Mäetagused meil külas

Eesotsas vallavanem Aivar Surva ja tema abikaasa Ene Raudariga, lisaks Mäetaguse valla aukodanik 2012, Sompa kaevanduse viimane direktor Jaan Surva.

Loomulikult tundsime huvi, kuidas üks rammusatest resursimaksudest toituv vald toimib. Selgus, et väga mõnusalt. Kuigi rahahädas riik on vallale kukkuvat osa jupikaupa vähendanud, on kasvavad kaevandamismahud rahavoo enam-vähem samasugusena hoidnud. Kummastav kuulda, et on probleem, kuidas raha kulutamisega hakkama saada. Samas antakse enesele aru, et ega see pidu saa igavesti kesta. Sestap mõeldakse hoolega, kuhu mõistlikult raha paigutada. Näiteks ehitati süsteem majade kütmiseks kaevandusveest välja õngitsetud soojusega.

Põlevkivi peal elamisel on hüvede kõrval ka omad hädad. Maa on jalge alt ära uuristatud. Kaevud jäid kuivaks ja nüüd sirutuvad iga majapidamise juurde pikad torud, kus vesi pole muidugi enam selline värske nagu ta omas kaevus oli. Põllud võivad ootamatult künklikuks muutuda ja ega majadki end väga kindlalt tunne. Nii et pole head ilma halvata ja vastupidi. Ilmselt on head esialgu  siiski rohkem, sest rahvast sünnib juurde ja rahvast rändab juurde, sarnanedes selle poolest justkui mõne Tallinna lähivallaga.

Kui jutujärg taas vanahärra Surva kätte jõudis, koukis ta kotist lagedale paksu raamatu. Raamatu sisule toeks ulatas pr. Ene raamatu kõrvale toeka kamaka põlevkivi. Sellest põlevast kivist võib arvata nii ja teisiti, kuid ta on meid tublisti aidanud nii eelmises kui praeguses Eestis. Aitab vast veelgi, kui ükskord selgeks saadakse, kas see paljukirutud inimtekkeline CO2 on ikka kõigi  ilmahädade põhjustaja.

Ene Raudarit on meil põhjust tänada mitmekordselt. Peale kohtumist Juula küla päevadel Jõgevamaal kutsus ta meid külla oma Illuka valda, kus ta on kultuurijuht. Nüüd korraldas ta meile naabervalla, Mäetaguse, kahe kõige väärikama inimese külaskäigu.

Oli huvitav ja omapärane kohtumine.

Kohtumine legendaarse rallimehe hr. Uno Aavaga!

Järvamaa Kutsehariduskeskuse ja Türi ringhäälingumuuseumi külastus

  Üheks järjekordseks suuremaks ja sealjuures ka meeldejäävamaks ettevõtmiseks oli meie klubil Paides asuva Järvamaa Kutsehari­dus­keskuse ja Türi Ringhäälingumuuseumi külastus. Eriti vedas meil ilmaga, sest pärast mitmepäevast vihmasadu oli just meie 24. oktoobri mat­kapäevaks üksik ilus ilm saabunud. Uskumatu, kuid see oligi vist viimane päev, kui veel suverehvidega sõita sai. Oli see järgmisel või siis ülejärgmisel ööl, kui tugev lumetuisk Eestit tabas ja  kõik maanteed ülilibedaks muutis. Üle Eesti põhjustas säärane lumetuisk sajakonnale suverehvidega autosõitjale liiklusõnnetusi.
 Matkapäeva põhitegi­jaks oli ikkagi Paul oma bussiga, sest ilma temata oleks meil kindla­pea­le nägemata jäänud vägagi palju vaatamisväärsusi. Esimene peatus tehti teeäärse Kükita kohviku juures, kus me veidi keha kinnitasime ja kust me otse­maid Järvamaa Kutseharidus­kesku­sesse sõitsime. Vastu võttis meid sealne direktor hr. Rein Oselin, kes meid koduselt tervitades ja naerusuiselt kooli vaatama kutsus. Suundusime seejärel uude koolimajja, kus ta meile ühes kaasaegses klassiruumis kooli eripära tutvustas. Juba hoonesse sisenedes oli meile kõigile selge, et tegu on siin mitte üksnes 21. sajandi eurorahade toel ehitatud koolimaja vaid ka koolitussüs­tee­miga, kus uudistamist jätkub meile igaühele küllaga. Pahviks lõi meid juba siinne õpeta­ta­vate erialade hulk, mitmekesisus ja ka see, millist suurt maa-ala kogu nende õppetöö enda alla haarab. Tutvustati meile nii peahoones tehtavat õppetööd, siin kasutatavaid kaasaeg­se tehnilise varustatusega õppeklasse ja laboreid kui ka Särevere mõisa ümbruses toimuvat kaasaja põllumajan­dusele omast välja­õpet. Mis aga mind kõige rohkem paelus, oli see, et töötajate seas oli tunda ühtset, kõiki haara­vat meeskonnatöö meeleolu. Meeskonnatöö loome­protsess on väga keerukas, mistõttu direktor Rein Oselinile, kes selle stimuleerimise ja käivitamisega hakkama sai, tuleb küll au anda. Samas on aga ka täiesti selge, et ilma ees­kujuliku mees­konnatööta säärast laiahaardelist õppekompleksi ohjes hoida polegi võima­lik. Ja mis siin kõige tähtsam, kõikjal, kus käisime, valitses eesku­ju­lik kord ja puhtus. Kõigele lisaks on suudetud korda teha veel ka Särevere mõis! Tähelepanuväärsed on ka koolipoolsed pingu­tused ning eelkõige mõistev suhtumine siinsete õppurite igapäevaste toit­lustus­prob­leemide lahen­damisel. Soovi­taksin paljudele, et kui just ei taheta põlluma­jan­dust õppi­ma min­na, siis tasub vähe­malt siinse tööprotsessiga tutvumas käia. Järvamaa Kutsehari­duskeskuses on tõesti koht, kuhu tasub vaatama minna ja võimalust mööda sealt üht-teist ka õppida!
 Seejärel siirdusime Türi Ringhäälingumuuseumit külastama. Ka siinne käik oli omaette ela­mus, eriti nendele, kes noorpõlves raadiotehnikaga on tegelenud või kes lausa esmakordselt siia sattusid. Vaatamist, samuti ka omaaegseid meenutusi jätkus siin tunniks poole­teiseks meile kõigile. Tagasisõit  toimus seekord lausa pilkases pime­duses, kusjuures sellel eks­kur­­sioonil kuuldu ja nähtu peaks andma meile kõigile piisavalt palju mõtlemisainet.

kirjutas Elvo

 

Viimsi vanaauto taastus

 Klubil oli hea võimalus külastada hr. Mati Heinsaare poolt uhkelt taastatud vanaautosid nende „romulas“ Meriväljal. Üle kaheksakümne briljantse väljanägemise- ja sisu  saanud möödunud ajastute sõidukit ootas meie tulekut. Nõuka- aja kõik automargid ja nende modifikatsioonide nägemine pani vanakeste silmad särama ja südamed kiiremini põksuma ja mõnelgi mälestusrõõmust silmanurga võdisema. Peatuti iga auto juures ning lugusid jätkus: kas mäletad..., kord juhtus mul selline asi..., mul oli täpsel see mudel..jne,jne .Sapikud(ka „muhud“) ,mossed, žigullid ,volgad, Uazid, Luazid  ,invalidi „kärud“,Tšaikad ,Zimid olid kõik meisterlikult taastatud,uksed lahti ja kutsusid , kas tuleb meelde näiteks žigulli sisu ,tema iste ja isegi lõhn. Võimas  elamus!

Ja ka kõik motikad ja rollerid, milledega omal ajal sai kihutaud enne autode soetamist, olid kohal  Jawad ,Panooniad, Vjatkad,Tuulad, Muraveid jne. Ikka ilusasti ülesmukitud ja töökorras.

Vastukaaluks Nõukogude autotööstuse „pärlitele“ oli saalis veel väga unikaalseid “ raudse eesriide“  taguseid autosid.

Näiteks meile senini teadmata/nägemata  S-klassi Mersu 6000 ja veel mõndagi, ikka kadestamist väärt väljanägemise ja sisuga.

Seda ilu aitavad luua neli pidevalt ametis olevat töömeest, kes piinliku täpsusega restaureerisid vanu sõidukeid, valmistades ise vajadusel puuduvaid detaile, värvides ja kroomides. Töös oli näiteks 30-nendate aastate EMKA, tuntud omaaja nuhkide sõiduriist.

Kui olime silmi ja meeli hulganisti nuumanud järeldasime, et kui on võimalusi ja armastust , siis tulebki ja peab tegelema selliste ilusate asjadega , mis on südamelähedane tegijale ja ilus nostalgija teistele säilitamaks (meie autoajalugu).

Suured tänud  meie vastuvõtjale , hr. Ivo Ree-le, kes vastas vanameeste küsimustele ja andis väga sisukaid seletusi autode restaureerimise kohta.

Juttu ja mälestusi jätkus kauemakski.

Kirjutas Jaak

Riia, peaaegu suurlinn,

oli tosina vanamehe seekordne reisisiht. Nagu vanameeste reisidel kombeks, oli ilm just selleks päevaks end paremaks, lausa ideaalseks, sättinud.
Taisto Reisid giid Sirje oli end meie puhuks väga põhjalikult ette valmistanud, nii et saime enne lätlaste maa peale astumist täpselt teada, kes on nende rahvuslind, rahvuslill, rahvusputukas jne. Putukate asemel läksime vaatama siiski nende Mootorimuuseumi. See on äärmiselt võimas värk, mitu korrust täis topitud kõikvõimalikke liikureid aegade hämarusest kuni lähiaegseteni. Erilist elevust tekitasid väga tähtsate persoonide käes olnud sõiduvahendid. Timukas Stalin oli oma elunatukesega varjunud raskelt soomustatud sõiduki tagaistmele, isake Breznev seevastu lösutas lausa roolis ja oli oma soomustamata auto osanud kaunikesti kortsu sõita.
Asjatundlik motomuuseumi perenaine oleks võinud meile lugusid pajatada kasvõi õhtuni, kuid meid hakkas tõmbama rohkem mõne söömakoha poole. Siin aitas meid loomulikult Lido oma rikkaliku valiku ja mõistlike hindadega.
Nüüd oli aeg  teha viisakusvisiit lätlaste Vabadussambale. Uurisime giidi käest sedagi, kuidas õnnestus läbi karmide aegade säilitada seesugune suurejooneline isamaaline mälestusmärk. Kasutati kavalust, isiklikke sidemeid ja kõike mida vaja kuni kompromissini, et samba kõrvale pannakse vastukaaluks Lenin. Nii nad seal siis seisid, seljad vastakuti, kuni tulnukal oli lõpuks aeg lahkuda.
Tegime tavapärase tiiru vanalinnas. Silmasime nende kaht ainsana säilinud kindlusetorni ja jupikest näidisena üles ehitatud linnamüürist. Seevastu on neil iidseid kirikuid lugematul hulgal, üks võimsam kui teine. Oli ju Riia Baltikumi keskus läbi sajandite. Praegune Riia on lätilik linn. Kuid veel paarkümmend aastat tagasi oli neil seis üpris nutune – lätlased olid omas pealinnas surutud sügavasse vähemusse (osakaal u. 1/3 elanike arvust). Nüüdseks on nad saanud uuesti enamuseks omas linnas.
Viimased latid viisime, teadagi, kaubakeskusesse. Kaubad on ju üldjoontes samad, kuid lätimaine leib on ikkagi teistsugune, mõned kangemad ollused samuti.
Püüdlik giid hoolitses ka tagasiteel meie vaimu ergastamise eest kuni heitis mikrofoni käest ja tuli n.ö. rahva sekka. Saime aimu ühe turismifirma heitlikust eluteest, giidiameti pidamise eripäradest jms.

kirjutas Rein

Sõit läks korda. Ilm porikuu kohta suurepärane, giid oskuslik sobiliku reisikava koostamisel ja 16kohaline buss meie jaoks täiesti paras. Jääb üle vaid välja mõelda, millal ja kuhu teha järgmine taoline sõit.

 

Tuntud keraamikakunstnike Bogatkinite stuudio.

Selsinasel 8. oktoobrikuupäeval oli meil meeldiv võimalus kunstnikepere Bogatkinitega kohtuda, kes meid oli lahkelt kutsunud ühe meie kaaslase, Joeli vahendusel oma stuudioga tutvuma. Olen siinkandis varematel aegadel üpris sageli liikunud, kuid poleks toona osanud mitte uneski ette näha, et siia kord säärane ülihubane väikene kohvitamisvõimalustega aiakene on tekkinud. Aeda oli  osa toolidega laudu paigutatud vanaaegse laia katuseääre alla, kus juba enne meid paar pikka­de habemetega vanameest, ilmselt igapäevased kunded, mõnusasti istet olid võtnud. Meie istusime aga laia sirmi alla paigutatud laudade taha. Pärast mõningast ootamist jõudis meist kohale pea kümme inimest. Ja seal istudes majapere­mehega kokku saimegi, kes tut­vus­tas esmalt meile selle väikese „maail­ma“ ajalugu alates keskajast, kui siin veel Toom­pea rahvale liha müüdi, kuni tänapäevase ajani välja. Samas saime tuttavaks ka maja­pere­mehe abikaasaga, kes samuti on keraamikaala kunstnik. Seejärel siirdusime keraami­ka­stuudio­ga tutvuma. See, mis mind siin ees ootas, oli mulle küll ülisuureks üllatuseks, sest nii väikest töökohta, mida pealegi veel ka stuudioks nimetatakse, pole ma ealeski näinud, kuigi olen päris mitme kunst­niku ateljeega juba varem tutvunud. Ruumi suuruseks võis mälestuste järgi olla vaid kusagil 3x4 m, millele lisandus veel ka üks seinaga eraldatav väiksem ruumiosa. Selles paiknes keraa­milisteks töödeks ja ka klasuuri­miseks vajalik elektriahi töötemperatuuriga ca. 1200⁰C. Vaatamata ruumikitsikusele, olid siin ikkagi kolme inimesega töö tegemiseks kõik vajalikud tingimused olemas. Hiljem, kui siinse maja­pidami­sega tutvumise käiguga lõpetama hakkasime, näidati meile, kuidas  poti­ked­ra ja pressvormi abil nii kruuse kui ka lillevaase valmistatakse. Selles osas saime me kõik üksjagu targemaks.

Tutvusime ka imetoreda ja hästi varustatud suveniiripoe ja siinse kohvi­ku­ga. Täiesti usku­matu, millises ruumipuuduses on osatud siia paigutada nii soojad ja hubased söögi-ning kohvi­kohad. Kohvikuruume jagub kolmele korrusele, kusjuures keldrisse viib kivist-, üle­mi­se­le aga metallist keerdtrepp, kusjuures neis mõlemas on ainult üks kaarja paekivilaega väikene omaette ruum. Need mõlemad on seejuures väga hubased, üksnes paari kolme laua  ja toolidega, sest rohkem sinna ruumipuuduse tõttu ei mahugi. Alakorrusel on lisaks veel ka malmist kamin, kust saadakse osa soojust ka ülakorruste kütmiseks.

Meid võeti siin ülihästi vastu, kusjuures perekond Bogatkinid kostitasid meid kohvikus isegi tasuta kohviga. Kohvist rääkimata, kuid ka kohvikust ostetud koogid maitsesid meile kõigile imehästi. Sealt lahkudes jäi meile hulganisti meeldivaid mälestusi, milliseid raske oleks kirjeldadagi. Mis aga täiesti kindel, sinna tasub vaatama minna, eriti neil, kes seal varem käinud ei ole. Siin on ilmselt isegi nii vanahõnguline keskkond, mida vaevalt kuskilt mujalt otsida tasub. Ja et lugeja Bogapott kunstistuudio alati üles leiaks, pidage meeles aadressi Pikk jalg nr.9 .

Meie, seekordsest külaskäigust osavõtjad, täname veel kord perekonda Bogatkineid meeldi­va vastu­võtu ja ka oma kolleegi Joeli selle organiseerimise eest.  

kirjutas Elvo

 

 

 

 kirjutas Elvo

Põlvkondade maja tekitamine

 Olime kutsutud oma esindusega Põlvkondade maja avaüritusele Tallinna Ühisgümnaasiumis. Järgneb veel mitu ettevõtmist, kuni jõutakse järk-järgult maja tegeliku avamiseni detsembris 2012 Mustamäel. Maja on mõeldud noorte ja vanade, põdurate ja kobedamate kohtumispaigaks kunagiste suurpere elulaadi jäljendamiseks.

Eestvedajad Ave Kalmus ja Tarmo Tamm olid kokku pannud põneva kava mitmesuguste etteastetega, millesse sujuvalt sulandusid ka Nõmme vanamehed. Hakatuseks panid Tiit ja Jaak kogu saalitäie rahvast ravivõimlemist tegema. Kondid lahti liigutatud, tormasime saalihokit mängima. Siin me noorematele eriti vastu ei saanud. Kuid kohe näitas Paul, milleks mõned meie seast võimelised on, pannes lõdvalt kinni korvpalli vabavisete võistluse.

Sealsamas arvati meie klubi loodava maja sõprade ringi, mis tähendab tihedamat suhtlust siis, kui nad ükskord päris maja enesele saavad.

kirjutas Rein