Geoloogiatund

 

Külas käis TTÜ professor Siim Veski. Miks Euroopa põhjaosa pinnasevormid just niisugused välja näevad, selles on süüdi umbes 15 000 aastat enne meie ajaarvamist lõppenud viimane jääaeg. Kokku on jääaegu 2,5 miljoni aasta jooksul olnud 53. Kunagi kõrgusid Rootsi ja Soome kohal 15 km kõrgused mäed. Praeguseks on neist järele jäänud vaid toonaste “hammaste juured”. Tänapäeval ulatub Soome kõrgeim punkt Norra piiri ääres 1316 m kõrguseni. Jääajal oli ookeani veetase 120 m allpool, mistõttu oli Inglismaa Euroopa mandri ääreala. Veel 12650 aastat tagasi purskas Saksamaal viimati vulkaan. Mida paksem oli kunagi jääkiht, seda sügavamalt on pinnase all setteid ja rikkalikumalt ka maavarasid. Eestis on setteid keskmiselt 120, Leedus 1000 meetri paksuselt ning Poolas koguni 4 km. Kui Soomes on kohe pinnase all paks graniidikiht, mida killustikuna asfaltkatte aluskihina kasutatakse, siis näiteks Maardu kandis leidub graniiti alles 80 meetri sügavuses. Graniit on siiski nii odav maavara, et sellises sügavuses ei tasu seda kaevandada. See-eest kavandatava Paldiski energiapumpla rajamisel tuleb paratamatult maapõuest välja tuua 3-4 Viru hotelli mahus graniiti. Kui Tallinn-Helsingi võimaliku tunneli Soome poolse osa saaks graniiti raiuda paari aastaga, siis Eesti poolne osa tuleks rajada liivakivisse, mis oleks kordades keerulisem ja aeganõudvam.

Veel mõned faktid: 50 miljonit aastat tagasi oli kliima Maal praegusest 15 kraadi soojem ning Eesti territoorium on aastast aastasse tänu veetaseme langusele Läänemeres oluliselt suurenenud. Kõige kiiremini kasvab Hiiumaa.

Kuidas valmistuda kriisiks.

 Vanamehed nii kriisihirmus pole nagu neist nooremad kodanikud, sest ühtteist on elus juba nähtud ja kogetud. Aga tark inimene peab ometi nõu ja aru, mida siis ikkagi teha, kui harjumuspäraselt hetkel enam edasi tegutseda ei saa. Just nii defineeris kriisi klubiliige Urmas. Siis võttis arutelu juhtohjad üle Tiit. Kõigepealt on eriolukorras vaja vett ja elektrivoolu. Esimest saab teatud koguses ette varuda või teha diil kaevu omava naabri või sõbraga. Voolu saamiseks võiks muretseda  generaatori või piisava mahtuvusega aku. Isegi autoakult võib mootorit töös hoides mingi voolu kätte saada. Et end ohuolukorraga kursis hoida, peaks käepärast olema patareidel töötav raadio. Mõned klubikaaslased andsid teistele nõu, kuidas isegi telepildi võib raskes seisus ekraanile võluda, et end maailmas toimuvaga kursis hoida. Kokkuvõttes: kriisiolukorra algkursus sai edukalt läbitud.

 

Klubi suvereiside kaart

 Lisatud kaardil on püütud nähtavaks teha meie suvereisidel külastatud kohti. Rohekassinised ja väiksemad "päikesed" märgivad kohti, kus peatusime/uurisime/ööbisime aastatel 2009 kuni 2018, suuremad ja tumedamad märgid märgivad külastatud kohti aastatel 2019 kuni 2023. Täieliku info saab, lugedes blogi kirjutisi.

Vastuseid küsimusele, mis on Venemaa ja kes on venelased?

 

Just sellise pealkirja all tutvustas klubiliige Feliks Mihhail Šiskini essee- kogumikku SÕDA VÕI RAHU?, mis ilmunud Šveitsis 2019 ja eesti keeles Loomingu Raamatukogus 2022.a. Vene riikluse üheks loojaks peetakse Aleksandr Nevskit, kes mongoli-tatari ikke aegu Batu-khaani vastast üles tõusu maha surudes lasi Novgorodis tuhandetel inimestel nina peast lõigata ning silmad välja torgata. Üks tuntumaid ajaloolasi Nikolai Kostomarov (1817-1885) kirjutas mongolite valitsemise kohta: “Vabaduse, au, isikliku väärikuse tunne kadusid. Allaheitlikkus ülemuste suhtes, despootlikkus alamate vastu said vene hinge omadusteks.” Praegusel Venemaal hoitakse au sees nii Nikolai II-t kui ka Feliks Džeržinskit. Üks oli tsaar, võimu sümbol, seepärast väärib ta austust ja teda ei oleks tohtinud tappa. Teinegi teenis riigivõimu, kaitses seda vaenlaste eest, seepärast ei ole ta timukas ja mõrvar, vaid eeskujulik riigi alam. Endiselt pole enamikul Venemaa elanikest välispassi ja nad pole kunagi käinud välismaal. Neil pole ka raha, et kasvõi korra läände sõita. Venemaa enamus elab vaimselt keskajas, usub zombikasti (ehk televisiooni, mis teeb inimestest zombid), usub, et püha isamaa on vaenlastest ümbritsetud. Kord aastas tohivad rahvamassid, kellelt on röövitud kõik kodanikuõigused, tänavale minna ja end välja elada: “Me oleme võitjate rahvus!” - “Meie tegime kõigile ära!” - “Võime seda korrata!” - ”Me oleme kõige võimsamad ja meil on õigus!”. Uhkus venelane olemise üle tõuseb taevani. Sel ainsal päeval aastas pidutsevad võitjad, juba järgmisel päeval saavad neist kõigist jälle võidetud: liikluspolitseinik pressib välja pistist, arstid haiglas ütlevad  õlgu kehitades: “Meil seda ravimit pole, muretsege see ise” ning sinu maja ette tekib jäätmehoidla ja sinu protestiga ei arvesta keegi.

Indrek Tarand tunneb õpetajaametit läbi ja lõhki.

 

Lõpuks käis Nõmme Vanameeste Klubil külas ka Tarandite perekonna kolmas, tuntud liige Indrek Tarand - valitsuse eriesindaja Narvas (1993), diplomaat ja välisministeeriumi kantsler, rekordilise 102 509 poolthäälega Europarlamendi liige ning hetkel gümnaasiumi ajalooõpetaja. Et just lõppes õpetajate streik, siis keskendus külaline eeskätt selle ameti murekohtadele. See 9 eurot palgalisa kuus polnud muidugi see, mida tööseisakuga taotleti. Näiteks võrdlus torumehega, kes kõrvaldab kahe minutiga ummistuse ja küsib töö eest 50 eurot. Koolis, kus Tarand ajalugu õpetab, on personali kokku 88 inimest, neist vaid 11 mehed ning äsja oma 60. sünni päeva tähistanud Indrekust üksnes 14 nooremat pedagoogi. Suhtumist õpetajasse näitab kasvõi tõsiasi, et kui Päts oli president, anti reeglina õpetaja perele riigi poolt elamiseks 3-toaline. Praegu peab õpetaja olema õnnelik, et politsei ei algata lapsevanema mõne kaebuse peale kriminaalasja. Praegu on normkoormusega töötava õpetaja palk selline, et mõni õpetaja sõidab õhtuti Bolti taksot, teine aga käib rikkurite elamist koristamas. Nõudmised õpetajale on aga suured. Tunde tuleb ette valmistada, pärast tundide lõppu tuleb parandada kontrolltöid, pidada lapse ja tema vanematega arenguvestlusi. Kirsiks tordil oli haridusametniku poolt algatatud juurdlus, miks nõudis õpetaja Tarand pärast õpilasele koridoris öeldud “Tere hommikust!” sama tervitust vastu ka õpilaselt. Sest üheski haridust puudutavas õigusaktis niisugust nõuet ju kirjas pole.

Kuhu suundume? Ennustamisest.

Seekord, teisipäeval 16.jaanuaril võtsime päevakorda filosoofilise teema mis vanameestele ikka korda läheb. 

Urmas kirjutas Sirbis juba viis aastat tagasi, et “Naljaga pooleks ennustan kõigusoojaste liikide edukäiku, seega ka valitsemas neid inimesi, kes reageerivad oludele kõige paindlikumalt”. 

Kokkuvõtlikult:

Ennustamise eesmärk, s.t. milleks?

Mis ennustamiseks vaja on?

Mida arvestada? 

Elu paratamatused.

Kuidas ennustada?

1.      Kogemuse pealt (talupojatarkus).

2.      Soovmõtlemine (=unistamine 😊).

3.      Puuduliku info pealt (masside tegevuse põhjus).

4.      Analüüsides ( loodusseaduste pealt).

Vanameeste raamatuõhtu

 Internetiajastul on paganama mõnus kogeda, et paberile trükitud ajaleht ja raamat pole siiski veel kuhugi kadunud. Järjekordse tõdemuse selle kohta pakkus klubilistel 2. jaanuaril külas käinud Eike Lille Tondi raamatukogust koos kaasatoodud kuhja põnevate trükistega. Nende hulgas oli uuemaid ja vanemaid teoseid. Viimaste seas neidki, mida mitmed raamatuhuvilised vanamehed paraku seni lugenud polnud. Mõned autorid: Haruki Murakami, Mihhail Šiškin, Fred Jüssi, Olav Osolin, George Orwell. Mis aga kõige meeldivam: igaüks sai valida kõige põnevama autori ning raamatu koju lugemiseks kaasa võtta. Kolme nädala pärast toome läbiloetu tagasi ja vahetame muljeid, mis kõige enam meelde sööbis.

Klubiõhtusse mahtus veel Meelise tehtud väga heade küsimustega viktoriin ja selle aasta suve 2-päevase ekskursiooni sihtkoha väljamõtlemise mõttetalgud.