Neiseris

Seekord uurisime kuidas valmib meile "pehme küljealune". Neiser on firma mis valmistab ainult pehmet mööblit, põhiliselt sohvasid. Meile näidati kogu tootmisprotsessi alates toormaterjali ladudest kuni mööbli pakkimiseni. Tehases valmistatakse mööbli korpuse detailid ja monteeritakse, valmistatakse polstrid-pehmendused ja katted neile riidest või nahast. Tehas on suhteliselt uus ja puhas, töökeskkond meeldiv, sisseseade suhteliselt moodne. Meile näidati ka uute tootemudelite väljatöötamist. Nüüd meil on selge pilt kuidas valmib sohva millel pikutada.

Meelis

Väike juubel, hea pidu

Juhuslikult on maailm korraldanud eakate päeva just meie klubi sünnipäeval. 1. 10. tähistasime siiski ainult sünnipäeva, sest pole me miskid eakad, kui võrrelda saja-aastastega. Pidu Nõmme muuseumi ruumides algas kõnedega. Oli meeldiv, et noor mees, linnaosavanem hr. Tiit Terik väga hea kõne pidas, milles oli mõistmist ja lugupidamist. Kõnelesid külla tulnud Kristiine, Kehtna ja Tartu klubide esindajad ja üllatuskülaline, riigikogu liige hr. Vakra. Seejärel esinesid tervitusega Kristiine gümnaasiumi meile juba tuttavad noormehed Kristjan ja Mark. Klubilaulu esitamine meie kõigi ühisel jorinal sujus tänu Vello Mäeotsa heale häälele päris kenasti. Kohe pidid eepilise etlusega taas esile astuma Kristjan ja Mark, kuid väikesed ja väga nunnud BelCanto laululapsed, vähim neist alles kolmene, kibelesid ette kandma kogu oma repertuaari. Noormehed nihutati siis kontserdi lõppu. Lapsed said mitu tugevat aplausi ja nende järel laulis meie RAM-mees Vello sobiva sõnumiga laulud. Oleks laulnud neid lausa mitu, aga jälle olid järgmised esinejad ärevil. Nõmme Kultuurikeskuse tantsutüdrukud, muidugi meist nooremad, panid kogu temperamendi, graatsia ja hingeilu mängu, et vallutada ligi kuuekümne mehe südamed. Ning ka nende repertuaar oli pikk ja põhjalik. Ja millised kostüümid! Nuubia, mustlas- ja hispaania seelikud ja ehted! Lõpuks said sõna Kristjan ja Mark (ja teksti taga varjatult nende eesti keele õpetaja pr. Kelle). Sõnum oli mitmetasandiline: ärgem riielgem, olgem olemas, hooligem lähedastest ja uskugem elu.

Kohvitassijutud koos külalistega kestsid seejärel veel pikalt.
Meie aktiivsed mehed Jaak, Johannes, Ülo, Tiit ja juhataja Meelis pr. Külli Tatteri aktiivsel toel olid enda peale võetud korraldustöö teinud väga hästi. Muuseumi perenaine pr. Evi Eespere abita aga poleks meie peost asja saanud. Suur tänu talle!

Tallinna Tehnikakõrgkoolis

Kaua jutuks olnud soov külastada "tehnikumi" sai lõpuks 23 septembril teoks. Meid võttis vastu transpordi teaduskonna dekaan Aimar Lukk. Arvestades tema motospordi lembust, viiski ta meid kohe vaatama töökodasid ja seal olevaid kiirendusautot ja tudengite ehitatud Formula Student elektrivormelit. Vanamehed said hea ülevaate kuidas võistlusautod on sündinud ja kuidas nad töötavad. Samuti näidati meile kooli töökoja tööpinkide parki ja selgitati kuidas moodsad seadmed töötavad.

Meelis

Kontsert klubimajas

20.august 2014.

„Ilu (muusika)on kuulajate kõrvades.“

Meisterlik Slava  Zavjalov ERSO´st süntesaatoril ja altviiulil pani „tehnokraatidest“

vanameestes midagi helisema. Populaarsete lugude tõlgendused , mustalasviisid ja

Raimond Valgre tuntud ja vahemtuntud lood  olid need, mis tõid ilu meie kõrvadesse.

Tore oli näha ja kuulata sellist instrumentide uhket ja kadetakstegevat valdamist. Veelkordsed tänud talle. 

Kirjutas Jaak

Arvamusfestivalil

Käidud! Asi võtab suure sündmuse ilme ja saab kindlasti igaaastaseks tradistiooniks. Väga hea tunne oli näha Paide Vallimäele tulnud sadu tuntud arvamusliidreid ja veel rohkem tulevasi arvamusliidreid, mõned meieealised, mõned veel lapsevankris. Neil teemadel, mille üle arutlemist jõudsime kuulata, saime mõndagi uut teada. Isegi omi mõtteid tekkis :-). Aga need jäid seekord avalikustamata. Mitte et nad valgust kardaks, aga vihma hakkas sadama ja hea mõte ei või ju märjaks saada. Nii et lõpuks sõitsime Eesti südamest tagasi ääremaale, Tallinna. Selgeks sai, et festivalivormis tekib rahva mõte ja sellest saab rahva hääl.

Maaeluga tutvumas

Sellesuvine reisiplaan sai klubis valitud hääletamise teel, võitis põllumajandusmuuseumi ja Peipsi ääre külastuse soov. Niisiis 7 augusti hommikul korjati 14 reisiselli bussi ja sõit läks Lõuna-Eesti poole lahti. Esimene peatus tehti Paide Vallimäel, paljudele tuttav koht aga mõnele esimene külastus. Pikka peatust ei tehtud, reisi eesmärk siiski lõuna pool. Ka Tartus Jaani kiriku külastus ei võtnud pikka aega, torni ja alla! Ülenurmes Põllumajandusmuuseumis oli plaanis veidi põhjalikum ekskursioon. Kuum ilm roiutas mehed veidi ära, aga kohaliku koka tehtud supp ja kook tõstis taas meeste tuju taevasse. Muuseum jättis üldiselt hea mulje, tehnikamehi häiris veidi eksponaatide närbunud seisukord. Alatskivi lossi vaatasime ka suhteliselt põgusalt, tegelikult pea iga külastatud koht oleks eraldi päeva väärt! Järgmine sihtpunkt – Varnja, Peipsiäärne vanausuliste küla. Vanamehed tuletasid meelde varem siin nähtut, hindasid toimunud muutusi ja ostsid muidugi sibulaid. Öömajale jäädi Kadrina mõisa kus söödi isevalmistatud õhtusöök koos sinnajuurde kuuluvaga...

  Järgmine päev algas kohaliku puutöökoja külastusega. Ettevõtlikud noored mehed olid loonud ettevõtte kus toodeti ainult „kõveraid tooteid“. Nimelt kasutati ainult servamata planku ja puuoksi aiamööbli ja laste mänguväljakute tootmiseks. Ettevõte müüs edukalt oma tooteid ka Euroopasse. Järgnes Mustvee külastus, kust tee viis edasi Avinurme. Siinne väga stiilne puutoodete kauplus näitas mida kohalikud meistrid teha mõistavad. Kohalik müüjanna tutvustas nii mõndagi, mida varem polnud nähtud. Edasi viis tee Emumäe suunas, kus lisaks vaatetornile oli vaatamist rohkemgi. Kohalik külaseltsi hing ja kunstnik Kuntro on puujuurikatest rajanud terve skulptuuride allee. Edasi ujumine Äntu eriti puhta veega Valgejärves ja olimegi viimases külastuspaigas Väike-Maarjas. Siin vaatasime kuidas toimub mahe põllumajandamine ja toidu väiketootmine. Veel väike peatus Viitna kõrtsis ja olimegi õhtuks kodus. Kokkuvõttes väga muljeterohke ja hariv reis.

Kirjutas Meelis

Keila-Joa lossis 29.07.14.

Tegime kiirkülastuse Keila-Joale, et oma silmaga näha juba palju räägitud taastatud lossi. Oli tõesti, mida vaadata. Restaureerimine on tehtud väga maitsekalt ja kvaliteetselt. Tööd jätkuvad, haljastus on veel pooleli, kõrvalhooned tegemisel. Parajasti rippusid seintel Ermitaažist toodud Volkonskite sugulaste suurvürstide, vürstide, krahvide jt. portreed, mida kohal käimata me näinud ei oleks - kes meist ikka jälle Peterburgi sõidab. Mõtlesime kadunud aegadele, kõrgkultuurile, selle kandjatele ja  üleilmastumise siluvale mõjule tänapäeva kultuuris. Aga loodus on lossi lähedal sama kaunis kui selle rajamise ajal.

Kirjutas Urmas