19 oktoober 2016
Tartu reis
Seekord viis tee NVK esindajad Tartu Seeniormeeste Klubi 15. aastapäeva üritusele. Kohal oli palju rahvast kogu Eestist ja kohalik linnavõim. Üritus kulges traditsioonilises võtmes, õnnitlused/kõned, kultuuriprogramm, lõuna ja bowlingu turniir. Temperamentsemad said lõunapausil oma tantsuoskuseid näidata. Peo sportliku osa võitis
Viimsi PÜ bowlinguklubi võistkond, meil õnnestus jääda eel-eelviimaseks. Hoolimata sellest oli Kalev Jahnson organiseerinud toreda ürituse, kus päev kulus märkamatult. Tänud Tartu meestele!
18 oktoober 2016
Kohtumine Nõmme Lauluklubiga
Oli järjekordne tore päev. Nõmme
Lauluklubi toimekas president pr. Sirje Koemets tegi ahvatleva ettepaneku viia
meie klubid ühiselt bowlingut mängima, mis lisaks parajalt hasartsele
ajaviitespordile annab võimaluse ka meeldivaks suhtlemiseks. Nii läkski. Meilt
oli osalejaid kümmekond, laulurahvast samuti. Pr. Koemets pidas ümberkukutatud
kurikate üle arvestust ja järjestas meid paremusritta. Meie parim mängija oli Ülo. Tal paistab olema kombeks spordivõistlused "kinni panna" - Toosikannul loopis ta ju viikingikirvest kõigist paremini. Nagu tavaks, said
parimad mängijad ka auhinnad. Külakostiks olid laulurahvalt imemaitsvad
kringlid, meie poolt paar shampanjat. Mitte kohvi- vaid mahlalauas oli mõnusat
ja lõbusat jutustamist. Pakkusime end Lauluklubi harjutustundi aplodeerijateks.
Püüame juba eeloleval pühapäeval selle lubaduse teoks teha. Kahju, et meil pole
võimalust energilisi ja elurõõmsaid lauljaid külla kutsuda. Neid on 110, meid 30 -
meie klubi
ruumid jäävad ahtaks. Ehk mõtleme siiski välja mingi ühistegevuse „neutraalsel pinnal“, nagu seekordki.Urmas
Marss „Kalevi“ magusameistrte juures!
Lõpuks õnnestus vanameestel
„Kalevi“ kommivabrikus rännata ajas tagasi oma lapsepõlve ja sorida oma
mälusoppides otsides sealt välja kõige magusamad mälestused. Sellele aitas
kaasa meie kaasaegne, vaieldamatult oma ala tipptegija, Otto Kubo. Ta rääkis
meile Eesti kondiitritööstuse ajaloost lühidalt järgmist.
Aastal 1806 pani
suhkrupagar Lorenz Caviezel aluse Eesti magusatööstusele. Tema töökoda
valmistas muu hulgas martsipanimaiust, mis mõned aastakümned hiljem saavutasid
kõrge taseme ja laialdase tuntuse uue omaniku Georg Stude šokolaadi- ja
martsipanitööstuses. 20. sajandi alguses tekkis Tallinnasse veel mitu
maiustustevalmistajat, kellest suurimad ja tuntumad olid Kawe, Ginovker,
Brandmann, Riola ja Rudolf Klaussoni šokolaadi ja biskviidivabrik. Pärast sõda
riigistati kõik tööstused ja liideti koos Georg Stude äriga üheks suureks
kondiitriettevõtteks, mis asus Kalamajas Jahu tn.5 Klaussoni vabriku ruumides.
Vabrik sai oma nime, „ Kalev“, konkursil konkureerides nimega „Punane Kompu“.
Peale Pärnu mnt. tehase „Uus Kalev“ käiku laskmist liideti sellega
Karamellivabrik ja „Kalev“. Nii sündis tänane Kalevi šokolaadi- ja
kompvekivabrik ning just seetõttu tähistati tänavu augustis oma 210.
sünnipäeva.
Nägime tänase
vabriku kontoris pisikest osa vabriku muusemi varadest ja tootmistsehhis
ülevaadet kogu tootmisest. Tänased nõudmised ja eeskirjad toidu käitlejale on
nii ranged, et marssisime, riietatult igati normidele vastavalt, üleval
tootmisruumide kohal lae all asuvas selleks ettenähtud koridoris. Vabrik on
tänu suurele norra omanikfirmale, „Orkla“ palju investeerinud uutesse
tootmisliinidesse, kus inimkäsi peaaegu enam ei vajatagi. Lõpetasime oma
ringkäigu degusteerimisega, mis pani kogu ekskursioonile ilusa „magusa punkti“.
Suur tänu, härra Otto Kubo, kelleta poleks seda kõike me näha
saanud!
Johannes
13.10.16.
11 oktoober 2016
Männiku liberajal
Enamikul meist on autojuhistaaži üle 50 aasta ja see tähendab, et meist koolitati auto juhtijad väga ammu. Seepärast oli mõningane huvi vaadata, kuidas tänapäeval juhte koolitatakse. Autosõit OÜ-s saavad õpetust ca 14 000 inimest aastas s.h. lapsed rattakoolitust, kutselised veoautujuhid, algajad ja lõppastme-õppijad, sõdurid, taksojuhid, karistatud roolijoodikud, mootorratta- ja mopeedijuhid liikluseeskirjade koolitust ja sõiduõpet ning alarmsõidukijuhid libedasõidukoolitust. Selle viimasega meie kohalejõudes parajasti Männiku liberajal tegeletigi. Meiegi oleks tahtnud epoga libedaks valatud rajal masinaid keerutada, aga päevakava on koolil väga tihe ja pidime siis piirduma pealtvaatamisega. Meid võõrustanud hr. Priit Tuuna korraldas siiski põnevad ja kasulikud atraktsioonid - katusele veerenud sõiduauto küljeaknast väljaronimise ja 7-kilomeetrise tunnikiirusega "vastu seina sõitmise". Nägime ka mobiilset pimedassõidu simulaatorit, millel saavad öise sõidu eripärast aimu algastmeõppurid.
Üht-teist kasulikku saime seekordsest väljasõidust, et hoida meid eluga kursis.
Üht-teist kasulikku saime seekordsest väljasõidust, et hoida meid eluga kursis.
24 august 2016
Järvakandi Klaasitehases
16. augustil viis meid uudishimu klaastaara valmistamist vaatama. Ott oli vastavad kokkulepped tehasega teinud varakult ja meeste mõõdud saatnud ette, nimelt tehasesse ilma korralike kaitsevahenditeta ei pääse. Ausalt öeldes on päris suur töö organiseerida 15-le vanamehele sobivad turvasaapad, kitlid, prillid jne. Meie senine kogemus näitab, et provintsi tehastes suhtutakse meiesugustesse ekskursantidesse väga hoolivalt. Tutvustus tehase ajaloost, tootmisprotsessidest, klaasitootmise nüanssidest tehti enne tsehhi minekut, seal poleks müra tõttu see õnnestunud. Tehas ise on suhteliselt moodne ja parajalt automatiseeritud, meeldiv vaadata. Meie silmaring igal juhul avardus klaasi ja taara osas.
Et saada pilt ka klaasitootmise ajaloost külastasime ka kohalikku klaasi muuseumi. Giidi juhatusel tehti ekskurss Eesti klaasitootmise ajalukku. Huvitav on mõelda kuidas sajandeid tagasi osati klaasi sulatada ja töödelda, milliseid töövõtteid kasutati. Igati hariv nüanss kohalikust ajaloost.
11 august 2016
Reis mere taha
Suvi on rännukire aeg. Ka
Nõmme vanameestel lööb see tõbi välja. Ning see oligi põhjus, miks 15
rännuselli leidsid ennast esmaspäeva varahommikul bussist, et kihutada
Saaremaale kirge leevendama ja ammuunustatud asju ja kohti üle kaema. Dirigendiks
oli seekord Tõnu, kelle juhatusel alustasime saarel Romassaare sadama ja
lennuvälja tutvumisega. Arvukatest Saaremaa laeva – ja paadiehituse tehastest
tutvusime ühe klaasplastist suurte jahtide ( 40 jalga ja 400000 eur )
tootmisega. Oli väga õpetlik näitamaks millise raske töö ja tingimustega asi
toimis. Endiselt kohustuslik Tehumardi lahinguplats ja Sõrve säär ülevaadatud
ootas meid majutuskoht - väga mugav Saaremaa Hotell, kus pidasime ka Ülo
oskuslikul juhtimisel korraliku pikniku. Õnneks said nii jook kui ka toit
õigeaegselt otsa, nii et järgmisel
hommikul kõigil silmad särasid ja oldi valmis rõõmsal meelel reisi jätkama. Alustuseks
jäi teele ette Pilguse mõis, kus suur meresõitja F. G. Bellingshausen
(1778-1852) sündis ja veetis oma noorpõlve. Pidulas vangistatud forellikalu vaadanud sõitsime
Saaremaa Uussadamat otsima. Peale vähest eksimist Veere sadamasse leidsime ta
üles Küdema lahest. Suur asi, ehitatud tühjale kohale, et siia silduks arvukaid
ristluslaevu. Kahju, kahju, et tänavu
vist ainult ühte alust oodata. Karu järv oli suures laines ja vaenulikus
tuules, mis võttis ka julgematel soovi vette minna. Karu (endises Dejevo )
külas asus teatavasti suurim Vene sõjaväebaas saarel. Saaremaa ühed vähesed pukktuulikud Anglas olid ilusasti tarastatud
ja nende vaatamiseks taheti piletit. Õige kah, sest Angla muuseumi majas oli
näha selliseid haruldasi vanaaegseid tõõpinke ja seadmeid, mis võttis ka
sealviibinud välisturistide näod ja jutud kadetust täis. Edasi võlus meid 14
saj. Karja Katariina kirik oma lihtsuse ja võimsusega. Rootslaste poolt 1576.
aastal õhitud Ordu Maasilinna varemete külastusega ja Orissaares
jalgpalliväljaku keskel asuva Aasta Puu kaemisega lõppes meie ringreis
Saaremaal. Lahkumise eel külastasime veel Muhu muuseumi Koguva külas ja, et
mitte unustada oma naisi kodus, ostsime Liivalt kalapoest hästi lõhnavat kuivatatud
soolalesta kingiks kaasa. Kuulsusrikas parvlaev „Jonas“ tõi meid ilma
sekeldusteta ilusti mandrile ja „rõõmus
seltskond bussis“ asus koduteele. Saarlaste kombel mönus oli. Täname korraldajat!
Jaak
Jaak
29 juuli 2016
Selle suve kalasupi päev
12. juulil tegi Ülo meile jälle mõnusa üllatuse - korraldas kalapäeva Pirita jõe kaldal. Et päev oli tõeliselt mõnus ja huvitav, siis kontrollis Johannes, et kas eelmise aasta kalapäeva jutule siin blogis midagi lisada on vaja ja leidis, et laisa inimesena ta uut kirjutist ei tee, kopeerib siia eelmise aasta jutu. Siin see on:
Teisipäevane klubi üritus oli välja kuulutatud kui kala päev Pirita jõe ääres. No jah! Eks meieealised mäletavad kõik neid neljapäevaseid kala päevi, mis olid üleriigiliselt kehtestatud riikliku toitlustusprogrammi täitmiseks. Siis sööklatest möödudes läks samm tahtmatult pikemaks.
Selle suve suurüllatuse tegi meile Ülo, kes oli selle kala päeva idee autor ja korraldaja. Selleks, et üllatus mõjuks ikka üllatusena ta seda palju ei reklaaminud. Nii avastasimegi end Pirita jõekäärust vuliseva vee piiril asuvast suveköögist, kus meie võõrustaja oli meile valmistanud imehead kalaroad. Peale heatahtliku mõnusa matsutamise kuulsime veel, et jaapanlased avaldavad oma tänu kokale luristamisega ja mis vahe on kalasupil ja uhhaal.
Kokkulepe ilmavanaga pidas ka seekord, päev läbi päikesepaistet pole ta viimasel ajal saanud lubada, nüüd sai. Tänan, Ülo, meeldiva elamuse eest!
Johannes
Lisada võiks siiski, et Ülot tasub rohkemgi tänada. Sai vist ju uuele traditsioonile algus pandud.
Tellimine:
Postitused (Atom)