Külaskäik Püha Johannese Kooli uude hoonesse

 

Septembris kolis Püha Johannese Kool Nõmmele Kivimäe tänavale. Iga koolipäev Eesti ühes hinnatumas kristlikus erakoolis algab palvusega uni kaalses kirikus, mis ühe küljega avaneb kooli avarasse fuajeesse. Samas ei õpi koolis mitte sugugi ainult erinevate kogudusliikmete võsud, vaid vastu võetakse konkursi korras kõik, kelle peres armastus ja hoolivus kõige oluli sem. Nii leidub õpilasi Tallinnale lisaks ka Jõelähtmest, Laulasmaalt, Murastest ja Viimsist. Koolipere ja lapsevanemad on väga kokkuhoidvad.

Krunt osteti isade-emade annetuste eest, hoone projekteerijad leiti samuti nende seast. Laenu võeti Coop pangast. Osa mööblist on annetatud riigiko gust ja Radisson hotellist. Järgmise õppeaasta alguseks valmib ka juurde ehitus, mille järel on koolis koos gümnaasiumiklassidega juba 640 õpilast.

Õpetajadki on parimad oma eriala asjatundjad, kellest mitmed töötanud varem juhtivatel kohtadel tippfirmades. Enne kuuendat klassi õpilastele hindeid ei panda, hinnatakse õpilase personaalset arengut. Meid võõrus tanud kooli direktriss Liivika Simmul kinnitas, et neil on lapsevanematega teiste koolidega võrreldes äärmiselt vähe konflikte, sest vanemad on nagu nende lapsedki kooli patrioodid.

Ka seeniorid on Kaitseliitu teretulnud

 Klubis käis külas Kaitseliidu Nõmme malevkonna seeniorrühma

vanim liige kapten Maido Rajang (81). Seeniorrühma kuulub paar-

kümmend liiget, kel kõigil vanust üle 70ne. Nende ülesanne on

peamiselt varustuse väljaandmine ja korrapidamine Kaitseliidu osalu-

sel korraldavatel üritustel. Kapten Rajang ise on olnud eluaegne

sidetehnika spetsialist peamiselt merega seotud organisatsioonides

juba nõukaajast peale, praegu aga Tallinna maleva varustus- ja rel-

valao valvur. Ukrainas toimuv sõda on toonud Kaitseliidule kõikjal

Eestis arvukalt lisaliikmeid. Eriti märgatav on olnud naisliikmete

kasv. Ootame kõik huviga, mitu klubiliiget lähiajal kaitseliitlase

vormi selga tõmbab……

Külas käis maratoonar, maailmarändur ja meelelahutus-ajakirjanik Kertu Jukkum

Sellel õhtul kogunes klubilisi tavapärasest arvukamalt. Ja oli ka põhjust.

Külaliseks oli kaunis, särav, sportlik ja noorusest pakatav Kertu

Jukkum, kes läbi slaidiprogrammi tutvustas oma uskumatuid

ettevõtmisi ja saavutusi. 14 maratoni üle kogu maailma, neist 4

niiöelda suureks maratoniks tunnistatu. Triatlonid ja 100 kilomeet

rised jooksu- ning rattadistantsid Haanjamaa küngastel. Reisid

Antarktikasse ja Ladina-Ameerika vihmametsadesse, kuhu mahtus ka

nädal tsivilisatsioonist ära lõigatud huaorani hõimu juures. Kertu on

roninud Kilimanjaro, Kazbeki ja Aconcagua (6960 meetrit) tippu.

Oma vaimu ja hinge värskendamiseks aitas kaasa paar aastat tagasi läbitud

800 km pikkune 28 päeva kestnud palverännak Hispaaniast Portugali

Camino de Santiagosse. Võrratu Kertu elu moto on: Sa ei tea enne, kui

tugev Sa oled, kuni tugev olla on Su ainus võimalus.

Filmireis Šotimaale

 

Jaak näitas jälle oma filmimehe kunsti. Tema perereis läbi Inglismaa šotlaste maale toimus küll juba 2009.a. augustis, kuid reisikroonika mõjus kui värske pilguheit  Albioni. Alguses Big Ben ja Londoni vaateratas ja siis juba lüüsid, kanalid, unikaalne laevalift, šoti kilt ja wisky. Justkui oma silmaga oleks kõike näinud. Eriti põnev paik oli Gretna Green, kus said erandkorras ilma vanemate nõusolekuta abielluda ka 14aastased poisid ja 12aastased tüdrukud. Vanamehi see just ei puuduta, ent hea teada ikka!

Hiiumaa movie

 

Hea, et peaaegu iga asja jaoks on klubis oma professionaal võtta. Jaak on küll põhiosa elust leiutiste vormistamisega tegelenud, kuid samahästi oleks ta võinud elatise teenimiseks ka reisifilme teha. Ja ongi teinud. Kõik vanameeste reiside liikuvad pildid on tema jäädvustatud. Ikka nii vaikselt ehk profilt, et ülesvõetavad seda reeglina märganudki pole. Kuigi ta on korduvalt tahtnud “ameti” maha panna, pole klubikaaslased nõusolekut andnud. Nii vaatasime jällekord oma “nooruslikke nägusid”, sedapuhku hiiu kastmes. Sellest tähtsam on muidugi tõdeda, et kino-kroonika on klubi tegevuse fikseerimisel kirjapildist kordades elusam ja ilmekam. Et aga Hiiumaa reis veel tugevamalt mälusoppidesse talletuks, tegi samal saarel ilmavalgust näinud Feliks pärast filmiesitlust klubikaaslastele Hiiu-teemalise viktoriini.

 Vanalinnaekskursioon

Vanamehi tõmbab kõik vana. Seetõttu võtsidki klubiliikmed meeleldi vastu Urmase ettepaneku minna tema abikaasa ja kutselise ekskursioonijuhi proua Aasa juhtimisel ühiselt vanalinna tuurile. On seal ju jalutatud sadu kordi, kuid sedapuhku olid sihiks vanalinna kummitused. Ja neid me polnud varem kohanud. Selgus, et oma kummitus oli keskajal peaaegu igas tänavas. Ei säästnud nad isegi raehärrade pereliikmeid. Põnevamaid kujutluspilte tekitasid Rataskaevu tänavale tõldadega saabunud ja sõrajälgi jätnud öised pillerkaaritajad ning Taani kuninga aeda alles tänapäeval valvama pandud neli kapuutsiga, kuid peata munka. Toompea vaateplatvormil selgus, et Ukraina sõjapõgenikke võib kohata isegi pealinna turiste teenindamas. Oma silmaga me ühtki kummitust siiski ei näinud, aga nende olemasolusse vanalinnas hakkasime siiski rohkem uskuma.

Külas käis Jaan Männik

 

Pere esimesel pagulasaastal 1945 Rootsis sündinud ja pärast Eesti iseseisvuse taastamist juba kolm aastakümmet Eestis elanud ning siinset Telekomi ja Eesti Panga nõukogu juhtinud Jaan Männik oskab Eesti asjadele vaadata meist paljudest palju terasemalt, justkui läbi binokli. Külaline valis avateemaks rahvusküsimuse. Saades 1992.a. Eesti Telefoni Tallinna piirkonna juhiks, olid pooled tema alluvad venekeelsed. Oskamata peaaegu sõnakestki vene keelt, suutis ta ka nende poolehoiu võita. Ehkki venelaste massiline sisseränne okupeeritud Eestisse algas varem, tõi Männik eeskujuks just meist palju suurema Rootsi ühiskonna võõrtööliste poliitika tagajärjed. Ei ole nii, et pakud oma riigi plusse ja kõrget elatustaset, ning võõrad heldivad ja võtavad uue emamaa kombed ja kultuuri ilusti omaks. Inimene on palju keerulisem olend, kelle puhul valitsev usk, emapiimaga omandatud kultuur ja suhtumine ümbritsevasse mängivad palju suuremat rolli. Tuleb mõista hädasolijat, teda aidata, kuid ei tohi unustada ka meie riigi väiksust. Hoopis teine asi oleks siis, kui Eesti ei tahaks enam olla rahvusriik, vaid lihtsalt eesrindlik, võrdõiguslikkusele ja inglise keelele toetuv Euroopa väikeriik Läänemere kaldal.