Ajutised harrastusspeleoloogid

 15. augustiks saime Keskkonnaametilt loa külastada Ülgase fosforiidikaevandustest jäänud koopaid. Ilmselt ei ole mitte liiga paljudel meie klubi meestel veel vaja uurida maaaluseid asju😇- koobastesse läksime vaid kuuekesi. Ronimine koopasuudeni oli päris järsk, koobastes liikumine oli aga üsna mugav. Mõnes kohas müksas ürgne paas (ca 500 miljonit aastat vana) küll pealage ja kohati ulatus vesi poolde säärde, aga huvitav oli kujutada saja aasta taguseid kaevureid siin kirkadega maaki raiumas, vagonette lükkamas, karbiidilampide valgel pikki tööpäevi rügamas. Koobaste tänapäevased põliselanikud nahkhiired olid suvise aja tõttu kodust ära, ainult üks laiskvorst magas rippudes laes.  Kaevanduskäikudes on küllaltki kerge orienteeruda, nad on korrapärased, mitte nii käärulised kui looduslikud koopad. Tunni ajaga saime läbitud kavandatud marsruudi ja laskusime koopasuust oma autode juurde. Et tagasisõidul viisime väravavõtmed Jõelähtme vallamajja, siis oli sobiv käia seal lähedal ka kohalikus muuseumis. Aga et oli teisipäev, siis see väike muuseum pidas oma nädalavahetust. Saime vaadata vaid eksponeeritud kivikalmeid ja seejärel tegime kerge ringi Maardu kandis, sõitsime paepealsel alal, kus arvatakse asuvat meie esivanemate 3000 aasta vanused põllud, imetlesime hoolega laotud paekiviaedasid ning lõpuks maandusime klubisse kokkulepitud ajaks. Vahelduseks oli päris mitmekülgselt huvitav päev.

Meesteklubide kokkutulek 2023

Traditsiooniliselt kogunesid eakate meeste klubid 10. augustil Tartu külje

all Ülenurmel asuvasse maaelumuuseumisse iga-aastasele, sedapuhku ar-

vult juba 12. kokkutulekule. Klubid ise kannavad väga erinevaid nimesid:

seenioride, rannameeste, seakõrva ordu klubi, siis veel “kuur” ja “garaaž”.

Ainsad, kes end vanameesteks julgevad nimetada, on nõmmekad Tallinnast.

Elu kisub sinnapoole, et enam ei tule kokkutulekule üksnes seenior-

klubid, vaid mõnessegi klubisse kuuluvad ka nooremad mehepojad, mis-

tõttu kokkutuleku nimigi ei vihja enam vanusele. Iseenesest pole see sugugi

halb suundumus, kuid kui kaugusviskevõistluse paneb kinni 35-40-

aastane võistleja, siis vanameestele tundub see ebaterve konkurentsina.

Õnneks said ka korraldajad tartlased asjale pihta ja “noormehele” jäi

võiduauhind andmata.

Kuigi pool päeva sadas vihma, kompenseeris selle muuseumi põnev vana-

tehnika ja kunagise maaelu ekspositsioon. Kui vihm lakkas, algas võistlus-

ja kultuuriprogramm. Eriti huvitav ala oli lamba eluskaalu äraarvamine ja

margapuuga raskuse kaalumine. Viimases sai meie klubi esindus väärika

teise koha. Täpsusviskes olime kolmandad. Viktoriinis jäi erinevalt mullu-

            sele kolmandale kohale auhind saamata, aga ega see head tuju rikkunud.

            Kõik klubi esindanud kümme vanameest väärivad kiitust.

 

Väljasõit Pärnu- ja Järvamaale

 

Klubikaaslane Paul roolis võtsime juulikuu 26. päeva hommikul 20-kesi suuna Halinga poole, kus põnevust ja äratundmisrõõmu pakkus juba pikka aega tegutsenud automuuseum. Edasi said meist tänu Tõnule ühed väljavalitud, kes veel lõpuni valmimata Pärnu lennujaama külastanud. Jõulumäe tervisespordikeskuses nautisime kosutavat lõunasööki ja uudistasime Eesti suurimat liivakattega sisehalli.

Tunniseks plaanitud Ants Lingi vanavaramuuseumi külastus Treimanis kujunes kahe ja poole tunni pikkuseks. Tõesti oli, mida vaadata-kuulata! Ja siis tuli aeg veeta õhtutunnid koos saunaskäiguga Vango Imedemaa nimelises puhkekeskuses.

Teine päev algas Allikukivi koobastesse piilumisega. Järgnes ekskursioon Paikuse politsekooli, kus saime kahe sümpaatse naiskursandi juhtimisel põhjaliku ülevaate tulevaste korrakaitsjate koolitamisest. Järvamaale jõudes külastasime igati omapärast retrohõnguliste söögisaalidega Türi kogu konnakeskust, kus meid kostitati vanade õunapuude all kogu reisi maitsvamate lõunaroogadega. Elamusterohkele teekonnale pani ootamatult sisuka punkti Väätsa jalgrattamuuseumi väisamine. Kogu tee vältel ilusat ilma hoidnud ilmataat kurvastas väljasõidu lõppemise pärast koos meiega ning tervitas vanamehi Nõmmele tagasi jõudes korraliku vihmaga.

Sindi kärestiku tribüünide ehitusel

Jõulumäe liivahallis

                                         Pärnu lennujaama suure lennuki teenindushallis

Ants Lingi muuseumis

Ants Lingi muuseumis

Paikuse politseikooli lasketiir

Paikuse politseikooli giid

Jalgrattamuuseumi ees

Vango Imedemaal

Liiklusõnnetustest läbi ja lõhki

 

Klubil käis külas eluaegne liikluspolitseinik ja -ekspert Villu Vane. Et me kõik oleme pikalt autorooli keeranud või vähemalt jalakäija olnud, tundus jututeema igati aktuaalne. Eelmise aasta andmetel oli Eesti liikluses hukkunute arvult miljoni elaniku kohta samas suurusjärgus Soome ja Prantsusmaaga, jäädes ohutuselt maha aga Norrast ja Rootsist. Kui mõned aastad tagasi liikusime liiklusõnnetuste hulgalt igati õiges suunas, siis elektritõukside ilmumine andis tugeva tagasilöögi. Meediakajastuste järgi arvatakse sageli, et “bemaripoiste” kõrval on õnnetuste sagedamateks põhjustajateks eakad juhid, aga tegelikkuses on viimaste osalusel toimunud avariide arv suhteliselt hoopis vähenemas. Põhjust on “visata kivi” pigem perearstide “kapsaaeda”, kes liialt sageli lubavad liiklusse juhid, kelle osalemise seal peaks meditsiinilistel põhjustel kindlalt välistama. Saime teada ka põhjuse, miks vastupidiselt Leedule pole Eesti maanteedel ikka veel keskmist lubatud kiirust jälgivaid mõõteseadmeid ega  rakendatud ka paljuvaagitud veapunktisüsteemi. Poliitikud kardavad valijate negatiivset reaktsiooni.

Ajakiri 60+ avaldas artikli klubi vanimast liikmest

 Ajakiri 60+ juuni numbris ilmus Feliks Unduski artikkel „Joel Vahur: Ei tohi elule ega iseendale alla anda. Tunne rõõmu isegi kiuslikust naabrist.“ 

Mitmel leheküljel avaldatud jutt algab nii: "93aastane nooruslik endine erimööblivalmistaja Joel Vahur on Nõmme Vanameeste Klubi vanim liige, kelle elutee kirjeldab ilmekalt selles vanuses keskmise eestlase oma. Joel Vahuri selgroo on kirurg hinnanud seismis-ja kõndimisvõimatuks, mees on läbi teinud kolm vähioppi, aga elab, kõnnib ja viskab endiselt nalja. 

Leia ajakiri, lugu väärib lugemist.

Pilk minevikku

 

Kuigi peame end igati haritud ja kaasaegseteks klubiliikmeteks, tuli paljudele meist väikse üllatusena, milliseid “liikuvaid pilte” youtube’st leida võib. Tänu Meelisele meenutasime Eestimaa ajalugu. Vaatasime kaadreid 13. sajandi linnusevaremetest, 1930ndate aastate linnavaadetest, president Pätsi maakonnavisiitidest, Punaarmee taganemisest 1941. aastal, märtsipommitamisest, punase okupatsiooniväe uuest tulekust, Tallinna esimese trolliliini avamisest ja paljust muust, mida oleme kuulnud oma vanemate mälestustest või mis jäi meie sünni- ja lapsepõlveaastatesse. Isegi meie eas kehtib lause: “Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta…”

Olgu seda viimast järel nii vähe kui tahes.

Külas vennad soomlased

 Meiega võtsid ühendust Helsingis koos käivad meesseeniorid, kes kuulu-

vad sealsesse ühendusse Miessakit ry. Tegu on Soome mittetulundusühin-

guga, mis ühendab kaheksat erinevat probleemset meesterühma: lahutus-

järgsete probleemise käes vaevlevaid mehi, kooselus vägivalda tarvitanud

mehi, kooselus vägivalda kogenud mehi, Soome ühiskonda sulanduda

püüdvaid võõramaalasi, peres depressiooni all kannatavaid isasid, lahutu-

ses laste jagamisel tuge vajavaid isasid, ametiõpet vajavaid mehi ja lõpuks

ka meie külalisi - pensioniealisi ja peagi sellesse ikka jõudvaid mehi, kes

vajavad seltskonda ja ühistegevust. Nagu meiegi. Tallinna oli sõitnud

viieteistkümne liikmelisest rühmast seitse meest vanuses 64 kuni 72. Riik

toetab neid ruumi ja kohvirahaga, ülejäänud kulud tuleb endal kanda.

Pärast tutvumist vaatasime kunagi klubiliikme Feliksi poolt TV3 Seits-

meste Uudiste jaoks tehtud kahte videolugu teemal, kuidas esmakordselt

kohtuvad eestlane ja soomlane võivad tänu sarnaselt kõlavatele, kuid

hoopis erineva tähendusega sõnadele teineteist täiesti valesti mõista.

Leppisime külalistega kokku, et võimalusel teeme tuleval kevadel neile

Helsingisse vastuvisiidi.