Suvepäev Meelise juures

Rahvast pungil väikebuss ja sõiduauto kihutavad teineteise võidu palaval suvepäeval mere poole. NVK mehed sõidavad külla oma klubikaaslasele Meelisele, kes on lahkelt kutsunud meid oma suvemõisa Läänemaal.
Saabumisel ootas nõmmekaid üllatus. Hoolimata palavast suveilmast ja kiiskavast keskpäeva päikesest oli peremees meile plaaninud nagu tubli ekskursioonijuht ikka - põhjaliku matkaprogrammi. Meelisel on oma eelnenud töömehe elust selgelt meeles, et töörahvast saab juhtida ainult enne lõunasööki. Jäi üle ainult neelatada ja teele asuda, suu kuiv nagu klaasipuhuja nahkpõll. Hakatuseks Kiideva, rändkalurite rannaküla. Sümpaatne giid Tiiu, endine koolmeister samast Kiideva külast, tegi meile rändkalurite elu ruttu selgeks. Proua Tiiu kuulub kindlasti Eestimaa eest võitlejana Maa Soola hulka. Kunagisest tagasihoidlikust Läänemaa kalurikülast, mida vabariigi taasiseseisvumise aegu ähvardas kuhtumine, on saanud idülliline suvituspaik. Meie muljed jätkuvad Puiseninal, mis on arenemas, osalt tänu Euroliidu toetustele, suvitus- ja turismipaigaks.
Meelis on üritust plaaninud põhjalikult ja täpselt nagu vägevad rahvajuhid muiste. Suure tõenäosusega on Kiideva laht haugikalast priiks püütud. Niivõrd muljet avaldavad olid veel tulised kalapalad liudadel, mida 16 ablast suud hundiisuga hävitama asus. Sellega asi ei piirdunud, lisa tuli suitsuahjust. Au ja kiitus  Meelisele ja tema hõimlasele Toomasele, aga kindlasti ka kalameestele ning kokkadele!
Meelis on oma suvemõisa paarikümne aastaga arendanud mõnusaks ja perekeskseks suvekoduks. Kena koht Puise lahe rannal, hubased elumajad, sadam, saun, sportimisplatsid.... loetelu läheks pikaks. Tähtsam veelgi on koha meeldiv aura, sõbralikkus ja soojus, mida kohe tajud.
Matkapäev lõppes supelusega. Meie vaprad ujumismeistrid Kalev, Urmas, Enn, Endel, Peeter, kõiki polnud vee alt näha, näitasid head stiili. Veeohutuse eest kandis hoolt lestade ja maskiga vetelpäästja Erik. Vetelpäästja põhivarustusest puudus vaid harpuun, millega vee alla vajuvaid sportlasi välja tõmmata. Jaagul oli küll spinning kaasas aga see oli bussi jäänud ja mõeldud väiksematele hüljestele.
Palju tänu Meelisele suurepärase suvepäeva eest - väärt mõte ja hea teostus. Tänud autosohvritele Urmasele ja Ülole ning kõigile kaasalööjatele.

Ooperisolist raudteejaamas

 Meeldivas ootusärevuses klubikaaslased nihelevad diivanitel, neid on palju. Klubi pealik Urmas  kutsus meile esinema oopersolisti Pirjo Levandi. Uks avaneb ja ruum läheb valgeks. Ideaalselt sale, noor ja kena tütarlaps, kuldkingakesed jalas ja kitarr käes seisabki me ees.

Pole lihtne olla kuulsa onupoja täditütar. Pirjo alustas oma koolipõlve klassikalise muusika õpinguid konservatooriumis Urve Tautsi lauluklassis. See oli tore ja paljulubav aeg, mil laulud aitasid elada-võita. Unistuste teoks saamine algas peale kooli lõpetamist Estonias, kus selgus, et teater on nagu mosaiik, kus iga laulja vaid killuke. Ooper on tõsine asi, ei mingit kabareed ega revüüd - aga sa oled noor ja ilus, millal siis veel. Pirjo räägib teatrielust, endast, näitlemisest. Ja laulab. Ta esineb otse, ilma võimenduseta, kitarristi saatel. Solisti tugev ja helisev hääl paneb kuulajate südamed põksuma ja silmad särama. Mõnel korral saadab Pirjo end ise kitarril, mõnel korral miniksülofonil. Iga pala tunnustuseks kuulajate soe ja sõbralik aplaus. Lausutud laused ja lauldud sõnad on tasakaalus, sõnalise ja vokaalse osa üleminekud sujuvad.

Viimastel aastatel on Pirjo Levandi lemmikuks Ladina-Ameerika muusika, millel ta meile hispaania keeles särtsakalt kõlada laseb. Operetist ei arva ooperisolist suurt midagi. Seal peaks vere asemel soontes shampanja voolama, mis pidevalt kihiseb ja vahutab. Sädeluse ja sära puuduse all Pirjo küll ei kannata.

Lisaks Graniitvillale saab Pirjo Levandi esinemist nautida Rapla kirikumuusika festivali raames 27. juulil Järvakandi kirikukontserdil.

Medalitesadu Kivimäel

Venemaal madin alles kestab, kui NVKlubi juunikuu viimasel teisipäeval  oma spordisangareid austas. Sportlik kolmevõistlus, mis koosnes püssilaskmisest, nooleviskamisest ja koroonamängust, mida mängiti hasartselt terve talv, on lõpuks kulmineerunud. Autasustamine oli usaldatud NVK parimatele poegadele, peasekretär Meelisele ja karskusideoloog Tiidule. Kolmanda koha saavutas ja pronksmedali sai kaela väsimatu Kalev. Mees tähistas alles möödunud kuul oma 90. aasta jubileumi, kuid selja tegi prügiseks enamikul. Hõbemedal Tõnule, kelle hää tulemuse taga ilmselt ta jahipidamise hobi, kus vaja täpset silma ja kindlat kätt. Võidu võttis Urmas, pälvides tšempioni tiitli, kuldmedali ja kuldse jumalanna karika. Klubikaasalased avaldasid spordisangaritele oma kindlat tunnustust kõva käte plaksutamisega. Ega võidumehed võlgu jäänud. Peene prantsuse kombe kohaselt lasti shampanja klaasidele kõlada.

Autasustamis tseremoonia muundus sujuvalt suure Peetri ja Madise sünnipäevade tähistamiseks. Madis oli oma klubikaaslastele uue laulu komponeerinud, mille ka kenasti ette laulis. Peetril oli meile erialane kingitus loodud, mees on nimelt üle 10-ne aasta kogunud Nõmme ja Tallinna vanu fotosid. Liikumatud ajaloolised pildid digitaliseerinud ja süstematiseerinud, mida suurelt ekraanilt vanadel meestel hää vaadata. Meie paljunäinud meeste silmades süttis uudishimu ja imetluse leek. Eriti põnevad olid vanad fotod iidama-aadama aegsest Kivimäe raudteejaamast.  Eks see üks kuulus koht ole. Tuntud Eesti teatrikorüfee Voldemar Panso, Kivimäe elanik, oli suur rännumees. Saanud kord Austraalias pärismaalaselt kingituseks bumerangi. Kohalik täpsuskütt uurima, et mis maa mees oled. Panso: NSVLiidust olen. Kohalik: ei tea mitte. Panso: Eestimaalt. Pärismaalane: ikka ei tea. Panso viimases hädas: Kivimäelt olen. Bumerangimehel nägu laia naeru täis: tean, tean küll, hästi tean, miks ma siis ei tea. Oligi rahu maa peal.

Õnnitlused Madisele, Peetrile, Kalevile, Tõnule ja Urmasele! 

Avastamas Liivimaad

Mardimatkad viisid NVK matkasellid sel suvel Liivimaale. Liivimaa on ulatunud Pärnust Peipsi põhjaküljeni ja lõunast poole Lätimaani. Esimene kohvipaus Heinastes ja kontrollost Ikla veikalsis, peale mida võtsime kursi Cesisele. Cesises asub Võnnu muinaslinnus, kuid meie külaskäigu ajaks olid Mõõgavendade ordu aadlimehed, (mitte segi ajada Seakõrva ordu rüütlitega), juhtumisi lõunal ja lossi me ei pääsenud.

Mis oleks üks matk ilma autode vaatamiseta. Seekord aitas Meelis, kes juhatas meid Cesises Euroopa juhtiva automaat käigukastide taastamise tehase RECRO õuele. Värkstoas anti meile hääde petrooli aurude vines huvitavat teavet kastide hingeelu, lagunemise ja taastamise kohta. Hoovi peal oli kahtlaselt palju Audisid, kuid kõik nad pidid nende tublide meistrimeeste osavate käte vahel terveks ravitama. Ka meid paluti lahkelt järjekorda võtta.

Võnnu lahingus 23. juunil 1919 purustasid eestlased ja lätlased ülekaalukad Landeswehri väed. Selle võiduka lahingu mälestuseks tähistatakse Eestis igal suvel võidupüha, mida meiegi Skangali karjamõisas rõõmsalt tegime. Mõis on Läti taasiseseisvuse aja jooksul Rootsi päästearmee poolt taastatud toimivaks mõisakooliks. Mõisaga oli seotud ka Olof Palme. Meie pidustused toimusid mõisa lõkkeplatsil. Lõkke süütamine, grillimine, söömine õnnestusid üllatavalt ladusalt - kogemused loevad. Õhtu kulmineerus kaminatoas, kus hirvekütt Tõnu mitmeid lahingustseene elavalt taas esitas. Parimad olid lood sokujahist, kus toimus kirgastumine: vaatad looma, vaatad lausa tõtt, imetled ta ilu - ei tulista, lased tal minna. Lugu, mis läks nii mõnegi rännumehe hinge, aitab meil elu ja loodust hoida.

Tagasiteel põikasime Ülenurmele, osa saama Eesti lennupäevadest. Nähtud trikid võtsid hinge kinni.

Üritus õnnestus, hoolimata sellest, et teadaolevalt on jumal lätlane, kuid seekord oli ta meie poolt.

Palju tänu matkajuht Mardile, transpordi korraldamise eest suur kiitus Tõnule, tunnustus Jaagule täpse eelarve eest, tänu Urmasele ja Arnole, kes nõrgemaid mehi lahkelt aitasid, et nad mäest alla ei veereks.

Reisisellid Töökoda Recro juhataja Piiripunkt Meetalus Lennundushuvilised

Ööbimispaik

Eurovisiooni lainel

NVK valdavalt mehhatroonilisel perel oli 5. juunil õnn ja rõõm võõrustada oma klubis Eesti kultuuritegelast, ajakirjanikku ja Eurovisiooni elavat legendi Olavi Pihlamäge. Meest, kes ligi pool sajandit olnud seotud ETV, Eurovisiooni ja TTÜ-ga. Esinejat oli tulnud kuulama täismaja.
  Kohe esinemise algul pakkus Olavi, et te ei pruugi kõik olla tulihingelised Eurovisiooni fännid, kuid mingil ajal olete te kõik jälginud Eurovisiooni. Esitluse lõpus selgus - eksperdil oli õigus. Meie tehnikamehed osutusid veendunud melomaanideks.

  Viimasel võistulaulmisel Lissabonis oli meilt võistlustules väärika kostüümiga imekena tütarlaps. Laulu oli valinud Maarjamaal rahvas, kellele kunst kuulub. La Forzast enim eesti rahva hääli oli saanud kunagi vaid Letosvet. Portugalis saavutas Elina  märkimis-väärselt hea tulemuse. Bravuuritar meil juba oli, nüüd on ka glamuuritar. Rahvusooperisse liigandekas ja liigilus. Muusika ja moe puhul on liigne truudus sama kahjulik kui armastuses. Meist poole väiksemal maalapil askeldava rahva laulik, proua Netta haaras võidu hoopis uuel ja omapärasel viisil.

  Esineja entsüklopeedilised teadmised nii Eesti kui maailma muusikast oleks võimaldanud meeldivat ja põnevat õhtut pimedani pikendada. Huvitava kohtumise lõpetuseks meie meesteväe üksmeelne ja tugev aplaus.
  Palju tänu Olavi Pihlamäele.

Neuroloog klubis

Neuroloog Tõnu Kauba tegi populaarteadusliku ettekande inimese mälu olemusest. Saime teada, et
kõik, mis on seotud mäluga on seotud ajuga. Kõik, mis kahjustab aju, kahjustab tavamõistes mälu.
Aga ei ole vaja kurvastada, kui vanemas eas tundub mälu halvenevat - see on normaalne. PhD Kauba
selgitused olid arusaadavad ja tekitasid elava arutelu igaüht puudutavas valdkonnas. Kokkuvõtteks
saime teada, et me mäletame seda, mida tahame mäletada, paneme tähele seda, mis on meile huvitav.
Mälu kahjustavatest haigustest oli põhiliselt juttu aju insuldist ja infarktist. Rõhutatud sai
alkoholi kahjulik mõju, aga nagu me kõik teame, piisavalt vähese ja piisavalt harva võetud
alkoholiga saab inimese organism hästi hakkama.

Talgud

Nii nagu meil on saanud tavaks, võtsime ka seekord osa talgutest. Linnaosa valitsusega oli kokku lepitud, et koristame raudtee ääre Kivimäe ja Pääsküla jaama vahel ja nemad teevad supi välja. Jaotasime mehed kolme gruppi, ühed ühele poole raudteed ja teised teisele poolele, ülejäänud koristasid meie peakorterit, Kivimäe jaama. Paari tunniga oli suurem töö tehtud ja saime supi juures veidi muljetada. Hea supp oli!