Valges majas

  

NVK delegatsioonil oli suur au ja usaldus olla kutsutud visiidile Eesti Välisministeeriumi. Teatud ja kuulus valge maja asub uuel aadressil - Islandi väljakul. Puiestee nimevahetus oli õigustatud ja õnnestunud. Endist vägevat uulitsat oma teedjuhatava skulptuuriga ei taha meenutatagi. 

Meid oli külla kutsunud auväärne pika staaziga  Eesti diplomaat Hr. Jüri Trei. Võõrustaja on oma 25 aastase diplomaadikarjääri jooksul tegelenud pidevalt ja põhjalikult ka Eesti Vabariigi välisdiplomaatia ajaloo uurimisega. Kui sa õigel ajal ajalugu ei salvesta, on ta igaveseks kadunud. Jüri on välja uurinud ja talletanud suure hulga meie 100-aastasele riigile väärtuslikke ja tähtsaid ajaloo sündmusi. Eriti põnevad olid lood Petrogradis 8. aprillil 1917 eestlaste läbiviidud poliitilisest meeleavaldusest, millel osales 40 000 demonstranti. Kolonn kulges Petrogradi Jaani kirikust Tauria paleeni - 7 kilomeetrit. Nelja päeva pärast, 12.aprillil 1917, kinnitas Venemaa Ajutine Valitsus Eestimaa kubermangu autonoomia sugemetega määruse. See oli esimene, ainus ja ennekuulmatu Vene valitsuse statement. 

Tutvume kuulsa "kilukarbi" saaliga, kus pandi rakkesse ENSV aadlimehed: ajalehtede ja ajakirjade peatoimetajad, tehaste direktorid, kolhoosi esimehed...Ellujäämiseks pidi sul olema kahestunud psühholoogia nagu skisofreenikul. Pompoosne ümarsaal on muinsuskaitse all ja peale punaste põgenemist kasutamata. Kunagist au ja hiilgust meenutavad paar nurgas vedelevat vana ja väsinud madratsit. Six transit gloria mundi.

Esitlust oli põnev ja huvitav kuulata. Tõsilood vaheldusid naljalugudega, mida Jüri tõelise diplomaadile omaselt nagu küllusesarvest puistas. Hunti toidavad jalad, diplomaati aitavad lõuad. Välisministeeriumi 10-nda korruse akendest ja rõdult avanev ringpanoraam on kaunis ja meeliülendav. Me elame huvitaval ajal ilusal Eestimaal.

Väsimatule diplomaadile väsinud NVK meeste poolt kõva aplaus ja mälestusmeene.

Hr.Trei selgitused

Hr.Trei selgitused

Asendusminister

Nii paistab Tallinn" Valgest majast"

Aga mida teie arvate meie välispoliitikast?

Kunagine Nõmmekas.

Lutikajaht vanas raudteejaamas

Nüüdisaegse ühiskonna mõistmine eeldab internetikeskkonna mõju teadvustamist. Anto Veldre silmaringi avardav ja silmiavav loeng selgitas enamlevinud müüte sotsiaalmeediast ja veebisuhtlusest. Hr. Anto Veldre on mees nagu orkester. Olnud ametis arvutiõpetajana, infoturbe eksperdina, IT-juhina, koolitajana... loetelu jätkub. Anto eristub meile teada olevatest teistest patsiga poistest. Pats on tal küll, aga eespool, pisut madalamal, aga seejuures mitte häirivalt madalal, s.t. saab alguse habemest. 

Hoogsaks kiskus vestlus peale klassikalist küsimust e-hääletuse usaldatavusest vice versa paberhääletus. Üllatuseks selgus, et e-hääletus on paberhääletusest mõneti võltsimiskindlam, kasutusel on 3 eri serverit ja viimasel päeval oma hääleeelistust muuta ei saa. Paberhääletuse ilusatest numbritest nõukaajal ja nende tekitamisest teadsid kuulajad oma vahetu kogemuse kaudu rohkemgi kui meile esineja. Vanade meeste usk e-hääletusse kahjuks ei kasvanud. Lugupeetaval lektoril õnnestus sellegi poolest välja peilida meie seas pesitsevad endisaegsed edgariusku kesikud, kes jätkavad juba uute karmimate aadete imetlemist.

Erilist huvi pälvis loengu salakuulamist käsitlev osa. Jääb loota, et lektor üllitab peatselt eesti lutikate välimääraja, kus neid värvi, suuruse ja jalgade arvu järgi eristada saaks. Selgus, et kõige ohtlikumad pole mitte 6- ega 4-jalgsed, vaid hoopis 2-jalgsed lutikad. Loengus selgus, et kõige enam jälgimist vajavad erialad aegade jooksul on olnud arstid ja advokaadid. Teadaolevalt arste meie liikmete hulgas pole. NVK-s koguneb iga nädal paarkümmend tegusat meest, kes vestlevad kartmatult meid huvitavatel teemadel. Järgmisel nädalal külastame Välisministeeriumi, just käisime lennujaamas lennujuhtimise tornis. Et siis keda meist jälgitakse, vaevalt kõiki? 

 Anto Veldre esitlus oli mõnusalt ülevaatlik sissevaade infoühiskonnaga seotud teemadesse. Esitatud lood ja näited olid kergelt jälgitavad ning kaasahaaravad. Mõned tulid tuttavad ette. Selge näide, kuidas keerukatest asjadest lihtsalt ja arusaadavalt rääkida. Tavaliset kipub vastupidi olema - lihtsad asjad aetakse arusaamatuks ja keerulisekas. 

NVK poolt tugev aplaus esinejale. Suur tänu.

Olmejuttu:  Remont meie armsas ja koduses Kivimäe raudteejaamas on kestnud juba nädalaid. Töid viiakse läbi Nõmme Linnaosavalitsuse eestvõttel. Mis on selle töö lõplik maht, meile kui maja kasutajale veel teada ei ole, aga on hea, et arhitektuurimälestise eest linn hoolt kannab. 

Hr.Anto Veldre

  

Püss on jõud

Kivimäe raudteejaama remondist hoolimata tuli NVK meestele külla Harju Jahindusklubi juhataja Rein Sõitja. Tegemist on

kirglise jahimehe ja hoolsa administraatoriga, tänu kellele Eestimaa metsades elutsevad ulukid ilusti-kenasti arvele võetud.

Rahvusloom on rõõmsalt siginud. Hundi populatsioon on tõusnud 200 isendini. Hallivatimees annab hääd eeskuju, kuidas palju julgeid poegi ilmale tuua ja üles kasvatada. Tasub malli võtta - rahvusloom ikkagi. Teine suur kiskja karu on samuti tublisti

arenenud, metsaotte juba 100. Sel kuival ja palaval suvel olla karud marjulistele palju meelehärmi valmistanud. Olevat hulga väärt metsamarju eidekeste ees pintslisse pistnud. Pisemaid sarvilisi ja sõralisi jätkus veel  paljudesse Reinu jahimehe juttudesse.

Eriliselt põnevad olid Aafrika lood. Iga hobi on kulukas. Nädalane jahisafari Lõuna-Aafrikas algab 5000 eurost. Reinu optikagakarabiini surmasülgava suu eest pääses nii lõvi, ninasarvik kui ka elevant. Mitte et vapral Eestimaa kütil padrunid otsa oleks lõppenud või jänes püksi pugenud. Keeruline värk see savannisafari, dollarid said otsa. Egas jahipidamine pole klaverimäng. Seda tuleb õppida.

Eestimaal on 15 tuhat jahimeest, lisaks pooltuhat jahinaist. Kaitseliidus tegutseb samapalju. Kokku 30 tuhande pealinejäägrivägi, see on suur armee meie kõigi kaitseks. Püss on jõud, mees teeb püssi suureks jõuks. 

Täname Reinu huvitavate jahimehe juttude eest. Igal juhul olid kuulajate kõrvad kikkis ja suud muigel. Meie kodumaa kaitsmine on kindlates kätes.

Jälle kooli

Kui Nõmme vanamehed koolimajja jõudsid, olid tunnid juba lõppenud. Vaatamata tegemata koolitükkidele, võttis meid võõrustada sümpaatne ja sõbralik õpetajanna. Klassitoad näisid uhked ja valged. Arvuteid oli ohtralt, igale Jukule oma. Kustumatu mulje jätsid vastavatud tööõpetuse klassid. Uued ja moodsad tööpingid annaks silmad ette nii mõnelegi tegutsevale värkstoale. Meistrimeeste koolitamine Pääskülas on alanud. Võimsalt mõjus uhiuus spordihoone, mahutades mitmeid pallimängu platse, lisaks ohtralt jõumasinaid. Õhtutundidel on spordikompleks avatud kõigile huvilistele.

Koolimaja kõrval särab ja hiilgab uus Nõmme huvimaja. Pääskülas on uue kodu leidnud Nurme uulitsalt nn. pioneeride majast väljapuksitud sajad lapsed. Huvimaja juhataja, noor ja energiline tütarlaps, tutvustab meile maja raudvara. See mees, s.t. see raudvara, on legendaarne kabetreener Einar Jahu. Vana spordimees püüab tutvumismängus juba avangus edu saavutada salakavala küsimusega oma vanuse kohta. Tugev taktik ja strateeg on ette kindel oma võidus. Seda puhku jäetakse Einar aga oma tagasihoidliku 86 aastaga 3. kohale. Teda edestavad ülivõimsalt NVK ealiidrid Kalev 90 aastaga ja Joel 89 aastaga. Seis 2:1 NVK kasuks. 

Suur tänu NVK poolt meile Pääsküla kooli ja huvimaja tutvustanud pedagoogidele.  Paljudel meie klubi meestel tekkis sügisene õppimistuhin. Ja kaugel see Pääsküla siis Kivimäe raudteejaamast ikka on, mingem elukestvale õppele! Mõnel koolimütski veel alles.

Vanamehed Huvikeskuses

 

Vanamehed kooliga tutvumas

Heitlus tamme all

Üheksa aastat tagasi, ilusal sügispäeval, kohtusid Nõmme mändide all kuus mitte enam noort meest. Nõmme rajaja Nikolai von Glehn polnud veel jõudnud oma auväärsele valvepostile Mustamäe nõlval. Kuus ettenägelikku meest pidasid nõu ja kohtumise lõppedes esimesel viinakuu päeval 2009 oligi Nõmme Vanameeste Klubi sündinud. Seeme oli mulda pandud, läks kasvama ja osutus heaks viljapuuks.

Kivimäe raudteejaama koguneb 2. oktoobril arvestatav hulk vanemaid härrasid, oma 30 meest. On tuldud tamme istutama. Puu istutamine tuleb me elukogenud meestel teadagi ladusalt välja, tähtsaim protsesuuri osa oli teadagi kastmine. Pealik Urmas soovis klubikaaslastele jätkuvat edu ja klubitraditsioonide jätkumist ning au sees hoidmist nii lähemas kui kaugemas tulevikus. Nooremad loodussõbrad juba rõõmustasid, et tamm on kasvama hakanud ja oma esimesed viljadki maha poetanud. Rõõm oli aga üürike, asjatundjad andsid karmi hinnangu: need pole mitte tammetõrud, vaid kõrval kasvava kastani munad. Järgnes NVK uue juhatuse valimine. Istuv, auväärne ja suurte teenetega juhatus, koosseisus Urmas Lepik, Jaak Sal-Saller ja Tiit Luiga, kes on klubi vedanud 9 aastat, pani amet maha. Kivimäe raudteejaama otsasein, mida paitas sõbralik sügisene õhtupäike, kattus tumedate süngete varjudega. Raudtee alles vahetatud, uued ja kiiskavad rööpad hakkasid kurblikult uluma. Äsja istutatud tammepuul värisesid niigi vähesed allesjäänud lehed. Algas NVK uue juhatuse valimine. Pakutud kandidaadid olid tuntud ja usaldatavad, neid oli piisavalt palju. Valiku tegemine ei läinud libedalt. Mõned korrad vilksatasid keset rukkipõldu kultide prisked seljad. Valituks osutusid meie parimad pojad: Meelis Arumeel, Tõnu Mardo ja Mart Kippar. Tunnustus ja tänu meie klubi suureks teinud Urmasele, Jaagule ja Tiidule ning teistelegi tublidele abimeestele. Teie tulemus on märkimisväärne, kiidusõnadest tuleb lausa puudu. 
Edu uue juhatuse liikmetele Meelisele, Tõnule ja Mardile.

  

 

Põlvkondadevahelisel mäluturniiril

Tallinna Ülikooli korraldamisel toimus esimene põlvkondadevaheline mäluturniir, millest võtsid osa eesti- ja venekeelsete gümnaasiumite võistkonnad ja Tallinna meesteklubide ning sotsiaalkeskuste võistkonnad, kokku 13 tiimi. Meilt käisid tules Meelis, Enn, Toomas ja Urmas. Küsimused seadsid raskustesse kord noori, kord vanu. Tuli meelde tuletada 50 aasta taguste mõistete tähendusi, tunda ära sümboleid, meenutada kuulsustega seotud poolsalajasi seiku, arvata ära praeguste noorte slängisõnu jne. Vanad mehed said noortest segavõistkondadest paremad tulemused, kusjuures tingimused olid küll võrdsed nii noortele kui eakatele. Meie saime huumoripreemia. Hea, et niigi läks! Täname TLÜ teadurit Tiina Tambaumi ja tema meeskonda korraldamise eest ning prof. Veidemanni juhitud žüriid õiglase "kohtumõistmise" eest. Oli huvitav ja teaduselegi ehk kasulik sündmus.

Sügisene jalgsimatk Kõrvemaal

Sügisene jalgsimatk oli planeeritud Aegviidu kanti. Nagu tavaliselt, kogunesime Kivimäe jaama juures. Seltsis on segasem ja nii oligi tellitud Järvamaale sõiduks buss. Rahvast kogunes ja peeti plaani. Sündis otsus, et alustame Valgehobusemäe suusa- ja puhkekeskuse juurest ning liigume Nelijärve suunas. Ja nii asusimegi sõitma, et teha alustuseks ka tutvust Valgehobusemäega, millel kõrgust 106 meetrit üle mere pinna. Mäe tipus asub vaatetorn, kust avaneb ilus vaade üle Kõrvemaa.

Kui ilu hinnatud, siis asusimegi 10 kilomeetri pikkusele matkale. Kes vapralt kepikõnnil, kes lihtsalt kand ja varvas. Teejuhiks olid Urmas ja Meelis. Mõne aja pärast sai märgatud, et matkajate rivi on päris pikaks millegipärast veninud. Ja selgus, et vanahärra Heino Pertel, kel vanust turjal 83 aastat, millest 10 aastat Siberis, on leidnud sügisesest metsast seeni. Ja päris palju kohe. Noo mehed ju teavad mis on hea. Seened kõlbavad nii söögi kui joogi kõrvale, eriti aga need metsast ise korjatud.

Varsti läks teekond mägiseks ja paljudele ka tuttavaks. Olimegi jõudnud Nelijärvele ja aeg oli ka keha kinnitada. Nelijärve Puhkekeskuse baar oli lahti ja saimegi kenasti kõhud täis ning muljeid vahetada.