Pakri saartel 6.augustil

Ratastel Klooga kandis

 

Lasime endid uuel mugaval elektrirongil sõidutada Klooga jaama, et seal hüpata rataste selga ja teha üks paarikümne kilomeetrine tiir. Võtsime nõuks, et kulgeme väiksemaid teid pidi, suuremaid ainult ristisuunas ületades. Peagi mängis see mõte meile vingerpussi, kui me Treppoja suvilate rägastikus endid tupikusse sõitsime. Hädast aitas välja juhuslikult kohatud tuttav suvilaomanik, kes meid läbi

õunaaedade jälle selgemale rajale juhatas.
Treppoja oli end peaaegu tühjaks jooksutanud, sestap võisime tema treppidel kepselda jalgu märjaks tegemata. Meri Klooga ranna kohal oli aga endiselt vett täis, kuid eritas vänget sõnniku lehka ja loksutas kaldale kõdunenud adru valle. Jälgi koristustöödest me ei märganud. See-eest oli suurepärases korras uhiuus rongide peatuskoht. Paar korda päevas pidi seal rongi ka nähtama.
Meie rongi ootama ei jäänud, vaid võtsime suuna Sooda järve poole. Selgus, et see vesiroosidega pärjatud mõnus metsajärv on enamikule vanameestest teadmata-tundmata. Mõnedes meist tärkas koguni kalamehe kirg. Ent kuna õngi kaasas ei juhtunud olema, siis väntasime metsateed mööda edasi Klooga Aedlinna poole.
Teel möödusime suurejoonelistest ehitustöödest, mis ilmselt mõeldud täiendama olemasolevaid mälestusmärke juutide väidetavast hukkamiskohast. Vikipeedia pakub siiski oluliselt erineva tõlgenduse toimunud sündmustele võrreldes sellega, mida nõukogude propaganda meile ajukurdude vahele surus.
Klooga Aedlinn, see Vene ajal suletud olnud asum elab nüüd nii nagu oskab. Mõned majad on üsnagi üles vuntsitud, teised jälle hoiduvad rohkem maadligi, justkui oma olemas olu häbenedes. Kõige selle mitmepalgelisuse kohal troonib kõigist mahajäetuna rohtu kasvava trepistiku ja vägeva sammastikuga Dom ofitserov.
Seevastu on neil paadisilla ja liivase rannaga vägagi korras supluskoht Klooga järve ääres Järve teisel kaldal ootas meid viimane plaanitud külastusobjekt – Klooga mõis, õigemini see räsitud vare, mis tast veel alles on. Mõisa vahepealse omaniku von Klugeni nimest  on tuletatud nii järve kui ka kogu ümbruskonna praegune nimi. Varem kutsuti järve Lodijärveks ja mõisat Lodijärve lossiks. On oletatud, et Bornhöhe Tasuja tegevus toimus just siin.
Olime tellinud väga sobiliku rattasõidu ilma, ei liiga kuuma, ega liialt vilu. Lõpptulemuseks kujunenud 25 läbitud kilomeetrit ei tundunud seetõttu ülemäära kurnav isegi meie kõige vanemale ratturile Kalevile.

Kirjutas Rein

Motodeltaga kolmandas mõõtmes

Liiga palju julgeid meie klubis ilmselt ei ole -  motodeltaga olid valmis lendama viis meest. Elu tegi väikesed korrektuurid ja õhku tosis neist kolm - Henn, Ülo ja Enn. Pühapäeva, 28. juuli õhtul oli ilm sobiv, soe ja kerge tuulega. Lendur Ants sättis esimesele julgele kiivririhma parajaks, luges vajalikud sõnad peale ja pani oma delta mootori üürgama. Mõne hetke pärast oli Henn juba taevas. Õnneks oma kehalises olekus, nii et allatulemine oli kindel. Sujuvalt seejuures. Elamus paistis Hennu silmadest ja ega ta sõnadega seda ka välja ütlemata ei jätnud. Siis oli Ülo kord. Vastavalt iseloomule oli tema veidi sõnaahtram, tehes jutu lõpuks kokkuvõtte: "Mina olen rahul". Ja kui viimasena maandus Enn, kes on meie klubi kõige vähemjutukas mees, siis adrenaliinilaksust saime märku, kui ta päris mitme lausega oma tundmusi ja üleelamisi kirjeldas. Ülevalt paistis Jägala jõgi ilusam kui kaldalt vaadatuna, meri oli justkui kohe Anija lennuplatsi naabruses, majad sobitusid kenasti hekkide ja õunaaedade sisse, autod sibasid teedel sõita ja all lennuplatsil lehvitasid klubikaaslased. Liikumine vertikaalsuunas oli siiani tundmatu tunne olnud, sest ega reisilennukiga õiget lendamist ei ole. Nüüd on neil kolmel mehel (lisaks varasemaid kogemusi omanutele) kolmas dimensioon tunnetatud. Oleks meiekandi vetes nähtavus veidigi parem, tasuks seda mõõdet uurida ka akvalangidega sukeldudes.

Kardisõit

16. juulil tegime Hobbykartingu rajal Harku järve ääres uljaid ringe.
Kümme meest, eakaim 85, noorim 15 (n.ö. asendusliikmena), sõitsid võidu. Elukogemus siin väga palju ei maksnud, sõidukogemus aga küll. Meie mehed polnud mitte liiga tihti kartingut harrastanud, selletõttu sai kiireima ringiaja põlvkondadevahelises konkurentsis kõige noorem mees. Aga teiseks tulnud Paul kaotas talle napilt, temale omakorda iga mees mõne sekundiga. Sõitu jälgida ei olnud lihtne, sest mehed olid ennast kiivrivisiiride taha ja kombinesoonide sisse ära peitnud. Osalt seetõttu tekkis väike segadus aegade ja sõitjate vastavusse viimisega. Kuid ega võistlus ei olnud eesmärgiks. Pärast sõitu oli meeste silmis näha poisikeselikku sädet, aga ka küsimus, et mis see siis nüüd oli, kas nii vähe saimegi sõita? Ei muud, kui varsti kordame. Või läheks ehk deltaplaanidega sõitma?

Järvamaa eakate kokkutulek

Kutse eakate kokkutulekule saabus meie klubisse varakult. Nii olimegi oma esindusega 30. juunil Imaveres kohal. Järvamaa teeb taolist kokkutulekut juba 27 korda.. Järgmine on kavas teha Paides. Huvitav, kas jälle kutsutakse.
Rongkäigutasime koos Järvamaa valdade lauljate ja tantsurühmadega eeskujulikult hooldatud Imavere pargis. Kontserdid, tantsingud ja võimlejate etteasted kestsid pea vahetpidamatult kuni õhtupoolikuni. Meie osa oli järjekordselt rääkida huvilistele, kuidas teha vanameeste klubi ja mis tema sees toimub. Vastutasuks saime arstidelt mitut liiki õpetusi, kuidas olla mees ka vanemas eas. Kuulasime teraselt ja jätsime meelde.
Omaette vaatamisväärsus on sealne Piimandusmuuseum, kuhu peale algupäraste meierei seadmete on taludest kokku korjatud hulganisti koorelahutajaid, võimasinaid, juustu tegemise riistu jpm.
Kokkutulek oli suurejooneline. Jäi mulje, et peaaegu kõik maakonna eakamad on iidse meierei ümber kogunenud. Paistis, et neil oli seal ütlemata mõnus olla. Ega meilgi viga olnud. Siiski istuvad veidi pisemad üritused meile paremini, saab korraldajate ja küla rahvaga rohkem suhelda.
Täname korraldajaid meid kutsumast ja meie mehi Tiitu ja Endlit meid sinna sõidutamast.

Kirjutas Rein

 

Kohtumine Rocca al Mare bowlingu rajal

1. juulil toimus meil sõpruskohtumine Malta vanameestega. Lisaks meile oli esindatud ka linna teised
65+ klubid. Võitjaks tulid Viimsi klubi mehed.

 

Korraldaja pr.Tiina Tambaumi meile saadetud kirjas öeldi järgmist:

Suur tänu Nõmme Vanameeste Klubi tugeva esinemise eest Malta-Eesti 65+ meeste võistlusel.

Malta, Sloveenia ja Portugali külalistele jäid eestlased meelde kui vitaalsed ja hästi ettevalmistunud väärikad mehed.

Elu pärast surma

oli järjekordse esineja teema. Esinejaks hr. Peep Sõber, matamaatika ja füüsika õpetaja, vaimuelu aktivist, organisaator ja kirjastaja. Tegelenud paljude temaatikatega. Seega – igati sobiv inimene seletamaks segaseid asju.
Saime lohutuseks teada, et võibolla miskit siiski jätkub peale seda, kui meie keha mulda või tulle pannakse. On ju teispoolsusesse sattunutel ja sealt tagasi pöörduda õnnestunutel omapäraseid tähelepanekuid, kus nende hing justkui eralduks kehast ja vaatleks iseend ja mahajääjaid kusagilt kõrgelt.
Igal juhul olevat mõistlik suuremad pooleli olevad asjad enne ära teha, kui saad kutse, millest keelduda pole enam võimalik. Vastasel juhul hakkad kodukäijaks ja kellele seda kummitamist siis vaja on.

 

Kirjutas Rein