaela- või selgroolülide vahele. Nende esmane ülesanne on võtta ära valu,
teiseks muidugi taastada liikuvus. Kõigi kolme maailma suurima
tehisliigesefirma peakorterid asuvad USAs ühes ja samas Warsawi nimelises
linnas Indiana osariigis, ehkki tootmisüksused on maailmas laiali. Esimesed algsed tehisliigesed valmistati 19.
sajandi teises pooles hobustele. Peaaegu iga 20. sajandi kümnend tõi liigese
proteeside tehnoloogiasse midagi uut, lisades ka uusi materjale nende
valmistamises: kuld, roostevaba teras, koobaltkroom, luutsement, titaan, keraamika
jne. Tänapäeval moodustavad 60% paigaldatavatest liigeseproteesidest
puusaproteesid. 97-98% puusaproteesidest toimivad vähemalt kümme, 94-95% 15
aastat. Arst valib konkreetse puusaproteesi sõltuvalt patsiendi
liikumisharjumustest ja puusa seisundist. Tulemus sõltub nii kirurgi
professionaalsusest kui ka patsiendi organismi eripärast ning inimese
opijärgsest käitumisest taastumisperioodil. Eestis paigaldatakse aastas umbes
3000 puusaproteesi. Esimesed puusaliigendid Nõukogude Liidus paigaldas
Tallinnas doktor Seppo. Puusaliigend koosnes toona 14 erinevast terasetükist.
Kolm niisugust tehisliigendit valmistas lukksepana ka meie uus klubiliige
Ülo.
