MEHED KOOS, ELU HOOS!

neljapäev, 19. mai 2011

Tallinna lennujaama lennutornis










Lendurist vanamees Tõnu on meil see mees, kelle ees avanevad mitmesugused erilised ja huvitavad uksed. Seekord siis lennujuhtimise torni omad.
Esimesel pilgul võiks arvata, et õhus on ruumi küllalt ja igaüks lennaku nii kuis tahab. Tegelikkus on karmim. Reeglid on ülima täpsusega paigas. Ammuilma enne seda, kui mingi õhusõiduk radarite ekraanidele ilmub, on tema tulek siin ette teada. Kogu lennu jooksul antakse lennumasin ühe lennujuhi vaatlusalast teise alasse n.ö. käest kätte. Ei mingit iseotsustamist. Sulle öeldakse, millise suuna võtad, millisele kõrgusele lähed, millal maanduma võid hakata jne.
Suurte radariekraanide pilt tundus kõrvaltvaatajale üpris arusaamatu sigrimigrina. Õppinud inimesele paistis aga sealt kätte kogu siinse maanurga õhuelu. Lennujaama päris maalähedane ja maapealne liiklus toimub siiski inimliku silmside vahendusel, aparatuur, mõistagi kõrvalt toetamas. Selleks on tornil 40 m kõrgusel panoraamse vaatega ruum. Ees lennuväli kõigi oma askeldustega, taga laiuvad Soodevahe metsad.
Loomulikult on siinsed süsteemid mitut pidi dubleeritud. Näiteks kui kaob võrgutoide, siis käivitub otsemaid varugeneraator. Kui ka see peaks tõrkuma, siis võetakse appi toatäis akusid. Kõige viimases hädas haaratakse käsiprožektor ja signaliseeritakse niimoodi kõige hädapärasemad käsklused.
Nägime keskendunud inimesi rahulikult ja süvenenult oma vastutusrohket tööd tegemas. Vähemalt meie lennujuhtide poolest võime küll muretult lennata kuhu ilmakaarde tahes.

Kirjutas Rein K.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar