Lõuna-Eestis

Meesteklubid kutsuti 21.05.14. kokku. Viljandi tublid vanaisad korraldasid meie kokkusaamise ka sel aastal. Kohal olime Tartust, Tartumaalt Haaslavalt, Pärnust, Tallinn-Nõmmelt, Kristiinest ja muidugi Viljandist. Peeti kõnesid ja tarbiti kiluvõileibasid. Oluline oli aga see lahe ja südamlik õhkkond, mille Viljandi mehed koos pensionäride ühenduse daamidega ja ansambliga „Rukkilill“ oskasid luua. Tänud Voldemar Tasale ja teistele korraldajatele. Käisime järvel laevukesega sõitmas, pillimees paadis ja laul kõigil suul. Teine paaditäis mehi jäi äikesepilve alla. Saime pesuni märjaks, aga siis taipasime, et ega enam ei meenu, millal viimati läbimärjaks on saadud ja olukord omandas kohe hiiglavahva värvingu. Järgmisel hommikul oli tegelikult üsna ebameeldiv vettinud kingi jalga sikutada. Aga kokkutulekult sõitis meie klubi meestega täidetud Mersu-buss Aakresse moosivabrikusse (Johannese orgunnitud külaskäik). AS Bacula peremees näitas, mida head väike firma meie jogurtite, saiade ja pannkookide maitsestamiseks teha suudab. Edasi läks sõit Lutsu tallu, kuhu viis meest jäid pärast majutumist vorste grillima, ülejäänud sõitsid Otepää suusakeskust vaatama. Õhtusöögilauas saime kõik suud soojaks räägitud. Hommikul juhatas Lutsu B&B talu perenaine meid lähedalasuvale allikale päevast joogivee varu pudelitesse tankima. Sellest Emalätte allikast pidavat algama Emajõgi. Mine sa tea, meie ei kontrollinud. Kella poole kümneks jõudsime Elvasse, kuhu Meelis oli meile korraldanud tutvumise Saint Gobain Sekurit autoklaase valmistava tehasega. Meile tehti 3,5-tunnine esitlus, millist tean tehtavat suurt tellimust ettevalmistavale kliendile. Saadud teadmised on väärt, aga mitte vähem väärtusliku mälestuse saime sellest, kuidas meid vastu võeti. Kes ütleb, et meil suhtutakse eakatesse ükskõikselt, see mingu... metsa. Järgmiseks punktiks me reisil oli Hellenurme vesiveski, töötav peaaegu originaalseadmetega ja meie-ealise möldriga turismiobjekt. Võimsa auraga perenaine tegi meile püülijahvatamise esitluse ja pakkus samas majas küpsetatud rukkileiba. Sellega ammendusid meie jaks ja uudishimu ning keerasime bussi nina Tallinna poole. Õhtuks sai sellesuvine kahepäevareis tehtud. Kuid niipalju oli erksust veel meestes sees, et pidasime plaani varsti Ülenurme Põllumajandusmuuseumi ja Peipsiranna sõidu ette võtta.

Kirjutas Urmas

Jalgratastega Kõrvemaal

Seekord võtsid vanamehed ette rattaretke Kõrvemaa matkaradadel. Kogunesime klubi juurde, kus laaditi rattad autodele ja sõitsime Kõrvemaa Puhkekeskusesse. Peale pisikest plaani pidamist suunduti 19 km rajale. Et asi huvitavam oleks sõideti „vastukarva“. Ilmselt tänu sellele tekkis rajal korduvalt orienteerumisega probleeme. Need peatused tegelikult andsid võimaluse tempot sobivana hoida.

Rada kulges kevadises metsas, loodus värskelt tärkamas. Mõni rabakoht oli parajalt märg, nii et tuli ratast talutada, aga see ei seganud esimeste ööbikute laulu kuulamast. Kui olime ringiga puhkekeskuses tagasi ja harinud ennast saunas, oli mõnus surin kehas.  Peale kehakinnitust kohalikus söögikohas võisimegi asuda koduteele. Seltskond jäi üritusega rahule, paras füüsiline koormus, ilus ilm, kevadine loodus, mida veel paremat tahta!

Kirjutas Meelis

Tallinn-Jäneda-Aegviidu-Tallinn

Esmaspäev –  esimene päev.

Sõidan autoga Tartu maantel. Lumi, rahe, vihm, lobjakas, tuul on õudne, auto aknad kattuvad läbinähtamatu lume ja lobjaka seguga. Kas sellist kevadet me tahtsime! Homme läheme matkama? Väike kahtlusepoiss poeb minu särgi alla. Meenub hüüdlause õigest riietusest ja ilmast. Õhtune ilmateade puhub murepilvi pisut laiali. Lähen magama väheke äreva olekuga.

Teisipäev – hoopis teine päev. 6.05.14.

Hommik. Ilus päikesepaiste. Vähene tuul. 9 vanameest  bussijaamas. Sõit Jäneda poole läheb lahti. Jänedal, möödunud õnnelikult „Musta Täku Tallist“, alustame presidendi matkarajal jalutuskäiku   Aegviidu poole, teejuhtideks arvukad viidad ja Meelise mobiiliäpp „Tark mees taskus“. Kirjad postidel näitavad 9 km. Saatjateks on linnulaul, ülased ja värske õhk, mets, oja ja järved. Ka hobuste „miinid“. Soe päiksepaiste teeb vanameeste kõnni metsas väga kõbusaks ja lõbusaks. Kaks puhkepausi ja piknik Nelijarve lähedal. Piknikul ei saanud kuidagi jätta kasutamata juhust maitsta Joeli kuulsat omatehtud praetud soolaliha .

Ja lipsti –  olemegi Aegviidus peale mõnetunnist matka – kõik reipad ja terved. „Elroni“ rong tõi meid 1,1-eurise piletiga 120 km tunnikiirusega Tallinna. Magan noore mehe und.

Kolmapäev –  kolmas päev

Jalad meeldivalt surisevad hommikvõimlemise ajal. Kõik on korras ning arvan, et on korras ka teistel vanameestel.

Ühine mõte: väga uhke jalutuskäik oli. Veel korrata otsides uusi radu.

p.s. Kes ei tea, kus on Lahinguvälja peatus, siis minge istuge rongi ja kihutage Aegviidu poole.

Kirjutas Jaak

Teeme ära!

Tegime ära. Neljandat korda võttis klubi 3.05.14. osa üleriigilisest talgupäevast. Elu jooksul on uusi asju tehtud küll ja küll, seetõttu sai ühiseks otsuseks, et teeme seekord sellist tööd, mille tegijaid napib: võtsime koristada Glehni Kalevipoja ümbruse, nn. Tähetorni pargi. Riisusime kuju ümbruse puhtaks, lausa 78 punast kilekotti said okkaid, käbisid, lehti ja muud puru täis, metsa alt kogunes lisaks paar kotitäit piknikujäätmeid, tervisesportlaste joogipudeleid ja muid äravisatavaid tarbevahendeid. Nagu ikka oli vanajumal vanameeste vastu lahke – ilm oli mõnus. Lähikonnast tulid mõned pered meie pundile appi. Avastasime, et me oleksime võinud sealsamas töö lõpetada talgusupi söömisega – need pered oleksid kindlasti parema elamuse saanud. Läksime siiski varasema plaani kohaselt klubisse, kus 5 meest olid hommikust saati aknaid pesnud ja vihmaveetorusid parandanud. Sõime pirukaid, jõime tassi teed ja tundsime maailma korrastamisest heameelt.

Kirjutas Urmas.

Vanamehed Vahipataljonis

Lõpuks, 24. aprillil sai teoks pikalt plaanitud Vahipataljoni külastus. Kaua tehtud – kaunikene, just nii läkski. Meie visiit oli vastuvõtjate poolt väga hoolikalt ettevalmistatud. Esmalt tutvustati Vahipataljoni struktuuri ja seejärel territooriumi. Kasarmus näitasid sõjaväe politsei võitlejad oma varustust. Selleks olid kohal ajateenijad, kes näitasid millist turvavarustust kasutavad rahutuste tõrjujad ja kui kiiresti selle selga saab. Seejärel tutvustasid nad oma käsirelvi. Järgnes kasarmu külastus. Üllatas ruumipuudus ajateenijate magalas. Kuna Vahipataljon valvab ka Presidendi lossi ja vatutab kõrgete riigikülaliste aueskortide eest, siis sellel teemal saime palju huvitavat teada. Meile näidati paraadmundrite garderoobi  ja selgitati auvahtkondade „moenippe“.

Edasi vaatasime tehnikaparki, sportimisvõimalusi ja kartserit. Vanameestes tekitas elevust teadmine, et kutsealustele pakutakse 5 korda päevas väga korralikult süüa. Kokad kurtsid et noorsõdurid on toidu suhtes väga valivad, näiteks külastuspäeval ei sobinud sõduritele lõhepraad! Saime teada, et tänapäeval kutsealused tegelevad vaid sõjalise väljaõppega, mingeid abiteenuseid (köögitoimkondi) nad teha ei tohi.

Üle kolme tunni kestnud Vahipataljoni külastus andis nii noorendava emotsiooni, et koduteel hindas klubi vanim liige naiste säärejooksu!

Kirjutas Meelis

Rapla, Kehtna, Valtu

Paari aasta eest käisime külas Kehtna rahvamaja juhatajal ja tema kokkukutsutud seeniormeestel. Meie süüdatud klubiidee läks kasvama – nüüd tegutsevad Kehtna kandi mehed klubina. Nimi on neil meie klubi nimest vägevamgi: „Seakõrva ordu“.

22. aprillil saime taas kokku. Rahvamaja juhataja pr. Kait Kaeval korraldas meile tutvumise Rapla kakstornise kirikuga ja ordu mehed olid giidideks, kui sõitsime edasi Kehtna mõisa vaatama ning sealt maandusime Valtu rahvamajja kohvilaua taha. Seakõrva ordu mehed piinasid meid mälumänguga (eelmisel korral võitsid nad mängu, meie jäime teiseks!). Seekord keegi punkte ei lugenud, aga tundus, et me ei jäänud enam teiseks. Kõigest huvitavast, mida saime teada Rapla kirikuõpetajalt, Kehtna mõisavalitsejalt, kolleegidelt-klubilistelt ja Valtu veinitehase tegevjuhilt ei jõua siin jutustada. Igatahes päev oli väga humoorikas, samas asjalik ja mõnus, vein oli hea, kringlit, võileivatorti ja seakõrvu oli piisavalt, kohvi keedeti juurdegi. Suured tänud Kaidile võõrustamise eest ja Valtu spordimaja juhatajale, kes oluliselt aitas bussi remondil, et Paul meid mõnusalt koju saaks sõidutada. Kehtna rahva kutsusime Nõmmele külla, ainult aeg jäi veel lahtiseks – neil seal paljudel põllutööd ees, meil tegutsemiste graafik mai lõpuni lukku pandud. Aga ega aeg otsa saa. Loodetavasti.

Kirjutas Urmas

Ekskursioon Iru elektrijaama.

15.aprillil toimus Nõmme Vanameeste Klubi ekskursioon Eesti Energia AS Iru elektrijaama. Vastuvõtjaks oli Iru elektrijaama peaspetsialist Andrei Vuhk, kes tutvustas elektrijaama ja selle jäätmeenergiaplokki ning vastas arvukatele küsimustele. Iru elektrijaam on suurima potensiaaliga soojusenergia tootja Eestis, mis varustab soojusenergiaga Tallinna ning Maardu linna.Põhikütusena kasutab Iru elektrijaam elektri- ja soojusenergia koostootmiseks segaolmejäätmeid ning reservkütusena maagaasi ja vedelkütuseid.

A.Vuhki juhtimisel toimus ka ringkäik elektrijaamas ning tutvumine 2013. aastal valminud jäätmeenergiaplokiga. Selle ploki valmimisega lõppes Eestis suuremahuline segaolmejäätmete ladestamine prügilatesse. Iru jäätmeplokk on Eesti jaoks uus lahendus nii energia tootmiseks kui ka prügikäitluses. Selle elektri tootmise võimsus on 17 MW ja soojuse tootmise võimsus 50 MW. Aastas taaskasutab jäätmeenergiaplokk energia tootmiseks ca 220 000 tonni segaolmejäätmeid. Elektriks ja soojuseks muundatakse ligi 85% jäätmetes sisalduvast energiast.

Oli huvitav ekskursioon.

  Kirjutas Toivo

 

Prof. Anto Raukas jagas oma teadmisi vanameestega

Seekordne kutsutud külaline valgustas meid geoloogia ja keskkonna valdkonnas. Huvitav ja väga lühikesena tundunud vestlusring käsitles teemasid maailmapoliitikast Nabala karstialani. Erudeeritud ja suure elukogemusega teadlaselt saime teada huvitavaid fakte lähiajaloost kui ka päevapoliitikast. Vanamehed said peajoone poliitikast veidi teistsuguse nägemuse maailma kliimaarengutest. Peab ütlema, et mõned prof Raukase toodud väited tundusid küllalt loogilised ja neid tasub kindlasti üldises infomüras tõsiselt kaaluda.

Külaline oli NVK tegemistest kuulnud ja tundis huvi ka klubi toimimise vastu. Vanamehed said esitada oma küsimusi ja said ka neile lühikesed ja konkreetsed vastused. Diskusiooni oleks jätkunud kauemakski, kui poleks külalisega kokkulepitud aeg lõppenud.

Oli järjekordselt huvitav külaline!

01.04.14

Kirjutas Meelis

Vanamehed Lõunanabal

Antarktisesse viis meid TTÜ Geoloogia Instituudi vanemteadur, Eesti Antarktise ekspeditsiooni teaduskordinaator Enn Kaup läbi oma suu ja silmade. Mees kes on Antarktises töötanud üle 1150 päeva ja uurinud Antarktise järvi. Paljud neist on maailma puhtamad ja läbipaistvamad, mõnedel on jääkate püsinud sajandeid ja mõned ei külmu üldse soolase vee tõttu. Kuulsime palju põnevat alates puhtast, kuivast õhust, karmidest tuultest ja külmakraadidest. Enn Kaupi „talumisrekord“ oli  miinus 85 kraadi ja tuulekiiruseks 40 m/sek. Näiteks oli  veel juttu ekspeditsiooni  liikme käitumise koodeksist, mis muuhulgas keelas ekspeditsioonikaaslasi seksuaalselt ahistada või himura pilguga vahtida, kusjuures ei olnud õeldud, on see kaaslane mees või naine. Vaat, mis teemasid üks pikk talvitumine tõstatab. Õnneks ei esitanud me rumalaid küsimusi pingviinide ja jääkarude kooselu  kohta. Enn Kaup  arvab, et pingviin peab inimest suureks pingviiniks, kes ei käi asja eest teist taga Lõunamandril tolknemas vaid et nad teevad uurimisretki. Seepärast, kui pingviinid inimest näevad, siis vaatavad hoolega. Praeguseks ajaks on pingviinidele lähenemine ligemale kui 5 meetrit keelatud.                                                                                   

 Ka Eesti lipu ja Antarktika avastaja Saaremaalt pärit Bellingshauseni lugu sai ära räägitud. Kaks tundi mõnusas jutuajamises mõõdus kiiresti. Nõmme vanamehed tänavad veelkord selle väga huvitava kohtumise eest ja avaldasid kahetsust, et neil endil ei olnud võimaalust viibida sellel paiguti 4,7 km paksuse jääga kaetud mandril.

Kirjutas Jaak

Kevadet otsimas.

Aastad ei ole vennad! Kui mullu sel ajal suuski tõrvasime ja nautisime ilusat talveilma, siis tänavu on lumeta metsaalune ja mäenõlv ära jätnud traditsioonilise snowtubiga liulaskmise ja suuskadel liikumise rõõmu.
Õhus oli tunda kevadet, kui vastlapäeval paarkümmend vanameest von Glehni kuju juures kokku said.
Liulaskmise asemel otsustasime tänavu teha pikema jalutuskäigu Nõmme tänavatel, kus on elanud meile tuntud inimesed. Sära ja särtsu selle läbiviimiseks andis meile proua Piret Loide, kes jagas meile peale kultuurilooliste faktide ka elulisi seiku tuntud inimeste elust.

Peale pooleteist tunnist jalutuskäiku värskes õhus maitses traditsiooniline  hernesupp ja vastlakukkel kohvikus Lepido imehästi. Tervitasime sünnipäevalast Eerikut ühislauluga ja olime veendunud, et ega ikka looduse vastu ei saa! Tänavu saabus kevad varem kui mullu.

Kirjutas Johannes

Vanamehed Neitsitornis

25.02.2014 võtsid 18 vanameest ette Neitsitorni külastuse.

Alustuseks kuulasime huvitavat ettekannet „Tallinn ja selle sarase ilme keskajal“ torni keldrikorrusel sisustatud seminariruumis. Järgnevalt tutvusime 17-20 saj. valmistatud klaaseksponaatidega  näitusel  „Vaata pudelisse“. 14 saj. tornist on museaalsete elementide ja kaasaegse eesti disaini ühisusest kujundatud ainulaadne kohvik, kus lisaks maitsvale kohvile saime suurest sein-aknast ja kaitsekäikudelt nautida suurepärast uhket vaadet päikselise päeva uuele Tallinnale, vanalinnale ja Taani kuninga aiale. Tornis on elanud-asunud ka Eesti  kunsti suurkujud Paul ja Kristjan Raud ning üle 20 aasta Tallinna arhidekt Karl Burman. Ilus ekskursioon oli.

„Elroni“ rongi ühiskülastus tõi meid Kivimäele, kus leinaseisakuga mälestasime meie hulgast lahkunud väga teadmishimulist ja omapärase huumoriga  klubiliiget LAUR METSALAT. Kahjuks seisame aeg-ajalt silmitsi meie ea paratamatusega.

Kirjutas Jaak

Liiklejad, liiklus ja koolitajad

Sel aastal on liiklusõnnetustes hukkunud juba mitu eakat jalakäijat. Miks? Nendelt enam küsida ei saa. Politseiamet ja Maanteeamet koolitavad rahvast küll jõudsalt, umbes 150 koolitust viiakse läbi koolides, lasteaedades, päevakeskustes ja sotsiaalkeskustes, aga kas need on tõhusad ja kas neid on piisavalt? Et päästa kasvõi üks elu, otsustati küsida, mida meie, eakad ja seejuures nii jala käivad kui ka autot juhtivad vanamehed, asjast arvame. 19.02.14. tulid meile külla Maanteeameti ja Politsei- ja piirivalveameti töötajad. Väga meeldivas õhkkonnas tegime veidi grupitööd, pannes kirja meile olulistena paistvaid puudusi liikluskorralduses, tehes ettepanekuid olukorra parandamiseks ja sõnastades ka seda, mida me ise saame paremini teha. Siia ei mahu kirjutada väikest osagi sellest, mida me märkimisvääriliseks arvasime. Et külalised meie mõtetega täidetud paberilehed kaasa võtsid, siis on väike lootus, et ehk midagi läheb ka töösse. Kenasti kaastöö varjus saime veidi koolitust, liiklusanalüüsi andmeid ja meeldetuletusi. Kõik see läks nö.asja ette. Teema oli sedavõrd haarav, et kippusime oma kogemusi rääkides kohtumise ajakava lõhki ajama. See, et kolm sünnipäevalast olid võileivad/kringlid/tordid ja ... kööki ootele pannud meenus alles poolteise tunni möödudes. 

Kirjutas Urmas

Külaliseks oli hr. Terik

Aeg lendab. Külaliseks oli juba kolmas Nõmme linnaosavanem meie nelja-aastase ajaloo jooksul. Tiit Terik, kes hiljuti oli veel Pirita linnaosavanem, rääkis meie linnaosade sarnasustest ja erinevustest, linnaosa juhtimisest, Tallinna valitsemise süsteemist. Nõmme asjus on tal veel sisseelamise periood, seetõttu märkis ta üles meie arvamusi ja tähelepanekuid, mida kavatseb abiks võtta oma tööde plaanimisel. Meeldiv. Ja see paneb meid seda kohtumist mäletama, sest eks me ju ootame tulemusi. Põlvkondade erinevusest hoolimata saime külalisega hea kontakti. Loodetavasti tekib kahepoolne kasu, sest me pakume kolmekümne kolme kogenud mehe toetust meie linnaosa mõnede probleemide lahendamisel. Linnaosavanema poolt juba tugi meie klubile tekkiski - klubimaja kinnijäätunud kanalisatsioon sai kiirelt lahti sulatatud.
Meestel oli mitmeid küsimusi, külalisel piisavalt asjatundlikke vastuseid.

Elust Jaapanis rääkis hr. Heikki Vallaste.

Eesti-Jaapani Assotsiatsiooni president hr. Heikki Vallaste leidis oma ülipingelises ajagraafikus augu külastamaks uudishimulisi vanamehi nende „kodus“ Kivimäel ja vastamaks paljudele  küsijatele.

Minu nõuka-aja teadmised Jaapanist piirdusid Kobo Abe romaaaniga „Luitenaine“. Hilisemad  kohtumised jaapanlastega on süvendanud lugemisel saadud kuvandit, et Jaapani mees on  hallinevate juustega, lühemat kasvu, lahke naeratusega, pidevalt  kummardav; jaapani naine on suurte prillidega, pükskostüümis, ei kummarda, valge portselannäokesega,säravate neoonroosade huultega, mis tõstavad esile küpse idamaise ilu.

Selliste inimeste seas alustas oma „Jaapani kärjääri“ härra H.Vallaste. Alustuseks koos jaapani keele põhjaliku õppimise ja omandamisega  1960. aastal tõlkis ja täiustas Heikki san*   karatee reegleid. Töötades teaduste akadeemia küberneetika instituuduudis avanes tal võimalus, nagu  ta mainis, et täiesti juhuslikult, asuda 9 kuuks  tööle Jaapani 1970.a. maailmanäitusele Expo 70. Füüsiku teaduskraadiga teadlane Vallaste lõpetas oma kärjääri Tallinna Tehnikaülikoolis ja siirdus  Eesti taasiseseisvumisel välisministeeriumi teenistusse. Tema tõhusal toel avati Jaapani Sursaatkond 1993.a. Tallinnas ja 1996.a. Eesti Suursaatkond Tokyos, kus hr. Vallaste toimetas saatkonna ajutise asjurina.Tollest ajast tõi ta meieni  värvikad pildid meie presidendi L. Meri kohtumisest Jaapani keisri  Arihitoga, keisri vastuvõttudest diplomaatilisele korpusele, meie kaasmaalaste tegemistest Jaapanis, kensakad lood seonduvalt M.Sinisoo ja ta abikaasa nimega, ozeki Baruto tegemistest ja palju muud huvitavat 127 milj. elanikkonnaga saarteriigi  elust. Hr. Vallaste väitis, et eesti ja jaapani keele foneetika ja grammaatika on küllaltki sarnased, aga 1850 hieroglüüfi selgeks õppimine  käiks vist meile, vanameestele, üle jõu.

Heikki Vallaste on nii humanitaar-  kui ka reaalteaduste alal teadja ja tegija mees, kes on koostanud ja toimetanud e-sõnastikke, töötanud teadlasena Tiit Vähi  juures Sillamäel, pälvinud Jaapani välisministri aukirja 2012 aastal pikaajaliste saavutuste eest Jaapani kultuuri õpetamisel ja tutvustamisel, ta on koostöös firmaga „Sony“ sisustanud keelelabori  ja palju palju muud mida ei jõua selles tagasihoidlikus kirjatükis kajastada.

*San - kasutatakse Jaapanis  nime järel, midagi meie härra taolist.

Ühtlasi vabandan kirjutises esineda võivate faktivigade eest.

Kirjutas Jaak