Viimsi vanaauto taastus

 Klubil oli hea võimalus külastada hr. Mati Heinsaare poolt uhkelt taastatud vanaautosid nende „romulas“ Meriväljal. Üle kaheksakümne briljantse väljanägemise- ja sisu  saanud möödunud ajastute sõidukit ootas meie tulekut. Nõuka- aja kõik automargid ja nende modifikatsioonide nägemine pani vanakeste silmad särama ja südamed kiiremini põksuma ja mõnelgi mälestusrõõmust silmanurga võdisema. Peatuti iga auto juures ning lugusid jätkus: kas mäletad..., kord juhtus mul selline asi..., mul oli täpsel see mudel..jne,jne .Sapikud(ka „muhud“) ,mossed, žigullid ,volgad, Uazid, Luazid  ,invalidi „kärud“,Tšaikad ,Zimid olid kõik meisterlikult taastatud,uksed lahti ja kutsusid , kas tuleb meelde näiteks žigulli sisu ,tema iste ja isegi lõhn. Võimas  elamus!

Ja ka kõik motikad ja rollerid, milledega omal ajal sai kihutaud enne autode soetamist, olid kohal  Jawad ,Panooniad, Vjatkad,Tuulad, Muraveid jne. Ikka ilusasti ülesmukitud ja töökorras.

Vastukaaluks Nõukogude autotööstuse „pärlitele“ oli saalis veel väga unikaalseid “ raudse eesriide“  taguseid autosid.

Näiteks meile senini teadmata/nägemata  S-klassi Mersu 6000 ja veel mõndagi, ikka kadestamist väärt väljanägemise ja sisuga.

Seda ilu aitavad luua neli pidevalt ametis olevat töömeest, kes piinliku täpsusega restaureerisid vanu sõidukeid, valmistades ise vajadusel puuduvaid detaile, värvides ja kroomides. Töös oli näiteks 30-nendate aastate EMKA, tuntud omaaja nuhkide sõiduriist.

Kui olime silmi ja meeli hulganisti nuumanud järeldasime, et kui on võimalusi ja armastust , siis tulebki ja peab tegelema selliste ilusate asjadega , mis on südamelähedane tegijale ja ilus nostalgija teistele säilitamaks (meie autoajalugu).

Suured tänud  meie vastuvõtjale , hr. Ivo Ree-le, kes vastas vanameeste küsimustele ja andis väga sisukaid seletusi autode restaureerimise kohta.

Juttu ja mälestusi jätkus kauemakski.

Kirjutas Jaak

Riia, peaaegu suurlinn,

oli tosina vanamehe seekordne reisisiht. Nagu vanameeste reisidel kombeks, oli ilm just selleks päevaks end paremaks, lausa ideaalseks, sättinud.
Taisto Reisid giid Sirje oli end meie puhuks väga põhjalikult ette valmistanud, nii et saime enne lätlaste maa peale astumist täpselt teada, kes on nende rahvuslind, rahvuslill, rahvusputukas jne. Putukate asemel läksime vaatama siiski nende Mootorimuuseumi. See on äärmiselt võimas värk, mitu korrust täis topitud kõikvõimalikke liikureid aegade hämarusest kuni lähiaegseteni. Erilist elevust tekitasid väga tähtsate persoonide käes olnud sõiduvahendid. Timukas Stalin oli oma elunatukesega varjunud raskelt soomustatud sõiduki tagaistmele, isake Breznev seevastu lösutas lausa roolis ja oli oma soomustamata auto osanud kaunikesti kortsu sõita.
Asjatundlik motomuuseumi perenaine oleks võinud meile lugusid pajatada kasvõi õhtuni, kuid meid hakkas tõmbama rohkem mõne söömakoha poole. Siin aitas meid loomulikult Lido oma rikkaliku valiku ja mõistlike hindadega.
Nüüd oli aeg  teha viisakusvisiit lätlaste Vabadussambale. Uurisime giidi käest sedagi, kuidas õnnestus läbi karmide aegade säilitada seesugune suurejooneline isamaaline mälestusmärk. Kasutati kavalust, isiklikke sidemeid ja kõike mida vaja kuni kompromissini, et samba kõrvale pannakse vastukaaluks Lenin. Nii nad seal siis seisid, seljad vastakuti, kuni tulnukal oli lõpuks aeg lahkuda.
Tegime tavapärase tiiru vanalinnas. Silmasime nende kaht ainsana säilinud kindlusetorni ja jupikest näidisena üles ehitatud linnamüürist. Seevastu on neil iidseid kirikuid lugematul hulgal, üks võimsam kui teine. Oli ju Riia Baltikumi keskus läbi sajandite. Praegune Riia on lätilik linn. Kuid veel paarkümmend aastat tagasi oli neil seis üpris nutune – lätlased olid omas pealinnas surutud sügavasse vähemusse (osakaal u. 1/3 elanike arvust). Nüüdseks on nad saanud uuesti enamuseks omas linnas.
Viimased latid viisime, teadagi, kaubakeskusesse. Kaubad on ju üldjoontes samad, kuid lätimaine leib on ikkagi teistsugune, mõned kangemad ollused samuti.
Püüdlik giid hoolitses ka tagasiteel meie vaimu ergastamise eest kuni heitis mikrofoni käest ja tuli n.ö. rahva sekka. Saime aimu ühe turismifirma heitlikust eluteest, giidiameti pidamise eripäradest jms.

kirjutas Rein

Sõit läks korda. Ilm porikuu kohta suurepärane, giid oskuslik sobiliku reisikava koostamisel ja 16kohaline buss meie jaoks täiesti paras. Jääb üle vaid välja mõelda, millal ja kuhu teha järgmine taoline sõit.

 

Tuntud keraamikakunstnike Bogatkinite stuudio.

Selsinasel 8. oktoobrikuupäeval oli meil meeldiv võimalus kunstnikepere Bogatkinitega kohtuda, kes meid oli lahkelt kutsunud ühe meie kaaslase, Joeli vahendusel oma stuudioga tutvuma. Olen siinkandis varematel aegadel üpris sageli liikunud, kuid poleks toona osanud mitte uneski ette näha, et siia kord säärane ülihubane väikene kohvitamisvõimalustega aiakene on tekkinud. Aeda oli  osa toolidega laudu paigutatud vanaaegse laia katuseääre alla, kus juba enne meid paar pikka­de habemetega vanameest, ilmselt igapäevased kunded, mõnusasti istet olid võtnud. Meie istusime aga laia sirmi alla paigutatud laudade taha. Pärast mõningast ootamist jõudis meist kohale pea kümme inimest. Ja seal istudes majapere­mehega kokku saimegi, kes tut­vus­tas esmalt meile selle väikese „maail­ma“ ajalugu alates keskajast, kui siin veel Toom­pea rahvale liha müüdi, kuni tänapäevase ajani välja. Samas saime tuttavaks ka maja­pere­mehe abikaasaga, kes samuti on keraamikaala kunstnik. Seejärel siirdusime keraami­ka­stuudio­ga tutvuma. See, mis mind siin ees ootas, oli mulle küll ülisuureks üllatuseks, sest nii väikest töökohta, mida pealegi veel ka stuudioks nimetatakse, pole ma ealeski näinud, kuigi olen päris mitme kunst­niku ateljeega juba varem tutvunud. Ruumi suuruseks võis mälestuste järgi olla vaid kusagil 3x4 m, millele lisandus veel ka üks seinaga eraldatav väiksem ruumiosa. Selles paiknes keraa­milisteks töödeks ja ka klasuuri­miseks vajalik elektriahi töötemperatuuriga ca. 1200⁰C. Vaatamata ruumikitsikusele, olid siin ikkagi kolme inimesega töö tegemiseks kõik vajalikud tingimused olemas. Hiljem, kui siinse maja­pidami­sega tutvumise käiguga lõpetama hakkasime, näidati meile, kuidas  poti­ked­ra ja pressvormi abil nii kruuse kui ka lillevaase valmistatakse. Selles osas saime me kõik üksjagu targemaks.

Tutvusime ka imetoreda ja hästi varustatud suveniiripoe ja siinse kohvi­ku­ga. Täiesti usku­matu, millises ruumipuuduses on osatud siia paigutada nii soojad ja hubased söögi-ning kohvi­kohad. Kohvikuruume jagub kolmele korrusele, kusjuures keldrisse viib kivist-, üle­mi­se­le aga metallist keerdtrepp, kusjuures neis mõlemas on ainult üks kaarja paekivilaega väikene omaette ruum. Need mõlemad on seejuures väga hubased, üksnes paari kolme laua  ja toolidega, sest rohkem sinna ruumipuuduse tõttu ei mahugi. Alakorrusel on lisaks veel ka malmist kamin, kust saadakse osa soojust ka ülakorruste kütmiseks.

Meid võeti siin ülihästi vastu, kusjuures perekond Bogatkinid kostitasid meid kohvikus isegi tasuta kohviga. Kohvist rääkimata, kuid ka kohvikust ostetud koogid maitsesid meile kõigile imehästi. Sealt lahkudes jäi meile hulganisti meeldivaid mälestusi, milliseid raske oleks kirjeldadagi. Mis aga täiesti kindel, sinna tasub vaatama minna, eriti neil, kes seal varem käinud ei ole. Siin on ilmselt isegi nii vanahõnguline keskkond, mida vaevalt kuskilt mujalt otsida tasub. Ja et lugeja Bogapott kunstistuudio alati üles leiaks, pidage meeles aadressi Pikk jalg nr.9 .

Meie, seekordsest külaskäigust osavõtjad, täname veel kord perekonda Bogatkineid meeldi­va vastu­võtu ja ka oma kolleegi Joeli selle organiseerimise eest.  

kirjutas Elvo

 

 

 

 kirjutas Elvo

Põlvkondade maja tekitamine

 Olime kutsutud oma esindusega Põlvkondade maja avaüritusele Tallinna Ühisgümnaasiumis. Järgneb veel mitu ettevõtmist, kuni jõutakse järk-järgult maja tegeliku avamiseni detsembris 2012 Mustamäel. Maja on mõeldud noorte ja vanade, põdurate ja kobedamate kohtumispaigaks kunagiste suurpere elulaadi jäljendamiseks.

Eestvedajad Ave Kalmus ja Tarmo Tamm olid kokku pannud põneva kava mitmesuguste etteastetega, millesse sujuvalt sulandusid ka Nõmme vanamehed. Hakatuseks panid Tiit ja Jaak kogu saalitäie rahvast ravivõimlemist tegema. Kondid lahti liigutatud, tormasime saalihokit mängima. Siin me noorematele eriti vastu ei saanud. Kuid kohe näitas Paul, milleks mõned meie seast võimelised on, pannes lõdvalt kinni korvpalli vabavisete võistluse.

Sealsamas arvati meie klubi loodava maja sõprade ringi, mis tähendab tihedamat suhtlust siis, kui nad ükskord päris maja enesele saavad.

kirjutas Rein

 

Epp pani mehed joonele!

Esialgu pani Epp meid joonele pikima tööstaaži järgi ühes-samas ettevõttes. Kõige stabiilsem vanamees oli Kalev, tema järel Juhan, Ott jt. Siis rivistusime klubistaaži järgi, asutajaliikmed ühes otsas ja ülejäänud riburada teise rivi otsani. Salamisi mõjus see trikitamine psüühikale ja kui Epp seejärel kamandas meid igasugustele küsimustele vastama, siis ajud töötasid! Tulemuste kokkuvõte on siin allpool, täpsemad järeldused esitab juhatus järgmisel koosolekul. Ja muidugi võtab arvesse klubitegevuse korraldamisel.

Ajugümnastika järel valisime uue juhatuse. Vanad jäeti paika, aga nõustuti lisama kaks uut juhatuse liiget - Rein ja Johannes. Edu, ideid, tahet ja mõtteteravust neile!

JÄRELDUSED Epu poolt:

Te olete väga toimiv klubi, kus kõigil liikmetel on sarnane arusaam ja soovid. Selles osas jätkake kõike mis te olete seni teinud. Usun, et sellele on kaasa aidanud teie klubi loomise ideoloogilised põhjused, st. eesmärk ei ole ainult matkadel käia, vaid tegelik eesmärk on kõrgem, sealhulgas  pakkuda härradele tegevust ja hoida neid tegevuses.

Tundub, et teie liikmed soovivad mitmekesisemaid tegevusi. Selleks kaasake korraldamisse oma liikmeid nii palju kui võimalik. Tehke paarid või kolmikud, kes igaüks võtab ülesandeks mingi külastus korraldada. Nii võib olla iga grupi ülesanne teisi ka veidi üllatada.

Rahastuse kohapealt vajate ilmselt kõige enam küttetoetust, mida võiks püüda vähemalt osaliselt saada linnalt.

Põhijäreldus: te olete väga toimiv klubi ja hoidke seda ehk siis klubiline tegevus peaks olema peamine, sest seda teie liikmed just tahavad ja vajavad.

Õuesõppepäev Viru rabas

Üks kooliõpetaja sai idee, et tema klassi lapsed peavad saama koos meiega rabas matkata! Vaat sellised tagajärjed on meie kunagisel sattumisel „Pealtnägijasse“. Rääkis meid ära ja nüüd 11. septembril sõitsime Viru rappa õuesõpet tegema, bussis viis vanameest, 21 Kristiine gümnaasiumi üheksanda klassi tüdrukut-poissi, üks õpetaja ja üks bussijuht. Jälle oli meile hea ilm antud ja metsaraja algul kergelt tibutanud vihm lõppes mõne minuti kõndimise järel. Õpilastel võttis metsaõhustikuga harjumine veerand tundi, siis kohanesid sammud laudtee kitsusega ja jutuvada looduse vaikusega. Jõudsime rabaraja vaatlustornini, viiekaupa käisime ülal laugastikku imetlemas/pildistamas ja jalutasime siis jälle edasi. Paar tüdrukut proovisid paljajalu rabasambla pehmust ja sügisese vee jahedust ja jätsid seejärel laudteele vahvaid märgade varvaste jälgi. Poisid olid, üllatus-üllatus!, väljapeetumad. Aga üheksandas klassis ollakse ca viieteistkümnesed (meieaegsed inimesehakatised said selles vanuses mõnigi kord peretoitjateks) ja eks olegi õige aeg meesteks hakata. Seda panime me, vanamehed, küll tähele, et noortel on kiirustamine kusagile sügavale ajukurdudesse kraabitud – mis me ka ei rääkinud, noored oma kõndimist aeglasemaks sundida ei lasknud. No oleks võinud küll rohkem loodusesse süveneda. Samas – nii suure kambaga rabas käimine ei ole see õige looduses viibimine. Nagu Rein ütles: rabas on mõtisklemise koht. Kui teisel pool raba metsa alla jõudsime, oli bussijuht juba ootamas ja meie Otto, rabaasjatundja, teadmised jäid vähese rakendusega. Sõime siis mahalangenud puudel istudes oma piknikuvõileivad ja jalutasime bussi. Olime noortele seltsiks olnud (hilisem kommentaar oli, et vanamehed on täitsa okei), ise värsket õhku hinganud ja oma luid-liigeseid koormanud, mis sest päevast ikka rohkem soovida. Joelile ja Ülole oli meie lühiretk muidugi liiga kerge, kuid asi seegi. Tagasitee linna oli nagu tagasitee ikka, natuke väsimust, natuke tavatoimetuste tarvis linnainimeseks kohandumist. Põdrakärbseid, põtru, karusid ja hunte me ei kohanud, seeni, samblikke, laukaid, turbasammalt, mustikaid ja jõhvikaid aga küll. Puukide asjus peaks tulemused käes olema – kui nad kedagi meist üles leidsid, siis tänaseks oleme meie neid üles leidnud. Kena päev oli. Õpetajatel on kohe mõnikord häid ideid!

Kirjutas Urmas

Külas Illuka valla eakatel

Kui suvel käisime Jõegevamaal Juula küla Mõnusate Mõtete Messil, saime seal kutse Illuka valla kultuurijuhilt pr. Ene Raudarilt (siinkohal veel ühed tänud talle) tulla Vanavanemate päeva tähistamisele Illukale. 8. septembril läksime. Meie esindus polnud üldse mitte liiga arvukas, aga ega valdki ülerahvastatud pole. Igatahes oli üritus väga sooja ja sõbralikuna korraldatud, aasta vanaisa ja –vanaema tiitliga pärjatud abielupaar äärmiselt kena, vallarahvas mõnus ja uudishimulik meie tegemiste ja aktiivsena vananemise teema vastu, Reet Linna ja Tõnu Raadiku antud kontsert südamlik ning Illuka kooli koka keedetud supp hästi maitsev ja toitev. Ilm oli uhkelt sügisepoolne, oli sinist taevast ja ägedaid äikese- ja muiduvihma pilvi, mis tegid pika sõidu emotsioonikaks. Nüüd ootame novembrikuud, mil pr. Ene püüab lähetada meie klubisse külaliseks oma abikaasa, kes on seal naabervalla vallavanem (maavaradega valla elust on huvitav kuulda) ja oma äia, kes on elupõline kaevandusmees ja küllap räägib meile maa-aluseid asju.

Et me alles 4. septembril sõitsime ratastel ümber Pakri poolsaare, nüüd käisime Ida-Virus, 11. septembril teeme koolilastega rabamatka Lahemaal ja kohe seejärel 14. sept. ootavad meid Pääsküla noortekeskuse noored „Eesti mängu“ mängima, siis tekkis kartus, et kas meie klubi tegevus liiga keevaliseks ei lähe. Peame vist hoogu maha võtma ja väärika ea kohaselt mõned õhtud iseendi seltsis klubimajas veetma. Teeme seda kuu teises pooles, kui vananaistel tuleb suvi.

Kirjutas Urmas