Talvistepühade eelsed kohtumised

20. detsembril oli meil külas mees, kes teab nii maiseid kui taevaseid asju – Jaan Puusaag. Oli hea ja huvitav kuulda tema arusaamisi ja teadmisi eestlaste usuhuvist, ristikiriku probleemidest, ristiusu ajaloolisest taustast ja seostest teiste uskudega. Jaan Puusaag on, nagu ta ise ütles, elanud „kolme mehena“ – nooruses muusikamehena (ERSO ja Neeme Järvi), keskeas usumehena (s.h. Vancouver ja pagulaskogudused), küpses eas elu vaatleva mehena. Kunagi on teoloog Toomas Paul enda kohta ütelnud umbes seda, et tema ei ole mitte uskmatu Toomas vaid uskuv ja uuriv Toomas. Saime Jaan Puusaagist samasuguse käsitluse – kirikutraditsioonides on väga palju sellist, mis peaks muutuva maailmaga kohanema ja kaasas käima, kuid kipub hoopis enesesse kapselduma, aga usku, seejuures mitte tingimata ristiusku, vajab igaüks meist. Oli rõõm kuulda, et hr. Puusaag on nõus jätkama meiega elu asjade üle arutlemisi. Loodame, et hakkame lähitulevikus asjast huvitatud klubilistega kogunema kolmapäeviti, et koos Jaaniga vestelda igavikulistel ja ajalistel teemadel.

Kirjutas Urmas

Jutud Islandist

13.12. viisid kaks noort - Eva Lepik ja Tarmo Bauert vanamehed auto- ja fotomatkale imelisele Islandi saarele. Kui vähesed eestlased on seda saart väisanud just lennukiga, siis nende auto rataste alla jäi u. 5000 km teekonnal Tallinn-Island-Tallinn. Üleatlandi sõit Taanist saarele kestis 48 tundi maabumisega Islandi idarannikul, kust alustati põnevat reisi ümber saare, mis on neli korda ruutmeetritelt suurem kui Eesti, kus elab neli korda vahem inimesi kui Eestis, kus on erilisi madalaid hobuseid sama palju kui islandlasi ja naljakaid koeramoodi lambaid sama palju kui elanikke Eestis ja kus elavad ühed maailma õnnelikumad inimesd. Need elanikud võivad uhkustada maailma vanima parlamendiga, iidsete saagade, kõrge elatustaseme ja puhta ning eheda kordumatu loodusega, mida ei kohta kusagil mujal meie rikutud planeedil. Nagu kuulsime on Islandi saar ise geoloogiliselt suhteliselt noor, ta mureneb keskelt kaheks, kusjuures üks pool „kihutab” Ameerika teine Euroopa poole 2,5 cm aastas. Selle „nooruse” tunnistajateks on arvukad kuumavee allikad, geisrid, ääretud surnud vulkaanide teguvuse tunnistajad laava- ja tuhaväljad, podisevad ja mulksuvad mudaaugud, ning „magavad” tulemäed, mis armastavad tegutseda just jääliustikkude all. Pildid ja sõnad nendest uhketest värvilistest laavamägedest, järvedest neis ujuvate „jäälaevadega”, hingematvatest võimsatest koskedest, "nurgeliste”silmadega lunnidest, kärestikulistest jääliustike sulamisest tekkinud jõgedest, võimsatest jääliustikest ja paljust põnevast võtsid ka paljunäinud vanameeste seltskonna ahhetama. Ka kogesid matkajad sageli imelise rahu ja vaikuse tunde tekkimist Islandil, mida ei saa kahjuks öelda meie kauni Eestimaa kohta.
Imeline maa oma rahutu ilma, karmi, kuid väga uhke looduse ja tema omapäraste asukatega
muutus meile vanameestele palju lähedasemaks. Olime väga tanulikud ülaltoodud
noortele Islandit tutvustava väga sisuka pildi ja jutu eest.

Kirjutas Jaak

Pildid pildistatud demo ekraanilt

6. detsembri jututuba

http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=122509

Ja Juhan ütles: Vanamehed! Vaadake minu küla Emilit!
Tiit tõmbas netist DVD-le Emili-filmi ja meie täna õhtul vaatasime. Tuba oli rahvast täis, aga vaikne.
Emil elas Ellamaa lähedal, sündis ja suri oma ema talus. Ei teinud raha eest tööd, aga kasvatas puude otsas vilju, käis vist ka seenel ja korjas metsataimede juurikaid. Ehitas suusahüpete jaoks trampliini, mille ülemine ots koduõue puu otsas, Tarzani moodi vettehüpete jaoks riputas järveäärse puu otsa kiigeköie, kimas rattaga külateedel habe lehvimas, suusatas talviti ja ujus suviti, püüdis kalu ja õpetas küla lastele lapsepõlvetempe. Emilil oli vanast peast hõbedane juuksepahmakas ja samas toonis rinnuni habe, hea noor nahk sitkete lihaste peal ja väga selged maailmarahu täis silmad. Viimased paarkümmend aastat oma elust ööbis Emil kuuris heinte peal ja ainult juhusliku külalise tulekul ühe korra ka oma toas. Emili keelepruuk annab silmad ette suurele enamusele tänastest gümnalõpetajatest ja tema jututeemad ulatusid maailmaasjadest sitikate-putukate asjadeni.
Emil ütles: tee seda, millest elul kasu on. Filmimeestega tõreles, et mis kasu teie tegemistest on, kitsalt elate! Ja veel oskas Emil tajuda juba eemalt, kas läheneb hea või kuri või rumal inimene.
Kui film lõppes, ütles Juhan: Vanamehed! Kes minu küla Emil oli?
Meie siis arutasime ja ei osanud seisukohti võtta. Et kas küla ullike või külafilosoof. Või lihtsalt inimene, kes elas kellelegi kurja tegemata, tüliks olemata, jõudumööda rahvast abistades. Lastele Tarzan, külarahvale suur laps, meile linnavanameestele küsimusmärk ja möödunud nooruse meenutaja, hea ja kurja mõõdupuu maast üles tõstja.
Emil lahkus paremasse universumisse 2001. aastal. Tema elutöö oli - jääda tiksuma meie mõtetesse.
Kirjutas Urmas

Link Emil filmile: http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=122509

Tööstuse külastus.

Vanamehed Keilas

Seekordse huviretke korraldaja oli vanamees Ott. Endise Harju Elektri töötajana rääkis ta meid oma kunagisse tööpaika sisse. Saime näha pealt neljasaja töötajaga tehast, kes on Eesti suurim tegija elektrotehnika alal. Seda oli silmaga näha ja kõrvaga kuulda, sest suvisemal ajal antakse takka seitse päeva ja seitse ööd järjepanu. Toodanguks on kõik see (alajaamad, jaotlad jms), millest elekter peab läbi käima enne, kuni ta lõpuks meieni jõuab.
Algus oli nagu ikka – lihtne allhange, mille juurde saamatumad ettevõtted on jäänud siiani. Harju Elekter toimis arukamalt pöördudes lõpptoote tegemise poole. Seetõttu oli ta isegi kõige suurema masu ajal suhteliselt talutavas seisus.

Kõrval asuv kaablitehas jättis väga dünaamilise mulje. Seal pole peaaegu ühtki paigalseisvat asja. Ümberringi keerleb ja pöörleb põrgulärmis arutu hulk suuri kaablikerasid. Rullikud suunavad mitu kaablit korraga päratu suurt vokki meenutavasse seadmesse, mis ahvi kiirusel keerutab mitu kaablit üheks.
Tehas tekkis kunagi olukorras, kus mitte midagi mitte kusagil polnud saada. Praeguseks on temast saanud Baltikumi suurim kaablitootja.

Keila võib uhkustada võimsa tööstuskülaga, kus 2500 inimest mitmesugust rakendust leiab. Kokkuvõttes võisime rahulolevalt nentida, et leidub siiski kohti Eestimaa peal, kus väärtust usinasti juurde luuakse.

Meie lipp

Meie lipp!
Otsustasime väärtustada oma klubi lipuga. Iga lipp väärib sisseõnnistamist, mida meie toimetasime oma klubi ruumides Kivimäel. Sõnad luges peale Urmas ja kõik ülejäänud liikmed kõlistasid šampanja pokaale. Koos tehti ka ühispilt.

Glehni kuju avamine.

Glehni kuju avamas

Mõistagi ei saanud meie vanamehed jääda kõrvale Nõmme asutaja Glehni kuju avamisest Nõmme keskuses. Vanamees Tiit läks sedavõrra väge täis, et korraldas suure sündmuse puhul välkkiirelt meie klubi lipu valmistamise. Nii oli meil võimalus seista väärikalt lipu all kuju avamise pidulikul hetkel ja marssida hiljem rongkäigus kuni Glehni lossini. Fotomeestele näis lipp meeldivat, sest ühtelugu paluti meil lipp täies pikkuses lahti venitada, et ta täies hiilguses pildi peale saada.

Selgus, et vanamees Johannes on sealkandis oma seiklusterohke lapsepõlve veetnud. Nõnda jätkus seiklusjutte maalt ja merelt kuni Glehni lossini välja.

Lossi juures künkal tervitas meid valgel hobusel vanahärra Nikolai von Glehn (Seaküla Simson) isiklikult, habe kahte lehte lehvimas. Tegime tiiru ümber värsket iluravi saanud Kalevipoja, krokodilli ja palmimaja. Sealsamas jäi meile jalgu vanamees Ott koos oma rõõmsameelse kaasa Sirjega. Nad elavad sealsamas lähedal, sestap võis järelpidu kohe ja sealsamas alata. Sirjelt saime teada, et ta on väga rahul, et ta vanamees meie klubisse tee leidis ja seal enesele mitmekülgsemat tegevust leiab.

Külas Kehtna klubil

1.novembril, pühakutepäeva õhtul, sõitsime läheneva isadepäeva sissejuhatuseks kaheksakesi Kehtnasse külla sealsele klubile, üld-, mitte meesteklubile. Kutsujaks klubi juhataja Kait Kaeval. Sõidu mõte oli ärgitada kohalikke vanemaid mehi asutama meesteklubi.
Meid võttis vastu klubijuhataja ja tema abiliste poolt kaetud kohvilaud ning kuus-seitse kohalikku meest. Kait luges meile runosid Kalevipojast, neid kohti, kus meestest juttu. Tuleb välja, et eesti mees on üks kõva mees juba vanast ajast saati. Tore kuulda, kuid enam pole meil ida poole metsamaterjali järele asja ja siilid ei õpeta, kuidas eurosortsidega kakelda. Aga kiviloopimises oleme ikka veel kõvad tegijad – saame läti kapsaaedadele pihta küll.
Et samas majas tegutseb Kehtna muusikakool, siis esinesid meile kaks imehästi klaverit mängivat tütarlast ja kolme mehise pasunapoisi+õpetaja ansambel. Tutvustasime seejärel rahvale meie klubi elu ja tegemisi ning tundub, et kohalikesse jäi idee meesteklubi asutada kenasti juurduma. Kutsusime neid kohe peale nende asutamiskoosolekut meile külla. Seejärel hakkas kusagilt kostma salapärast araabia muusikat ja ühtäkki hõljusid uksest sisse kaks blondi õrnalt läbikumavates haaremitantsijataride riietes neidu. Neiud esitasid oma tantsud nii veenvalt, et meie hakkasime end juba väikestviisi sultanitena tundma ja siis tuli oma tantsuga välja tüdrukute juhendaja. Nüüd pidime igaüks end maa peale tagasi mõtlema, muidu oleks me ehk kohe tormanud soojamaareisile pileteid ostma. Kehtna mehed korraldasid seejärel mälumängu, mille nad ise ka võitsid, aga meiegi tulemused olid täitsa korralikud. Saime Kehtnas endile ka ühe energilise abilise, kes asus kiiresti otsima turismitalu, kus talvel saaksime oma klubiga reesõidu, suusatamise, reiki ja saunatamisega väljasõidu korraldada. Seda võibolla selleks ajaks loodud Kehtna Meesteklubiga koos.
Võisime sõiduga rahule jääda, oli emotsioone ja oli asjalikku tulemust.

Urmas