Täiendatud varudega jätkus bussireis Hiiule. "Lepido" on kena õdus kohake. "Lauake kata end" oli tõesti tasemel- igati kolmekäiguline. Pärast Tiidu avasõna iseloomustas Urmas iga vanamehe panust klubi tegevusse. Minul kui värskel klubi liikmel oli huvitav kuulata, mida mehed, kes on ammugi ületanud pensioniea alguse, on suutnud organiseerida. Jutt,et vanadus muudab inimesd tuimaks,ei vasta küll nende meeste puhul tõele. Üks vaimukus ja anektootide rääkimine ei tahtnud otsa lõppeda. Tore oleks,et vitaalsus saadaks meid ka edaspidi. Head vana aasta lõppu ja tegusat uut aastat soovib Lembit.
29 detsember 2011
Jõulud 2011a.
Täiendatud varudega jätkus bussireis Hiiule. "Lepido" on kena õdus kohake. "Lauake kata end" oli tõesti tasemel- igati kolmekäiguline. Pärast Tiidu avasõna iseloomustas Urmas iga vanamehe panust klubi tegevusse. Minul kui värskel klubi liikmel oli huvitav kuulata, mida mehed, kes on ammugi ületanud pensioniea alguse, on suutnud organiseerida. Jutt,et vanadus muudab inimesd tuimaks,ei vasta küll nende meeste puhul tõele. Üks vaimukus ja anektootide rääkimine ei tahtnud otsa lõppeda. Tore oleks,et vitaalsus saadaks meid ka edaspidi. Head vana aasta lõppu ja tegusat uut aastat soovib Lembit.
22 detsember 2011
Talvistepühade eelsed kohtumised
15 detsember 2011
Jutud Islandist
Imeline maa oma rahutu ilma, karmi, kuid väga uhke looduse ja tema omapäraste asukatega
muutus meile vanameestele palju lähedasemaks. Olime väga tanulikud ülaltoodud
noortele Islandit tutvustava väga sisuka pildi ja jutu eest.
06 detsember 2011
6. detsembri jututuba
Ja Juhan ütles: Vanamehed! Vaadake minu küla Emilit!
Tiit tõmbas netist DVD-le Emili-filmi ja meie täna õhtul vaatasime. Tuba oli rahvast täis, aga vaikne.
Emil elas Ellamaa lähedal, sündis ja suri oma ema talus. Ei teinud raha eest tööd, aga kasvatas puude otsas vilju, käis vist ka seenel ja korjas metsataimede juurikaid. Ehitas suusahüpete jaoks trampliini, mille ülemine ots koduõue puu otsas, Tarzani moodi vettehüpete jaoks riputas järveäärse puu otsa kiigeköie, kimas rattaga külateedel habe lehvimas, suusatas talviti ja ujus suviti, püüdis kalu ja õpetas küla lastele lapsepõlvetempe. Emilil oli vanast peast hõbedane juuksepahmakas ja samas toonis rinnuni habe, hea noor nahk sitkete lihaste peal ja väga selged maailmarahu täis silmad. Viimased paarkümmend aastat oma elust ööbis Emil kuuris heinte peal ja ainult juhusliku külalise tulekul ühe korra ka oma toas. Emili keelepruuk annab silmad ette suurele enamusele tänastest gümnalõpetajatest ja tema jututeemad ulatusid maailmaasjadest sitikate-putukate asjadeni.
Emil ütles: tee seda, millest elul kasu on. Filmimeestega tõreles, et mis kasu teie tegemistest on, kitsalt elate! Ja veel oskas Emil tajuda juba eemalt, kas läheneb hea või kuri või rumal inimene.
Kui film lõppes, ütles Juhan: Vanamehed! Kes minu küla Emil oli?
Meie siis arutasime ja ei osanud seisukohti võtta. Et kas küla ullike või külafilosoof. Või lihtsalt inimene, kes elas kellelegi kurja tegemata, tüliks olemata, jõudumööda rahvast abistades. Lastele Tarzan, külarahvale suur laps, meile linnavanameestele küsimusmärk ja möödunud nooruse meenutaja, hea ja kurja mõõdupuu maast üles tõstja.
Emil lahkus paremasse universumisse 2001. aastal. Tema elutöö oli - jääda tiksuma meie mõtetesse.
Kirjutas Urmas
Link Emil filmile: http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=122509
04 detsember 2011
Tööstuse külastus.
Seekordse huviretke korraldaja oli vanamees Ott. Endise Harju Elektri töötajana rääkis ta meid oma kunagisse tööpaika sisse. Saime näha pealt neljasaja töötajaga tehast, kes on Eesti suurim tegija elektrotehnika alal. Seda oli silmaga näha ja kõrvaga kuulda, sest suvisemal ajal antakse takka seitse päeva ja seitse ööd järjepanu. Toodanguks on kõik see (alajaamad, jaotlad jms), millest elekter peab läbi käima enne, kuni ta lõpuks meieni jõuab.
Algus oli nagu ikka – lihtne allhange, mille juurde saamatumad ettevõtted on jäänud siiani. Harju Elekter toimis arukamalt pöördudes lõpptoote tegemise poole. Seetõttu oli ta isegi kõige suurema masu ajal suhteliselt talutavas seisus.
Kõrval asuv kaablitehas jättis väga dünaamilise mulje. Seal pole peaaegu ühtki paigalseisvat asja. Ümberringi keerleb ja pöörleb põrgulärmis arutu hulk suuri kaablikerasid. Rullikud suunavad mitu kaablit korraga päratu suurt vokki meenutavasse seadmesse, mis ahvi kiirusel keerutab mitu kaablit üheks.
Tehas tekkis kunagi olukorras, kus mitte midagi mitte kusagil polnud saada. Praeguseks on temast saanud Baltikumi suurim kaablitootja.
Keila võib uhkustada võimsa tööstuskülaga, kus 2500 inimest mitmesugust rakendust leiab. Kokkuvõttes võisime rahulolevalt nentida, et leidub siiski kohti Eestimaa peal, kus väärtust usinasti juurde luuakse.
15 november 2011
Glehni kuju avamine.
Glehni kuju avamas
Mõistagi ei saanud meie vanamehed jääda kõrvale Nõmme asutaja Glehni kuju avamisest Nõmme keskuses. Vanamees Tiit läks sedavõrra väge täis, et korraldas suure sündmuse puhul välkkiirelt meie klubi lipu valmistamise. Nii oli meil võimalus seista väärikalt lipu all kuju avamise pidulikul hetkel ja marssida hiljem rongkäigus kuni Glehni lossini. Fotomeestele näis lipp meeldivat, sest ühtelugu paluti meil lipp täies pikkuses lahti venitada, et ta täies hiilguses pildi peale saada.
Selgus, et vanamees Johannes on sealkandis oma seiklusterohke lapsepõlve veetnud. Nõnda jätkus seiklusjutte maalt ja merelt kuni Glehni lossini välja.
Lossi juures künkal tervitas meid valgel hobusel vanahärra Nikolai von Glehn (Seaküla Simson) isiklikult, habe kahte lehte lehvimas. Tegime tiiru ümber värsket iluravi saanud Kalevipoja, krokodilli ja palmimaja. Sealsamas jäi meile jalgu vanamees Ott koos oma rõõmsameelse kaasa Sirjega. Nad elavad sealsamas lähedal, sestap võis järelpidu kohe ja sealsamas alata. Sirjelt saime teada, et ta on väga rahul, et ta vanamees meie klubisse tee leidis ja seal enesele mitmekülgsemat tegevust leiab.