Viljandi Vanaisade klubi
eestvõttel leidis aset viie vanameeste klubi kokkutulemine. Tuldi kokku
Tartust, Haaslavalt, Lillekülast ja Nõmmelt,
kokku kuuekümne inimese ringis. Natuke oli
kohalikke vanaemasid ka. Nagu pidulikes kõnedes mainiti, ei olevat
Viljandi Maakonna Pensionäride Ühenduse maja saal nii palju mehi ühekorraga
näinud, sest nende kahekümne viies allüksuses üle terve maakonna on põhiliselt
naiste vägi. Ju siis on mehed kusagil mujal, kus on huvitavam.
Pillilood kuulatud, tantsud
vaadatud ja toostid tehtud ning Viljandi vanaemad meie Tõnu poolt lauluga ära
tervitatud, mindi õue proovima, kelle käsi vähem väriseb. Siin panid meie mehed
noole loopimise võistluse kinni. Auhindade jagamine lükati piduliku lõunasöögi
peale, sest ootamas oli maavanema vastuvõtt.
Sündmuse tähtsuse rõhutamiseks
oli maavanem kaela riputanud oma kahekilose puhtast hõbedast ametiketi. Kiitis
loomulikult oma maad ja rahvast, ei jätnud mainimata sedagi, et isegi president
on mulk. Märkis uhkusega, et just siin mõeldi välja Vilandi Folk ja aeti see
tasapisi hästi suureks. Just siin toimub kaheksakümne viie aastase
traditsiooniga ümber Viljandi järve jooks. Just siin valmistati maailma suurim
tikk (6 m), mille põlema tõmbamiseks tuli treileri abi kasutada.
Kahjuks jäi see hiigeltikk neil viimaseks,
nüüd tehakse tikuvabrikus vaid teeküünlaid.
Maavanema juurest lahkumisel
haakis meid enesele sappa kohalik giid. Teekond läbi lossimägede ja vanalinna
suundus esindusrestorani EVE, kus läks veel kord kõnede pidamiseks ja
kinkide
ning
auhindade jagamiseks. Meie mees Johannes
lahkus siit kuldse kujuga, medaleid, diplomeid ja sooje käepigistusi jätkus
teistelegi. Ühislaulmisega pandi meeleolukale üritusele punkt.
Kokkutulek oli suurejooneline.
Viljandi inimeste kõrval, tundus, oli ürituse õnnestumisel oma osa ka Tartu
klubil. Tekkis paratamatult küsimus, et kui tuleb meie kord midagi taolist
korraldada, siis...?
Järgmisel päeval võtsime suuna
veelgi rohkem lõuna poole Karksi-Nuiasse, kus kauni looduse keskel laiub
kunagise Eesti Põllumajandustehnika hoonestu. Selle Vene aegse pärandi
tuumikust on energiline arendusdirektor Arne Tae vorminud korraliku firma Nuia
PMT AS, kes teeb ainsana Eestis hüdrosilindreid. See on vajalik kaup paljudele
masinaehitajatele nii siin kui kaugemal. Töö on täpne ja loominguline, sest
igale tellijale tuleb konstrueerida just temale sobiv toode. Firmal läheb
ilmselt hästi, sest veel sel aastal võetakse ette laienemine. Probleemiks on
vähegi asisema tööjõu vähesus, kuna haridussüsteem väljutab tegelasi, kes
ettevõtja poolt vaadatuna on lihtsalt mööda haritud.
Teel Elvasse keerasime teelt
kõrvale Taagepera lossi vaatama. Kuuldavasti on see väga populaarne
pulmapidude korraldamise koht. Loss on tõesti
kaunis, kuid vanameestel pulmapidusi ette näha ei olnud ja peale lossiga
tutvumist jätkus meie reis.
Järgnevalt tüüris bussijuht Paul
meid Elva mändide alla. Siin harjutasime natuke ketasgolfi, sest mine tea,
millal seda oskust võib vaja minna.
Sellega ei olnud meie tuur veel lõppenud,
kuna ees ootas veel Lõhavere linnamägi. Suure-Jaani linna vahelt leidsime lahke
näitsiku, kes meid padrikusse peitunud linnamäe juurde eskortis. Siin, linnamäe
lähedal mõhnastikul avati 1969. aastal omanäoline kristallide kogumikku
meenutav monument (tehtud kohalikust
graniidist) Sakalamaa kaitsjatele (autor arhitekt Ülo Stöör).
Sellega oli kahepäevane ringsõit
mööda kevadiselt tärkavat Eestimaad läbi. Jääb veel vaid tänada viljandlasi
suurepärase vastuvõtu eest, meie mehi Tiitu, Johannest ja Jaaku korraldusliku
töö eest ning Pauli juhtival kohal bussi rooli taga.
kirjutas Rein