Klubi
üks asutajaliikmetest Urmas korraldas kaaslastele järjekordse
küsimuste-vastuste õhtupooliku, mille käigus sai igaüks oma teadmised Eesti ja
maailmaasjadest kenasti proovile panna. Mäng oli aususe peale ning igaüks pidi
ise arvutama, mitmele küsimusele ta õiget vastust teadis. Küsimusi jagus nii
Urmaselt eneselt kui ka tehisarult.
Rõõm
on tõdeda, et Urmasele mitmekülgsuselt klubis vastast pole. Pärast mälumängu
kandis ta ette oma viimaste aastate luuleloomingu paremiku, kus jagus nii
elukogemust ja -filosoofiat, emotsiooni kui ka tuleviku nägemust.
Üks
näide.
Palun
korrata!
Kauguste
taga ei ole lõppu
Aegade
lõpus ei lõpe aeg
Minek
ei anna hingele hõlpu
Mineku
mõtet ma jälle vaen
Kunagi
tunnen, et ümber kõik peatub
Seisma
jääb jutt ja tardub naer
Olen
kui maailma üksi jäetu
Ehmudes
tunnen, et lõppes mu aeg
Tahaks,
et ajal ei oleks tõttu
Uuesti
sünniks ja elaks veel
Tahaks,
et keegi vajutaks nuppu
Mispeale
lapsena leiaks end teel
Siis
varbad on tolmus, kissitan päikest
Valguse
õnnistus minusse läeb
Uuesti
vaimustun saabuva läikest
Säravat
kõiksust rõõmsana näen
Et
Urmas kutsus üles ka kaaslasi poeesiaga tegelema, lisas Feliks oma luuleread.
Nägemus
Punalilla
loojang tõotab maru
Pühajärv
on mattund uttu
Mis
maa see on - ei saa ma aru
Veskilabad
mere kohal taovad ruttu-ruttu
sest
tuulesuund on nord
Maa
tühi on, kõik kuhugi on läinud
Nüüd
valitseb siin kliimakindlus, kord
ja
lendsinisabaoravad on leidnud pesa
detsember
2024