Vanameeste kokkutulek Viljandis

 

Viljandi Vanaisade klubi eestvõttel leidis aset viie vanameeste klubi kokkutulemine. Tuldi kokku  Tartust, Haaslavalt, Lillekülast ja Nõmmelt, kokku kuuekümne inimese ringis. Natuke oli  kohalikke vanaemasid ka. Nagu pidulikes kõnedes mainiti, ei olevat Viljandi Maakonna Pensionäride Ühenduse maja saal nii palju mehi ühekorraga näinud, sest nende kahekümne viies allüksuses üle terve maakonna on põhiliselt naiste vägi. Ju siis on mehed kusagil mujal, kus on huvitavam.
Pillilood kuulatud, tantsud vaadatud ja toostid tehtud ning Viljandi vanaemad meie Tõnu poolt lauluga ära tervitatud, mindi õue proovima, kelle käsi vähem väriseb. Siin panid meie mehed noole loopimise võistluse kinni. Auhindade jagamine lükati piduliku lõunasöögi peale, sest ootamas oli maavanema vastuvõtt.
Sündmuse tähtsuse rõhutamiseks oli maavanem kaela riputanud oma kahekilose puhtast hõbedast ametiketi. Kiitis loomulikult oma maad ja rahvast, ei jätnud mainimata sedagi, et isegi president on mulk. Märkis uhkusega, et just siin mõeldi välja Vilandi Folk ja aeti see tasapisi hästi suureks. Just siin toimub kaheksakümne viie aastase traditsiooniga ümber Viljandi järve jooks. Just siin valmistati maailma suurim tikk (6 m), mille põlema tõmbamiseks tuli treileri abi kasutada.  Kahjuks jäi see hiigeltikk neil viimaseks, nüüd tehakse tikuvabrikus vaid teeküünlaid.
Maavanema juurest lahkumisel haakis meid enesele sappa kohalik giid. Teekond läbi lossimägede ja vanalinna suundus esindusrestorani EVE, kus läks veel kord kõnede pidamiseks ja kinkide  ning  auhindade jagamiseks. Meie mees Johannes lahkus siit kuldse kujuga, medaleid, diplomeid ja sooje käepigistusi jätkus teistelegi. Ühislaulmisega pandi meeleolukale üritusele punkt.
Kokkutulek oli suurejooneline. Viljandi inimeste kõrval, tundus, oli ürituse õnnestumisel oma osa ka Tartu klubil. Tekkis paratamatult küsimus, et kui tuleb meie kord midagi taolist korraldada, siis...?
Järgmisel päeval võtsime suuna veelgi rohkem lõuna poole Karksi-Nuiasse, kus kauni looduse keskel laiub kunagise Eesti Põllumajandustehnika hoonestu. Selle Vene aegse pärandi tuumikust on energiline arendusdirektor Arne Tae vorminud korraliku firma Nuia PMT AS, kes teeb ainsana Eestis hüdrosilindreid. See on vajalik kaup paljudele masinaehitajatele nii siin kui kaugemal. Töö on täpne ja loominguline, sest igale tellijale tuleb konstrueerida just temale sobiv toode. Firmal läheb ilmselt hästi, sest veel sel aastal võetakse ette laienemine. Probleemiks on vähegi asisema tööjõu vähesus, kuna haridussüsteem väljutab tegelasi, kes ettevõtja poolt vaadatuna on lihtsalt mööda haritud.
Teel Elvasse keerasime teelt kõrvale Taagepera lossi vaatama. Kuuldavasti on see väga populaarne  pulmapidude korraldamise koht. Loss on tõesti kaunis, kuid vanameestel pulmapidusi ette näha ei olnud ja peale lossiga tutvumist jätkus meie reis.
Järgnevalt tüüris bussijuht Paul meid Elva mändide alla. Siin harjutasime natuke ketasgolfi, sest mine tea, millal seda oskust võib vaja minna.
Sellega ei olnud meie tuur veel lõppenud, kuna ees ootas veel Lõhavere linnamägi. Suure-Jaani linna vahelt leidsime lahke näitsiku, kes meid padrikusse peitunud linnamäe juurde eskortis. Siin, linnamäe lähedal mõhnastikul avati 1969. aastal omanäoline kristallide kogumikku  meenutav monument (tehtud kohalikust graniidist) Sakalamaa kaitsjatele (autor arhitekt Ülo Stöör).

Sellega oli kahepäevane ringsõit mööda kevadiselt tärkavat Eestimaad läbi. Jääb veel vaid tänada viljandlasi suurepärase vastuvõtu eest, meie mehi Tiitu, Johannest ja Jaaku korraldusliku töö eest ning Pauli juhtival kohal bussi rooli taga.

kirjutas Rein

 

Teeme Ära 2013

Tegime puhtaks Kivimäe jaama ümbruse ja raudtee ääred jaamast Pääsküla poole. Sama piirkonda  puhastasime ka möödunud aastal, kuid kuna tegemist on käidava kohaga, siis pudeneb üht-teist koristamisväärset ikkagi juurde. Siiski oli sodi seekord tunduvalt vähem kui eelmisel korral. Järelikult on Eestimaa puhtana hoidmine kunagi täiesti võimalik.

Üht peab Kivimäe kandi elanikele siiski ütlema, et nad oma koerte tagant koristama just ei kipu.  Loodus saab sellise saastaga muidugi hakkama, kuid enne kui muru selle katta jõuab, on kole vaateväli tükk aega kõigi silme ees.

Lõime läikima ka oma jaamahoone aknad, misjärel võisime teenitult asuda talgu pruukosti kallale. Selleks ajaks ilmus kusagilt välja ajakirjandus, et väsinuid kuid rahulolevaid vanamehi pildi peale püüda.

Teeme Ära on praegu kõige suurem ettevõtmine, mis kord aastas Eestimaast üle käib. Kui sama malli järgi saaks ära tehtud riigi pidamise reform, siis oleks korda saadetud tõeliselt SUUR TEGU.

Kirjutas Rein

Euroopa Liidu Majas

23.aprillil olid vanamehed kutsutud Euroopa Liidu Majja Tallinnas. Põhjust andis  mõõdunud suvel, täpsemalt 2.-5. augustil, osa võtmine suurest Euroopa noorte ja  vanameeste ning Kohila Reumaliidu daamide ühisest väga meeldejäävast MTÜ HeadEst projektist „The Story of My Life“. Nüüd on see projekt üheks nominendiks Euroopa Kodanike aasta 2013 puhul korraldataval konkursil. Kohal olid ka veetlevad naised Kohilst, keda oli siiras heameel näha. Projekti vedajad HeadEst`ist oma sõnavõtus kinnitasid, et vanameeste ja reumaliidu daamide osavõtt andis sellele projektile õige sisu.

Edasi kõneles Euroopa komisjonist härra Erki Bahovski, kes andis ülevaate  Europopa Ombutsmanni tegevusest ning  võimalustest põõrduda küsimuste ja ettepanekutega otse ombutsmanni poole e-maili aadressil eptallinn@europarl.europa.eu.

Interaktiivsel debatil  Brüsselis kodanike aasta 2013 raames  sai sõna ka Rainer Nõlvak,"Teeme Ära!"  eestvedajana nüüd juba kogu maailmas.

kirjutas Jaak

 

 

 

 

Miljonite raamatute keskel

Vanameeste seekordne huvi objektiks oli Rahvusraamatukogu. Kõik on sealt mööda käinud, paljud sisse astunud, kuid tagatubades polnud meist seni keegi viibinud.
Hakatuseks andis haldusdirektor Mati Kibin ülevaate raamatukogu hoone vaevalisest saamisloost. Alustati ju Vene ajal ja valmis saadi aastaid hiljem juba Eesti ajal. Praeguseks ajaks on mõnigi asi mitmeid kordi ümber tehtud. Ikka eesmärgiga saada hakkama väiksemate halduskuludega ja vähema arvu inimestega.

Väliselt mõneti kindlust meenutav koloss on seestpoolt väga avar ja õhuline. Täidetud lugematute ruumikate lugemissaalidega ja hoidlatega. Saime teada, et raamat on küllaltki õrn asi. Tahab enda ümber parajat temperatuuri ja parajalt niiskust. Selle saavutamiseks on keldrikorrustel tehase sisseseadet meenutavad kogukad kliimaseadmed.
Saime põhjaliku ülevaate sellest väärikast majast, kuhu talletatakse kõik eesti keeles ja ka välismaal  Eesti kohta ilmuv kirjavara. Nii mõnigi vanamees leidis, et peaks lugejaks hakkama ja neist 3,6st miljonist raamatust jõudumööda mõned ette võtma.
Me kõik täname Jaaku, kelle lobitöö meid sellesse majja tõi.

 

Kirjutas Rein

Külas oli Toomas Alatalu.

SUUR SUUSATÕRVA PIDU.

Laupäeva 2. märtsi hommik oli talviselt karge. Oleme oma üritused juhtumisi korraldanud ainult ilusa ilmaga ja võrreldes reedese sompus sulailmaga tõotas tulla ilus talveilm mõne miinuskraadiga. Kella 10 ajal hakkasid Nõmme Spordikeskuses juba esimesed tervisesportlased liikuma ja nautima nii ilusat ilma kui ka suuskade libisemist.
Vaevu jõudsime oma ürituse platsiga tutvuda ja lõkketule süüdata kui esimene klient oma tõrva vajavate liikumislaudadega kohal oli. Jutukal proual oli meie ettevõtmiste üle hea meel, nii et saatis oma abikaasagi meie juurde suusatõrvamise teenust nõutama. Varsti kõlasid meie ümber vana hea vinüüli pealt tulevad lauluviisid. Iga minutiga kasvanud vanameeste seltskond leidis igaüks endale tegevuse, nii et varsti kihas meie pisike plats ettevõtlikest vanameestest nagu sipelga pesa kevadise päikese käes. Huvilisi tuli suuskadega ja ka ilma suuskadeta. Kes vaatas niisama vanahärrade tegevust, kes nostalgiast haaratuna imetles vanu puusuuski ja nende klambreid- sidemeid. Kedagi ei jätnud külmaks ka vanade fotode näitus, mis mõnda meist viis tagasi varasesse lapsepõlve, mõnda 40 aasta tagusesse noorusaega.
Keskpäeva paiku kui tõrvamistööga väike vahe tuli, kasvasid lumest välja „lumeliiliad“. Need rahvariides kenad näitsikud tõid meie laagripaika sellise ilu, et mõnigi mööduja, vaatamata oma liikumissuunast, jäi vaatama, mis toimub? Rahvatants on meil harjumuspäraselt suvine teema. Ei jäänud ükskõikseks ka meie papid, kes tõmmati tantsuringi ja kes sära silmis oma esinemisega hiilgavalt hakkama said.
Värskelt tõrvatud puusuusa libisemine proovitud ja stiilipunktid kokku loetud saabus kätte auhindade jagamise aeg. Auhinnad olid ju sümboolsed, aga rõõm kordaläinud üritusest mõõtmatu.
SUUR, SUUR TÄNU KÕIGILE KES SUUSAPÄEVA AITASID KORRALDADA!

kirjutas Johannes



Sii saate vaadata kõiki pilte!
https://www.facebook.com/media/set/?set=a.429605447131715.1073741825.148579248567671&type=1

Tõrvalõhnaline suusapäev

Tänavune 2. märts oli päikseline talvepäev, külma 5-6 kraadi. Nõmme 

Vanameeste Klubi eestvõttel toimus Nõmme spordikeskuses kella 11-13 
puusuusapäev. Lõkke kohal tõrvati kõigi soovijate suuski. Pärast oli 
võimalik teha väike suusaring, kus võistlus käis stiilipunktidele.

Juba ettevõtmise nimi – puusuusapäev – kõlas kutsuvalt. Kuigi mul suuski
pole, mida tõrvata, tulin koos oma 3-aastase pojaga uudistama. Olen 
küll lapsepõlves puusuuskadega sõitnud, kuid ma polnud kordagi näinud, 
kuidas nende tõrvamine käib.

Klubi juhatuse liige Urmas Lepik rääkis küll juba eelnevalt, et ega 
klubi suurt masside huvi ei eeldagi, kuid eesmärk on pakkuda eelkõige 
vanemaealistele inimestele võimalust värskes õhus aega veeta ja omavahel
suhelda.

Kui ma veidi pärast ametlikku algust spordikeskuse piknikuplatsile 
jõudsin, käis lõkke juures usin tegevus ja ninna hakkas mõnus tõrvalõhn.
Mitmed inimesed olid järjekorras ja ootasid, millal tõrvamisjärg nende 
suuskadeni jõuab. Riietumisstiilis hakkas silma väljapeetud vana kooli 
klassika - kootud põlvikud ja kampsunid. Viiekümnendate aastate taustamuusika tuli 
vinüülplaadilt.

Hinnanguliselt võis paaritunnisel puusuusapäeval käia 30 inimese ringis
– täpselt ju ei lugenud. Lisaks minule oli teisigi suuskadeta 
uudistajaid, kuid järjekorras oli ka üks väikese lapsega pere, kel lisaks omadele 
kaasas ka puust lastesuusad, mis tõrvamist vajasid. Samuti meelitas 
tõrvalõhn kohale Riigikogu liikme Margus Tsahkna, kes Nõmme suusaradadel
sõitmas oli.

Korraga jäi silma üks Muhu mustriga rahvariideseelikus naisterahvas, kes
lõkkele lähenes. Esmalt arvasin, et ilmselt on tal plaan osa võtta 
suusasõidust ja noppida stiilipunktid. Õige pea sai aga selgeks, et 
üritust oli palutud oma etteastega kaunistama rahvatantsuseltsi Pääsuke 
noorem naisrühm. Pääsukese naisrühm tantsis 4-5 tantsu. Viimase etteaste
ajaks sai naisrühmast segarühm, kuna tantsuringi haarati ka 
suusakostüümides härrad.

Pärast tantsu oli võimalik suusarajal proovida, kuidas värskelt tõrvatud
suusad ka libisevad. Naiste ja meeste vahel eriarvestust ei olnud, aga 
õrnema soo esindajad võistlusel ei osalenud. Mõned prouad kasutasid küll
suusatõrvamisteenust, kuid läksid ilmselt pikemale ringile. Auväärse 
kohtunike kogu ees söandas sõita vaid kümme meest.

Loodetavasti toimub selline üritus ka järgmisel talvel, et 
puusuusatraditsioon plastiku pealetungist hoolimata püsiks.

Kirjutas Jukko Nooni