Lasime endid uuel mugaval
elektrirongil sõidutada Klooga jaama, et seal hüpata rataste selga ja teha üks
paarikümne kilomeetrine tiir. Võtsime nõuks, et kulgeme väiksemaid teid pidi,
suuremaid ainult ristisuunas ületades. Peagi mängis see mõte meile vingerpussi,
kui me Treppoja suvilate rägastikus endid tupikusse sõitsime. Hädast aitas
välja juhuslikult kohatud tuttav suvilaomanik, kes meid läbi
õunaaedade jälle
selgemale rajale juhatas.
Treppoja oli end peaaegu tühjaks
jooksutanud, sestap võisime tema treppidel kepselda jalgu märjaks tegemata.
Meri Klooga ranna kohal oli aga endiselt vett täis, kuid eritas vänget sõnniku
lehka ja loksutas kaldale kõdunenud adru valle. Jälgi koristustöödest me ei
märganud. See-eest oli suurepärases korras uhiuus rongide peatuskoht. Paar
korda päevas pidi seal rongi ka nähtama.
Meie rongi ootama ei jäänud, vaid
võtsime suuna Sooda järve poole. Selgus, et see vesiroosidega pärjatud mõnus
metsajärv on enamikule vanameestest teadmata-tundmata. Mõnedes meist tärkas
koguni kalamehe kirg. Ent kuna õngi kaasas ei juhtunud olema, siis väntasime
metsateed mööda edasi Klooga Aedlinna poole.
Teel möödusime suurejoonelistest
ehitustöödest, mis ilmselt mõeldud täiendama olemasolevaid mälestusmärke
juutide väidetavast hukkamiskohast. Vikipeedia pakub siiski oluliselt erineva
tõlgenduse toimunud sündmustele võrreldes sellega, mida nõukogude propaganda
meile ajukurdude vahele surus.
Klooga Aedlinn, see Vene ajal
suletud olnud asum elab nüüd nii nagu oskab. Mõned majad on üsnagi üles
vuntsitud, teised jälle hoiduvad rohkem maadligi, justkui oma olemas olu
häbenedes. Kõige selle mitmepalgelisuse kohal troonib kõigist mahajäetuna rohtu
kasvava trepistiku ja vägeva sammastikuga Dom ofitserov.
Seevastu on neil paadisilla ja liivase
rannaga vägagi korras supluskoht Klooga järve ääres Järve teisel kaldal ootas
meid viimane plaanitud külastusobjekt – Klooga mõis, õigemini see räsitud vare,
mis tast veel alles on. Mõisa vahepealse omaniku von Klugeni nimest
on tuletatud nii järve kui ka kogu
ümbruskonna praegune nimi. Varem kutsuti järve Lodijärveks ja mõisat Lodijärve
lossiks. On oletatud, et Bornhöhe Tasuja tegevus toimus just siin.
Olime tellinud väga sobiliku
rattasõidu ilma, ei liiga kuuma, ega liialt vilu. Lõpptulemuseks kujunenud 25
läbitud kilomeetrit ei tundunud seetõttu ülemäära kurnav isegi meie kõige
vanemale ratturile Kalevile.
Kirjutas Rein