Pimedal jaanuari õhtupoolikul peatus Kivimäe jaama juures
üks auto. Nõmme vanameeste klubi akendes põlesid tuled, ruumid olid viimse
istekohani täis sumisevaid mehi. Eesti Vabariigi peaministri Jüri Ratasega olid
tulnud kohtuma pea kõik klubi liikmed.
Peaminister on rahvamees, surus viimasel kui ühel
vanamehel karu kombel käppa. Urmas Lepik ütles asjakohased, sõbralikud
tervitussõnad ja rõhutas, et klubi põhikirja kohaselt ei räägita meil reeglina
poliitikast, et vältida koosviibimistel tarbetut sõnasõda. Peaministri
külastust peeti aga siiski üsna üksmeelselt erandi vääriliseks ja oodatud
kohtumine läkski hoogsalt käima.
Alustuseks meenutas Jüri Ratas valitsuse istungitel
kõvaks ja kõlavaks koolitatud häälel, et
ta on läbi ja lõhki Nõmme poiss, veetnud siin lapsepõlve, käinud koolis ja
lõpetanud Nõmme gümnaasiumi.
Avastamisrõõmu tekitasid nii talle kui ka paljudele
vanameestele mitmed ühised tuttavad lapsepõlve ja nooruse aegadest, nii
õpetajate kui koolipoiste seast. Minevikust kerkis rõõmsate kõrvale ka kurbi
mälestusi, nagu Vabaduse puiestee äärse Rahumäe kooli põleng.
Jüri Ratase ettekannet päevakohasest Eesti sise- ja välispoliitikast
kuulasid vanamehed ilmse rahuloluga, ettekandja oli oodatult tipptasemel ning
siirdus teemalt teemale läbimõeldult, rääkis olulisest ja ei kulutanud
napivõitu aega ajakirjanduses juba tüütavalt palju tähelepanu pälvinud populistide
kõnekultuuri kitsaskohtadele.
Vastustena vanameeste arvukatele küsimustele oli päris
mõnus kuulda Jüri Ratase suust Eesti elu ja selle korraldamise kohta
tasakaalukat seisukohta. Koos heade
soovidega jäi meile kingituseks sellest õhtust autogrammiga varustatud bowlingu
pall.
Külalised ära saadetud, järgnes meil omavaheline
vestlusring ja leidsime, et selliseid maid nagu meie Eesti pole ilma peal kuigi palju, kus peaminister pärast tööpäeva
lõppu kamba vanameestega veedab mitu tundi uurides, mida me valitsuse poolt
ootame, millega ollakse rahul ja millega mitte.
