04 november 2012
01 november 2012
Järvamaa Kutsehariduskeskuse ja Türi ringhäälingumuuseumi külastus
Üheks järjekordseks suuremaks ja sealjuures
ka meeldejäävamaks ettevõtmiseks oli meie klubil Paides asuva Järvamaa
Kutsehariduskeskuse ja Türi Ringhäälingumuuseumi külastus. Eriti vedas meil
ilmaga, sest pärast mitmepäevast vihmasadu oli just meie 24. oktoobri matkapäevaks
üksik ilus ilm saabunud. Uskumatu, kuid see oligi vist viimane päev, kui veel
suverehvidega sõita sai. Oli see järgmisel või siis ülejärgmisel ööl, kui tugev
lumetuisk Eestit tabas ja kõik maanteed
ülilibedaks muutis. Üle Eesti põhjustas säärane lumetuisk sajakonnale
suverehvidega autosõitjale liiklusõnnetusi.
Matkapäeva põhitegijaks oli ikkagi Paul oma bussiga, sest ilma temata oleks meil kindlapeale nägemata jäänud vägagi palju vaatamisväärsusi. Esimene peatus tehti teeäärse Kükita kohviku juures, kus me veidi keha kinnitasime ja kust me otsemaid Järvamaa Kutsehariduskeskusesse sõitsime. Vastu võttis meid sealne direktor hr. Rein Oselin, kes meid koduselt tervitades ja naerusuiselt kooli vaatama kutsus. Suundusime seejärel uude koolimajja, kus ta meile ühes kaasaegses klassiruumis kooli eripära tutvustas. Juba hoonesse sisenedes oli meile kõigile selge, et tegu on siin mitte üksnes 21. sajandi eurorahade toel ehitatud koolimaja vaid ka koolitussüsteemiga, kus uudistamist jätkub meile igaühele küllaga. Pahviks lõi meid juba siinne õpetatavate erialade hulk, mitmekesisus ja ka see, millist suurt maa-ala kogu nende õppetöö enda alla haarab. Tutvustati meile nii peahoones tehtavat õppetööd, siin kasutatavaid kaasaegse tehnilise varustatusega õppeklasse ja laboreid kui ka Särevere mõisa ümbruses toimuvat kaasaja põllumajandusele omast väljaõpet. Mis aga mind kõige rohkem paelus, oli see, et töötajate seas oli tunda ühtset, kõiki haaravat meeskonnatöö meeleolu. Meeskonnatöö loomeprotsess on väga keerukas, mistõttu direktor Rein Oselinile, kes selle stimuleerimise ja käivitamisega hakkama sai, tuleb küll au anda. Samas on aga ka täiesti selge, et ilma eeskujuliku meeskonnatööta säärast laiahaardelist õppekompleksi ohjes hoida polegi võimalik. Ja mis siin kõige tähtsam, kõikjal, kus käisime, valitses eeskujulik kord ja puhtus. Kõigele lisaks on suudetud korda teha veel ka Särevere mõis! Tähelepanuväärsed on ka koolipoolsed pingutused ning eelkõige mõistev suhtumine siinsete õppurite igapäevaste toitlustusprobleemide lahendamisel. Soovitaksin paljudele, et kui just ei taheta põllumajandust õppima minna, siis tasub vähemalt siinse tööprotsessiga tutvumas käia. Järvamaa Kutsehariduskeskuses on tõesti koht, kuhu tasub vaatama minna ja võimalust mööda sealt üht-teist ka õppida!
Seejärel siirdusime Türi Ringhäälingumuuseumit külastama. Ka siinne käik oli omaette elamus, eriti nendele, kes noorpõlves raadiotehnikaga on tegelenud või kes lausa esmakordselt siia sattusid. Vaatamist, samuti ka omaaegseid meenutusi jätkus siin tunniks pooleteiseks meile kõigile. Tagasisõit toimus seekord lausa pilkases pimeduses, kusjuures sellel ekskursioonil kuuldu ja nähtu peaks andma meile kõigile piisavalt palju mõtlemisainet.
kirjutas Elvo
Matkapäeva põhitegijaks oli ikkagi Paul oma bussiga, sest ilma temata oleks meil kindlapeale nägemata jäänud vägagi palju vaatamisväärsusi. Esimene peatus tehti teeäärse Kükita kohviku juures, kus me veidi keha kinnitasime ja kust me otsemaid Järvamaa Kutsehariduskeskusesse sõitsime. Vastu võttis meid sealne direktor hr. Rein Oselin, kes meid koduselt tervitades ja naerusuiselt kooli vaatama kutsus. Suundusime seejärel uude koolimajja, kus ta meile ühes kaasaegses klassiruumis kooli eripära tutvustas. Juba hoonesse sisenedes oli meile kõigile selge, et tegu on siin mitte üksnes 21. sajandi eurorahade toel ehitatud koolimaja vaid ka koolitussüsteemiga, kus uudistamist jätkub meile igaühele küllaga. Pahviks lõi meid juba siinne õpetatavate erialade hulk, mitmekesisus ja ka see, millist suurt maa-ala kogu nende õppetöö enda alla haarab. Tutvustati meile nii peahoones tehtavat õppetööd, siin kasutatavaid kaasaegse tehnilise varustatusega õppeklasse ja laboreid kui ka Särevere mõisa ümbruses toimuvat kaasaja põllumajandusele omast väljaõpet. Mis aga mind kõige rohkem paelus, oli see, et töötajate seas oli tunda ühtset, kõiki haaravat meeskonnatöö meeleolu. Meeskonnatöö loomeprotsess on väga keerukas, mistõttu direktor Rein Oselinile, kes selle stimuleerimise ja käivitamisega hakkama sai, tuleb küll au anda. Samas on aga ka täiesti selge, et ilma eeskujuliku meeskonnatööta säärast laiahaardelist õppekompleksi ohjes hoida polegi võimalik. Ja mis siin kõige tähtsam, kõikjal, kus käisime, valitses eeskujulik kord ja puhtus. Kõigele lisaks on suudetud korda teha veel ka Särevere mõis! Tähelepanuväärsed on ka koolipoolsed pingutused ning eelkõige mõistev suhtumine siinsete õppurite igapäevaste toitlustusprobleemide lahendamisel. Soovitaksin paljudele, et kui just ei taheta põllumajandust õppima minna, siis tasub vähemalt siinse tööprotsessiga tutvumas käia. Järvamaa Kutsehariduskeskuses on tõesti koht, kuhu tasub vaatama minna ja võimalust mööda sealt üht-teist ka õppida!
Seejärel siirdusime Türi Ringhäälingumuuseumit külastama. Ka siinne käik oli omaette elamus, eriti nendele, kes noorpõlves raadiotehnikaga on tegelenud või kes lausa esmakordselt siia sattusid. Vaatamist, samuti ka omaaegseid meenutusi jätkus siin tunniks pooleteiseks meile kõigile. Tagasisõit toimus seekord lausa pilkases pimeduses, kusjuures sellel ekskursioonil kuuldu ja nähtu peaks andma meile kõigile piisavalt palju mõtlemisainet.
kirjutas Elvo
Viimsi vanaauto taastus
Klubil oli
hea võimalus külastada hr. Mati Heinsaare poolt uhkelt taastatud vanaautosid
nende „romulas“ Meriväljal. Üle kaheksakümne briljantse väljanägemise- ja sisu saanud möödunud ajastute sõidukit ootas meie
tulekut. Nõuka- aja kõik automargid ja nende modifikatsioonide nägemine pani
vanakeste silmad särama ja südamed kiiremini põksuma ja mõnelgi mälestusrõõmust
silmanurga võdisema. Peatuti iga auto juures ning lugusid jätkus: kas
mäletad..., kord juhtus mul selline asi..., mul oli täpsel see mudel..jne,jne .Sapikud(ka
„muhud“) ,mossed, žigullid ,volgad, Uazid, Luazid ,invalidi „kärud“,Tšaikad ,Zimid olid kõik
meisterlikult taastatud,uksed lahti ja kutsusid , kas tuleb meelde näiteks
žigulli sisu ,tema iste ja isegi lõhn. Võimas
elamus!
Ja ka kõik motikad ja rollerid, milledega omal ajal sai
kihutaud enne autode soetamist, olid kohal Jawad ,Panooniad, Vjatkad,Tuulad, Muraveid jne.
Ikka ilusasti ülesmukitud ja töökorras.
Vastukaaluks Nõukogude autotööstuse „pärlitele“ oli saalis
veel väga unikaalseid “ raudse eesriide“ taguseid autosid.
Näiteks meile senini teadmata/nägemata S-klassi Mersu 6000 ja veel mõndagi, ikka
kadestamist väärt väljanägemise ja sisuga.
Seda ilu aitavad luua neli pidevalt ametis olevat töömeest,
kes piinliku täpsusega restaureerisid vanu sõidukeid, valmistades ise vajadusel
puuduvaid detaile, värvides ja kroomides. Töös oli näiteks 30-nendate aastate
EMKA, tuntud omaaja nuhkide sõiduriist.
Kui olime silmi ja meeli hulganisti nuumanud järeldasime, et
kui on võimalusi ja armastust , siis tulebki ja peab tegelema selliste ilusate
asjadega , mis on südamelähedane tegijale ja ilus nostalgija teistele
säilitamaks (meie autoajalugu).
Suured tänud meie
vastuvõtjale , hr. Ivo Ree-le, kes vastas vanameeste küsimustele ja andis väga
sisukaid seletusi autode restaureerimise kohta.
Juttu ja mälestusi jätkus kauemakski.
Kirjutas Jaak
15 oktoober 2012
Riia, peaaegu suurlinn,
oli tosina vanamehe seekordne
reisisiht. Nagu vanameeste reisidel kombeks, oli ilm just selleks päevaks end
paremaks, lausa ideaalseks, sättinud.
Taisto Reisid giid Sirje oli end meie puhuks väga põhjalikult ette valmistanud, nii et saime enne lätlaste maa peale astumist täpselt teada, kes on nende rahvuslind, rahvuslill, rahvusputukas jne. Putukate asemel läksime vaatama siiski nende Mootorimuuseumi. See on äärmiselt võimas värk, mitu korrust täis topitud kõikvõimalikke liikureid aegade hämarusest kuni lähiaegseteni. Erilist elevust tekitasid väga tähtsate persoonide käes olnud sõiduvahendid. Timukas Stalin oli oma elunatukesega varjunud raskelt soomustatud sõiduki tagaistmele, isake Breznev seevastu lösutas lausa roolis ja oli oma soomustamata auto osanud kaunikesti kortsu sõita.
Asjatundlik motomuuseumi perenaine oleks võinud meile lugusid pajatada kasvõi õhtuni, kuid meid hakkas tõmbama rohkem mõne söömakoha poole. Siin aitas meid loomulikult Lido oma rikkaliku valiku ja mõistlike hindadega.
Nüüd oli aeg teha viisakusvisiit lätlaste Vabadussambale. Uurisime giidi käest sedagi, kuidas õnnestus läbi karmide aegade säilitada seesugune suurejooneline isamaaline mälestusmärk. Kasutati kavalust, isiklikke sidemeid ja kõike mida vaja kuni kompromissini, et samba kõrvale pannakse vastukaaluks Lenin. Nii nad seal siis seisid, seljad vastakuti, kuni tulnukal oli lõpuks aeg lahkuda.
Tegime tavapärase tiiru vanalinnas. Silmasime nende kaht ainsana säilinud kindlusetorni ja jupikest näidisena üles ehitatud linnamüürist. Seevastu on neil iidseid kirikuid lugematul hulgal, üks võimsam kui teine. Oli ju Riia Baltikumi keskus läbi sajandite. Praegune Riia on lätilik linn. Kuid veel paarkümmend aastat tagasi oli neil seis üpris nutune – lätlased olid omas pealinnas surutud sügavasse vähemusse (osakaal u. 1/3 elanike arvust). Nüüdseks on nad saanud uuesti enamuseks omas linnas.
Viimased latid viisime, teadagi, kaubakeskusesse. Kaubad on ju üldjoontes samad, kuid lätimaine leib on ikkagi teistsugune, mõned kangemad ollused samuti.
Püüdlik giid hoolitses ka tagasiteel meie vaimu ergastamise eest kuni heitis mikrofoni käest ja tuli n.ö. rahva sekka. Saime aimu ühe turismifirma heitlikust eluteest, giidiameti pidamise eripäradest jms.
kirjutas Rein
Sõit läks korda. Ilm porikuu kohta suurepärane, giid oskuslik sobiliku reisikava koostamisel ja 16kohaline buss meie jaoks täiesti paras. Jääb üle vaid välja mõelda, millal ja kuhu teha järgmine taoline sõit.
Taisto Reisid giid Sirje oli end meie puhuks väga põhjalikult ette valmistanud, nii et saime enne lätlaste maa peale astumist täpselt teada, kes on nende rahvuslind, rahvuslill, rahvusputukas jne. Putukate asemel läksime vaatama siiski nende Mootorimuuseumi. See on äärmiselt võimas värk, mitu korrust täis topitud kõikvõimalikke liikureid aegade hämarusest kuni lähiaegseteni. Erilist elevust tekitasid väga tähtsate persoonide käes olnud sõiduvahendid. Timukas Stalin oli oma elunatukesega varjunud raskelt soomustatud sõiduki tagaistmele, isake Breznev seevastu lösutas lausa roolis ja oli oma soomustamata auto osanud kaunikesti kortsu sõita.
Asjatundlik motomuuseumi perenaine oleks võinud meile lugusid pajatada kasvõi õhtuni, kuid meid hakkas tõmbama rohkem mõne söömakoha poole. Siin aitas meid loomulikult Lido oma rikkaliku valiku ja mõistlike hindadega.
Nüüd oli aeg teha viisakusvisiit lätlaste Vabadussambale. Uurisime giidi käest sedagi, kuidas õnnestus läbi karmide aegade säilitada seesugune suurejooneline isamaaline mälestusmärk. Kasutati kavalust, isiklikke sidemeid ja kõike mida vaja kuni kompromissini, et samba kõrvale pannakse vastukaaluks Lenin. Nii nad seal siis seisid, seljad vastakuti, kuni tulnukal oli lõpuks aeg lahkuda.
Tegime tavapärase tiiru vanalinnas. Silmasime nende kaht ainsana säilinud kindlusetorni ja jupikest näidisena üles ehitatud linnamüürist. Seevastu on neil iidseid kirikuid lugematul hulgal, üks võimsam kui teine. Oli ju Riia Baltikumi keskus läbi sajandite. Praegune Riia on lätilik linn. Kuid veel paarkümmend aastat tagasi oli neil seis üpris nutune – lätlased olid omas pealinnas surutud sügavasse vähemusse (osakaal u. 1/3 elanike arvust). Nüüdseks on nad saanud uuesti enamuseks omas linnas.
Viimased latid viisime, teadagi, kaubakeskusesse. Kaubad on ju üldjoontes samad, kuid lätimaine leib on ikkagi teistsugune, mõned kangemad ollused samuti.
Püüdlik giid hoolitses ka tagasiteel meie vaimu ergastamise eest kuni heitis mikrofoni käest ja tuli n.ö. rahva sekka. Saime aimu ühe turismifirma heitlikust eluteest, giidiameti pidamise eripäradest jms.
kirjutas Rein
Sõit läks korda. Ilm porikuu kohta suurepärane, giid oskuslik sobiliku reisikava koostamisel ja 16kohaline buss meie jaoks täiesti paras. Jääb üle vaid välja mõelda, millal ja kuhu teha järgmine taoline sõit.
11 oktoober 2012
Tuntud keraamikakunstnike Bogatkinite stuudio.
Selsinasel 8. oktoobrikuupäeval oli meil meeldiv võimalus kunstnikepere
Bogatkinitega kohtuda, kes meid oli lahkelt kutsunud ühe meie kaaslase, Joeli
vahendusel oma stuudioga tutvuma. Olen siinkandis varematel aegadel üpris sageli
liikunud, kuid poleks toona osanud mitte uneski ette näha, et siia kord säärane
ülihubane väikene kohvitamisvõimalustega aiakene on tekkinud. Aeda oli osa toolidega laudu paigutatud vanaaegse laia
katuseääre alla, kus juba enne meid paar pikkade habemetega vanameest, ilmselt
igapäevased kunded, mõnusasti istet olid võtnud. Meie istusime aga laia sirmi
alla paigutatud laudade taha. Pärast mõningast ootamist jõudis meist kohale pea
kümme inimest. Ja seal istudes majaperemehega kokku saimegi, kes tutvustas esmalt
meile selle väikese „maailma“ ajalugu alates keskajast, kui siin veel Toompea
rahvale liha müüdi, kuni tänapäevase ajani välja. Samas saime tuttavaks ka majaperemehe
abikaasaga, kes samuti on keraamikaala kunstnik. Seejärel siirdusime keraamikastuudioga
tutvuma. See, mis mind siin ees ootas, oli mulle küll ülisuureks üllatuseks,
sest nii väikest töökohta, mida pealegi veel ka stuudioks nimetatakse, pole ma
ealeski näinud, kuigi olen päris mitme kunstniku ateljeega juba varem
tutvunud. Ruumi suuruseks võis mälestuste järgi olla vaid kusagil 3x4 m, millele
lisandus veel ka üks seinaga eraldatav väiksem ruumiosa. Selles paiknes keraamilisteks
töödeks ja ka klasuurimiseks vajalik elektriahi töötemperatuuriga ca. 12000C.
Vaatamata ruumikitsikusele, olid siin ikkagi kolme inimesega töö tegemiseks kõik
vajalikud tingimused olemas. Hiljem, kui siinse majapidamisega tutvumise käiguga
lõpetama hakkasime, näidati meile, kuidas potikedra ja pressvormi abil nii kruuse kui
ka lillevaase valmistatakse. Selles osas saime me kõik üksjagu targemaks.
Tutvusime ka
imetoreda ja hästi varustatud suveniiripoe ja siinse kohvikuga. Täiesti uskumatu,
millises ruumipuuduses on osatud siia paigutada nii soojad ja hubased söögi-ning
kohvikohad. Kohvikuruume jagub kolmele korrusele, kusjuures keldrisse viib
kivist-, ülemisele aga metallist keerdtrepp, kusjuures neis mõlemas on
ainult üks kaarja paekivilaega väikene omaette ruum. Need mõlemad on seejuures väga
hubased, üksnes paari kolme laua ja toolidega,
sest rohkem sinna ruumipuuduse tõttu ei mahugi. Alakorrusel on lisaks veel ka
malmist kamin, kust saadakse osa soojust ka ülakorruste kütmiseks.
Meid võeti siin
ülihästi vastu, kusjuures perekond Bogatkinid kostitasid meid kohvikus isegi
tasuta kohviga. Kohvist rääkimata, kuid ka kohvikust ostetud koogid maitsesid
meile kõigile imehästi. Sealt lahkudes jäi meile hulganisti meeldivaid
mälestusi, milliseid raske oleks kirjeldadagi. Mis aga täiesti kindel, sinna
tasub vaatama minna, eriti neil, kes seal varem käinud ei ole. Siin on ilmselt isegi
nii vanahõnguline keskkond, mida vaevalt kuskilt mujalt otsida tasub. Ja et
lugeja Bogapott kunstistuudio alati üles leiaks, pidage meeles aadressi Pikk jalg nr.9 .
Meie, seekordsest
külaskäigust osavõtjad, täname veel kord perekonda Bogatkineid meeldiva vastuvõtu
ja ka oma kolleegi Joeli selle organiseerimise eest.
kirjutas Elvo
kirjutas Elvo
Põlvkondade maja tekitamine
Eestvedajad Ave Kalmus ja Tarmo
Tamm olid kokku pannud põneva kava mitmesuguste etteastetega, millesse sujuvalt
sulandusid ka Nõmme vanamehed. Hakatuseks panid Tiit ja Jaak kogu saalitäie
rahvast ravivõimlemist tegema. Kondid lahti liigutatud, tormasime saalihokit
mängima. Siin me noorematele eriti vastu ei saanud. Kuid kohe näitas Paul,
milleks mõned meie seast võimelised on, pannes lõdvalt kinni korvpalli
vabavisete võistluse.
Sealsamas arvati meie klubi
loodava maja sõprade ringi, mis tähendab tihedamat suhtlust siis, kui nad
ükskord päris maja enesele saavad.
kirjutas Rein
27 september 2012
Epp pani mehed joonele!
Esialgu pani Epp meid joonele pikima tööstaaži järgi ühes-samas ettevõttes. Kõige stabiilsem vanamees oli Kalev, tema järel Juhan, Ott jt. Siis rivistusime klubistaaži järgi, asutajaliikmed ühes otsas ja ülejäänud riburada teise rivi otsani. Salamisi mõjus see trikitamine psüühikale ja kui Epp seejärel kamandas meid igasugustele küsimustele vastama, siis ajud töötasid! Tulemuste kokkuvõte on siin allpool, täpsemad järeldused esitab juhatus järgmisel koosolekul. Ja muidugi võtab arvesse klubitegevuse korraldamisel.
Ajugümnastika järel valisime uue juhatuse. Vanad jäeti paika, aga nõustuti lisama kaks uut juhatuse liiget - Rein ja Johannes. Edu, ideid, tahet ja mõtteteravust neile!
JÄRELDUSED Epu poolt:
Te olete väga toimiv klubi, kus kõigil liikmetel on sarnane arusaam ja soovid. Selles osas jätkake kõike mis te olete seni teinud. Usun, et sellele on kaasa aidanud teie klubi loomise ideoloogilised põhjused, st. eesmärk ei ole ainult matkadel käia, vaid tegelik eesmärk on kõrgem, sealhulgas pakkuda härradele tegevust ja hoida neid tegevuses.
Tundub, et teie liikmed soovivad mitmekesisemaid tegevusi. Selleks kaasake korraldamisse oma liikmeid nii palju kui võimalik. Tehke paarid või kolmikud, kes igaüks võtab ülesandeks mingi külastus korraldada. Nii võib olla iga grupi ülesanne teisi ka veidi üllatada.
Rahastuse kohapealt vajate ilmselt kõige enam küttetoetust, mida võiks püüda vähemalt osaliselt saada linnalt.
Põhijäreldus: te olete väga toimiv klubi ja hoidke seda ehk siis klubiline tegevus peaks olema peamine, sest seda teie liikmed just tahavad ja vajavad.
Tellimine:
Postitused (Atom)