MEHED KOOS, ELU HOOS!

29 mai 2012

Vanamehed Neevalinnas







Mõte üks Peterburi reis teha hakkas idanema siis, kui vanamees Hilmo tõi korraks meie klubisse oma Peterburi tuttava pr Evi, kes meid lahkesti oma linna vaatama kutsus. Järgnes Urmase
põhjalik organiseerimistöö ja nii võisimegi romantilise nimega laeva Printsess Anastasia pardale astuda.
Esimese üllatuse tekitasid piiterlased laevaseltskonnale kohe maabumisel, mängides tervituseks Lili Marleeni. See oli esimene kuuldav-nähtav märk, et Venemaal on vahepeal tõesti üht-teist muutunud.
Vanaproua Evi ja tema kunstiasjatundjast tütar Ilona ootasid meid Iisaku katedraali trepil, nagu oli kokku lepitud. Katedraal oli mõistagi turiste pungil täis, kuid Ilona juhatas
meid tagauste kaudu sinna kuhu vaja, kaasa arvatud ringrõdule ümber kuppeltorni.
Graniiti, kulda, karda ja kunsti on siia katedraali kuhjatud röögatul hulgal.
Oli see ehitis ju Vene Impeeriumi kõige tähtsamate tseremooniate toimumise koht.
Ent tsaaririigi võimsa kirikliku ehitise kõrval huvitas meid ka üpris tagasihoidlikum kuid sealjuures oma Jaani kirik. Telefonikõne Ilonalt, ja ka selle kiriku uksed olid meie ees valla. Maja
kallal on tehtud korralik töö. Varemeist on tõusnud lihtne kuid hubane ehitis nii kogudusele kui Peterburi Eesti Seltsile.
Oma edasise kulgemise selles suures linnas jätsime juhuse hoolde. Peagi oligi meil jalus üks Neeva jõe väikesadam,laevuke ootamas järjekordset turistide portsu Peterburi ilu nautima. Jaak rääkis käigult hinna odavamaks ja nii olimegi pardal. Laevajuht keerutas osavalt kanalist kanalisse, pugedes ühtelugu arvukate sildade alt läbi, taustaks giidi jutt, mida on näha vasakul, paremal ja otse ees.
Edasi sattusime vääramatute jõudude meelevalda. Turistibuss, mis meid linna tõi ja pidi samamoodi meid ka sadamasse tagasi viima, oli kadunud. Õigupoolest polnudki tal kuhugi tulla,
sest aina paisuv suurlinlik ummik oli pilgeni täitnud kõik sõitmise ja seismise
kohad. Ent kus teised ei sõida, seal sõidavad taksod. Kohalik taksojuht
rallitas hoogsalt sõiduridade vahel, ise lakkamatult oma istmel keereldes ja
joviaalselt kohalikke kombeid lahti seletades. Näiteks, kui buss ummiku tõttu
sõiduplaanist niikuinii kinni pidada ei saa, siis ta lihtsalt ei sõida.
Kai ääres kannatlikult meid oodanud Printsess Anastasia võttis meid veel kord oma turjale, et
suunduda tagasi Soome lahele. Teel õnnestus küllaltki lähedalt silmata kunagist ülisalajast Kroonlinna. Lugematud kaikohad tühjad, ainult mõni üksik väsinud alus mahajäetuse keskel.
Asjalikult askeldav hommikune Helsingi pakkus kosutavat võrdlust tormleva Peterburiga. Aeg parajaks ja aidaa kodu poole.
Jääb tänada mõnusat ilma ja Urmase ladusat korralduslikku tööd.

Kirjutas Rein.

Vesilennukite angaaris


Olime juba varem otsustanud, et kui see suurejooneline ehitis ükskord renoveeritud ja sisustatud saab, siis me ta üle vaatame. Lasime avamissagina mööda ja nüüd rahulikumal ajal tegime oma
otsuse teoks.
Vaadata oli palju, mille juures aitas meid värskelt täiendkoolituse saanud giid Aasa Lepik. Sõidukeid vee peal ja vee all, jääl ja õhus liiklemiseks oli õige mitut sorti. Vanameeste erilise
huvi objektiks oli muidugi allveelaev „Lembit“, samuti vesilennuki elusuurune koopia. See viimane võiks olla küll vaadeldavama koha peal. Temasuguste jaoks on ju see angaar ülepea tehtudki.
Oli palju muid sõjanduslikke väljapanekuid, sh mundreid. Siin võisid edevamad vanamehed ehtida end korraks võõraste sulgedega ja siis endast uhke pildi teha lasta.
Tegime kaasa justkui veealuse reisi kollase allveelaevaga, mida juhtis ja mille juurde tarka juttu rääkis väga Peetr Volkonski moodi habemik mees.
Muuseum on uudne ja moodne. Sestap tahavad mõned asjad veel korrastamist. Sedasama korrastamist vajab ka kogu sealne kant, millega uus muuseum vanas ainulaadses majas on nüüd algust teinud.

Kirjutas Rein

20 mai 2012

Tartu vanamehed meil külas!









Kaua plaanitud Tartu Seeniormeesteklubi vastukülaskäik sai äsja teoks. Tuldi
neljateistkümne vanamehega. Omalt poolt vastasime toatäie siinsete vanameestega. Hakatuseks kiideti külalisi ja iseendid, siis jälle vastupidi. Vahetati meeneid ja häid soove. Peagi asendati tubane õhustik Keila männimetsaga Mängiti läbi mitmed sealsed ketasgolfirajad. Kaotatud energia korvamiseks suunduti TPIs käinutele hästituntud Hiiu õllekasse, millest praeguseks on saanud üpris tasemel söömaskoht. Söögi kõrvale peeti jälle kõnesid ja kiideti veelkord teineteist, kuni oli aeg minna Nikolai von Glehni poolt tehtud tegusid üle vaatama. See oli meie külaliste üks põhilisi soove vaadata selle hullult tegusa mehe jäetud jälgi.
Alustasime Glehni lossist. Lossi lahke perenaine Annika Kiisa oli lahti teinud kõikvõimalikud uksed, nõnda võisime keerulise hoone läbi kolada keldrist katuseni. Heitsime põgusa pilgu ka hakkaja aadlimehe teistele ehitistele, nagu palmimaja, krokodill ja Kalevipoja kuju.
Eriline huvi oli nii külalistel kui meil endil aga Glehni torni ehitatud tähetorni vastu. Entusiastlik taevaste asjade uurija Mario Mars näitas põhjalikult oma majapidamist vürtsitades oma esinemist asjasse puutuvate ja mitte puutuvate seikadega.
Väärika finaali kogu kohtumisele korraldasime Glehni kuju juures. Tehti ühispilti ja anti
mõista, et kohtumised peavad jätkuma. Kasvõi Eestimaa keskpaigas, kuhu meie ühisel ergutusel võiks tekkida järjekordne vanameeste klubi.

Kirjutas Rein

19 aprill 2012

Proua Eha Kivi külaskäik




Teisipäeval 17.aprillil oli jälle
üks väga meeldiv ja kasulik klubiõhtu: nimelt
külastas meid Nõmme LV sotsiaalhoolekande osakonna
juhataja asetäitja
proua Eha Kivi. Saime korralikud teadasaamised sotsiaalhoolekande väga tõsisest ja raskest päevatööst, kus tuleb sageli teha tegemist
narkomaanide, joomarite, tööst eemalhoidjate, kuid muidugi põhiliselt inimestega, kes
ei ole ise suutelised siin Eesti Vabariigis toime tulema. Nende jaoks on väljatöötatud toetuste taotlemise piirmäärad, ühekordsed toetused ja toimetuleku toetused. Kuna klubilised on oma ea- ja ka majandusliku olukorra poolest potensiaalsed sotsiaalteenuste vajajad, siis oli neil hulgaliselt küsimusi sotsiaaltoetuste ja -teenuste saamise kohta Nõmme linnaosas ja vabariigis üldse, milledele nad said ka väga korralikud vastused. Teemad haarasid nii seadusandlust,
hooldekodude- ja pansionaatide olukorda, pensioneid, koduhooldust, töötute töötahtet jne.
Üldise nadi olukorra teeb positiivseks suure armastuse ja südemega oma alasse suhtuvad töötajad nagu seda on proua Evi Kivi. Nõmme Vanameeste Klubi poolt selle töö eest talle suur, suur tänu!
Uudishimulikud vanamehed said ka vaadata- katsuda sotsiaaltöötaja sõidukit –kiidetud&kirutud elektriautot.
Kirjutas Jaak

07 aprill 2012

Konverents „Aktiivne vananemine ja põlvkondade vaheline solidaarsus“.

























5. aprillil korraldas Jõgevamaa maavalitsus 7. korda konverentsi, mis meid, 60+ mehi, oma ettekannete teemadega rohkem või vähem puudutas. Siin pole ruumi ümber jutustada kohati sisukaid ettekandeid. Kokkuvõtlikult öeldes – juttu oli sellest, et meid, vanakesi, saab olema paljuvõitu, tööealised ei jõua meid enam ülal pidada ja õige lahendus oleks pensioniiga kaugemale lükata. Nii ongi õige ja tegelikult möödapääsmatu, pealegi töörõõm on hea rõõm. Aga enne tuleb praegustel noortel tegeleda enda elustiili selliseks muutmisega, et püsida kauem kõbusad ja elurõõmsad, muidu ei jaksa ju vanast peast töökohta ära õigustada. Samal ajal peaks targad poliitikud seadusi muutma, nii et ettevõtjatel oleks võimalik töökohti tekitada. Kuni tööviljakus kasvab, seni peaks kasvama ka tarbimine, et suureneval toodangul oleks turgu. Aga igal asjal on piirid. Küllap kaldub areng sinnapoole, et tarbime tulevikus hoopis vähem, teeme vähem tootvat tööd ja osutame rohkem teenuseid. Igatahes üsna kindel on, et meie lapselapsed riigilt pensioni ei hakka saama. Mõelgem, kuidas neid selliseks eluks ette valmistada. Või kas see üldse võimalik on.
Nojah, kui tahad jumalat naerma ajada, siis tee plaane ja mõtle tulevikule.
Konverentsil tutvustasime meie klubi kui vabakondlikku lahendust kerkivatele ealistele probleemidele. Enamik osalejaid olid vanaemad, seetõttu suhtuti vanameeste klubi delegatsiooni kenasti.
Klubi tutvustav slaidiprogramm on siin: http://www.jogeva.maavalitsus.ee/et/c/document_library/get_file?uuid=6b8dcf33-afb8-4f17-be14-bb5b95aa8c11&groupId=969542

Pikal sõidul oli aega omavahel juttu puhuda rohkem kui klubiõhtutel. Tänud Tõnule, kes meid uhkes uues Mersu-bussis sõidutas!

02 aprill 2012

Vanamehed videos!











Kaamerate ees oleme ennegi olnud.
Kuid nüüd topiti meid mingisse kitsasse keldrisse. Puistati puudrit nina peale ja kästi teha mitmesuguseid nägusid. Saateks laulule, mida kümneid kordi järjest esitas meile Chalice (Jarek Kasar) Laulus kordusid refräänina sõnad vanameeste silmadest, kus olevat mingi süsteem. Küllap selle süsteemi pärast meid, vanamehi, sinna kutsutigi. Filmiti suures ja väikses plaanis, näo ja kukla poolt, rütmis kõpsuvaid kingi isegi põranda tasandilt. Ikka selleks, et valmiks vinge plaat. Mai lõpus pidavat telekas esitlus olema. Tänutäheks lubati klubile ka plaat.
Niisiis oleme ühe kogemuse võrra jälle rikkamad. Nägime päris lähedalt, kuidas ühe video tegemine käib. Kuidas mõneminutilise loo korralikuks jäädvustamiseks peab mitmekesi askeldama mitmeid tunde järjest.
Nüüd on siia lisatud selle video link! Vaadake, vaadake!
Kirjutas Rein

31 märts 2012

Kohtumine Anu Raismaga


27.-l märtsil oli meil harukordne võimalus kohtuda mitmetel kriisiabi missioonidel töötanud meditsiinieksperdi Anu Raismaga. Üldjoontes teadsime, kellega tegu ja millest tuleb jutt, siiski oli kohtumisel saadud info, pildimaterjal ja Anu poolt jutus edasi antud emotsioon paljukordselt sisukam ja vägevam. Anu kirjeldas meile missioonide käivitamise mehhanismi, meie rühmade kohalejõudmise keerulisust, kriisikoldes eesootavaid ekstreemseid tingimusi, abistatavate inimeste kultuurilisi erinevusi, rahvusvaheliste abirühmade koostööd, kriisides avalduvaid inimlikkuse võite bürokraatia üle. Kõlama jäi, et neis maailma paigus, kus looduskatastroofid aegajalt sadu tuhandeid inimelusid nõuavad ja elukorralduse segi paiskavad, on rahvad loodusjõududega leppinumad kui meie siin rahuliku Balti kilbi peal. Aga et kogu ajaloo jooksul on õnnetusi juhtunud ja jääbki juhtuma, siis on ka meie väikese rahva valmisolek hättasattunuile abi anda jatkuvalt vajalik. Seda nii inimlikkuseavaldusena kui ka põhjusel, et millalgi võime ka ise teiste abi vajada.
Anu on kindlasti ka tulevikus kriisikolletesse sõiduks valmis. Meie loodame temast veel kuulda ja võibolla ka kohtuda pärast järgmisi missioone.