Maikuu viimasel kolmapäeval õnnestus peale pikka plaanimist külastada ABB Jüri tehast. Ott oli külastuse kokkuleppimisega kõvasti vaeva näinud ja tavalisest suurem grupp vanamehi pääses vaatama kuidas töötab generaatorite tehas. Alustuseks saime ülevaate ABB ajaloost ja tegevusest maailmas. Saime teada milline on majanduse seis maailmas ja kuidas see mõjutab Jüri tehase tegemisi. Peale lühikest turvakoolitust ja turvavahenditesse riietumist pääsesime tehasesse. Tehas on spetsialiseerunud tuulegeneraatorite ja diiselagregaatidele generaatorite tootmisele. Samuti toodetakse ABB teistele analoogilistele tehastele komponente ja pooltooteid. Tooted on suured ja rasked, kaal tonnides. Meile näidati mähiste tootmist, staatorite ja rootorite montaazi/katsetamist, stantsimist. Eruinseneridel oli mida meenutada ja mida avastada. Saime oma uudishimu rahuldatud ja küsimustele ammendavad vastused. Meeldiv oli tõdeda, et Eestis on säilinud korralikul tasemel masinaehitus ning siin tehtud toodang läheb kaubaks kogu maailmas.
04 juuni 2014
23 mai 2014
Lõuna-Eestis
Meesteklubid kutsuti 21.05.14. kokku.
Viljandi tublid vanaisad korraldasid meie kokkusaamise ka sel aastal. Kohal
olime Tartust, Tartumaalt Haaslavalt, Pärnust, Tallinn-Nõmmelt, Kristiinest ja muidugi Viljandist. Peeti
kõnesid ja tarbiti kiluvõileibasid. Oluline oli aga see lahe ja südamlik
õhkkond, mille Viljandi mehed koos pensionäride ühenduse daamidega ja
ansambliga „Rukkilill“ oskasid luua. Tänud Voldemar Tasale ja teistele
korraldajatele. Käisime järvel laevukesega sõitmas, pillimees paadis ja laul
kõigil suul. Teine paaditäis mehi jäi äikesepilve alla. Saime pesuni märjaks,
aga siis taipasime, et ega enam ei meenu, millal viimati läbimärjaks on saadud
ja olukord omandas kohe hiiglavahva värvingu. Järgmisel hommikul oli tegelikult
üsna ebameeldiv vettinud kingi jalga sikutada. Aga kokkutulekult sõitis meie
klubi meestega täidetud Mersu-buss Aakresse moosivabrikusse (Johannese
orgunnitud külaskäik). AS Bacula peremees näitas, mida head väike firma meie
jogurtite, saiade ja pannkookide maitsestamiseks teha suudab. Edasi läks sõit
Lutsu tallu, kuhu viis meest jäid pärast majutumist vorste grillima, ülejäänud
sõitsid Otepää suusakeskust vaatama. Õhtusöögilauas saime kõik suud soojaks
räägitud. Hommikul juhatas Lutsu B&B talu perenaine meid lähedalasuvale
allikale päevast joogivee varu pudelitesse tankima. Sellest Emalätte allikast
pidavat algama Emajõgi. Mine sa tea, meie ei kontrollinud. Kella poole kümneks
jõudsime Elvasse, kuhu Meelis oli meile korraldanud tutvumise Saint Gobain
Sekurit autoklaase valmistava tehasega. Meile tehti 3,5-tunnine esitlus,
millist tean tehtavat suurt tellimust ettevalmistavale kliendile. Saadud
teadmised on väärt, aga mitte vähem väärtusliku mälestuse saime sellest, kuidas
meid vastu võeti. Kes ütleb, et meil suhtutakse eakatesse ükskõikselt, see
mingu... metsa. Järgmiseks punktiks me reisil oli Hellenurme vesiveski, töötav
peaaegu originaalseadmetega ja meie-ealise möldriga turismiobjekt. Võimsa
auraga perenaine tegi meile püülijahvatamise esitluse ja pakkus samas majas
küpsetatud rukkileiba. Sellega ammendusid meie jaks ja uudishimu ning keerasime
bussi nina Tallinna poole. Õhtuks sai sellesuvine kahepäevareis tehtud. Kuid
niipalju oli erksust veel meestes sees, et pidasime plaani varsti Ülenurme
Põllumajandusmuuseumi ja Peipsiranna sõidu ette võtta.
Kirjutas Urmas
Kirjutas Urmas
16 mai 2014
Jalgratastega Kõrvemaal
Seekord võtsid vanamehed ette rattaretke Kõrvemaa
matkaradadel. Kogunesime klubi juurde, kus laaditi rattad autodele ja sõitsime
Kõrvemaa Puhkekeskusesse. Peale pisikest plaani pidamist suunduti 19 km rajale.
Et asi huvitavam oleks sõideti „vastukarva“. Ilmselt tänu sellele tekkis rajal
korduvalt orienteerumisega probleeme. Need peatused tegelikult andsid võimaluse
tempot sobivana hoida.
Rada kulges kevadises metsas, loodus värskelt tärkamas. Mõni
rabakoht oli parajalt märg, nii et tuli ratast talutada, aga see ei seganud
esimeste ööbikute laulu kuulamast. Kui olime ringiga puhkekeskuses tagasi ja
harinud ennast saunas, oli mõnus surin kehas.
Peale kehakinnitust kohalikus söögikohas võisimegi asuda koduteele.
Seltskond jäi üritusega rahule, paras füüsiline koormus, ilus ilm, kevadine
loodus, mida veel paremat tahta!
07 mai 2014
Tallinn-Jäneda-Aegviidu-Tallinn
Esmaspäev – esimene päev.
Sõidan autoga Tartu maantel. Lumi,
rahe, vihm, lobjakas, tuul on õudne, auto aknad kattuvad läbinähtamatu lume ja
lobjaka seguga. Kas sellist kevadet me tahtsime! Homme läheme matkama? Väike
kahtlusepoiss poeb minu särgi alla. Meenub hüüdlause õigest riietusest ja
ilmast. Õhtune ilmateade puhub murepilvi pisut laiali. Lähen magama väheke
äreva olekuga.
Teisipäev – hoopis teine päev. 6.05.14.
Hommik. Ilus päikesepaiste. Vähene
tuul. 9 vanameest bussijaamas. Sõit
Jäneda poole läheb lahti. Jänedal, möödunud õnnelikult „Musta Täku Tallist“, alustame
presidendi matkarajal jalutuskäiku Aegviidu
poole, teejuhtideks arvukad viidad ja Meelise mobiiliäpp „Tark mees taskus“. Kirjad
postidel näitavad 9 km. Saatjateks on linnulaul, ülased ja värske õhk, mets,
oja ja järved. Ka hobuste „miinid“. Soe päiksepaiste teeb vanameeste kõnni
metsas väga kõbusaks ja lõbusaks. Kaks puhkepausi ja piknik Nelijarve lähedal. Piknikul
ei saanud kuidagi jätta kasutamata juhust maitsta Joeli kuulsat omatehtud
praetud soolaliha .
Ja lipsti – olemegi Aegviidus peale mõnetunnist matka – kõik
reipad ja terved. „Elroni“ rong tõi meid 1,1-eurise piletiga 120 km
tunnikiirusega Tallinna. Magan noore mehe und.
Kolmapäev – kolmas päev
Jalad meeldivalt surisevad
hommikvõimlemise ajal. Kõik on korras ning arvan, et on korras ka teistel
vanameestel.
Ühine mõte: väga uhke
jalutuskäik oli. Veel korrata otsides uusi radu.
p.s. Kes ei tea, kus on Lahinguvälja
peatus, siis minge istuge rongi ja kihutage Aegviidu poole.
Teeme ära!
Tegime ära. Neljandat korda
võttis klubi 3.05.14. osa üleriigilisest talgupäevast. Elu jooksul on uusi asju
tehtud küll ja küll, seetõttu sai ühiseks otsuseks, et teeme seekord sellist
tööd, mille tegijaid napib: võtsime koristada Glehni Kalevipoja ümbruse, nn.
Tähetorni pargi. Riisusime kuju ümbruse puhtaks, lausa 78 punast kilekotti said
okkaid, käbisid, lehti ja muud puru täis, metsa alt kogunes lisaks paar
kotitäit piknikujäätmeid, tervisesportlaste joogipudeleid ja muid äravisatavaid
tarbevahendeid. Nagu ikka oli vanajumal vanameeste vastu lahke – ilm oli mõnus.
Lähikonnast tulid mõned pered meie pundile appi. Avastasime, et me oleksime
võinud sealsamas töö lõpetada talgusupi söömisega – need pered oleksid kindlasti
parema elamuse saanud. Läksime siiski varasema plaani kohaselt klubisse, kus 5
meest olid hommikust saati aknaid pesnud ja vihmaveetorusid parandanud. Sõime pirukaid, jõime tassi teed
ja tundsime maailma korrastamisest heameelt.
Kirjutas Urmas.
28 aprill 2014
Vanamehed Vahipataljonis
Lõpuks, 24. aprillil sai teoks
pikalt plaanitud Vahipataljoni külastus. Kaua tehtud – kaunikene, just nii
läkski. Meie visiit oli vastuvõtjate poolt väga hoolikalt ettevalmistatud.
Esmalt tutvustati Vahipataljoni struktuuri ja seejärel territooriumi. Kasarmus
näitasid sõjaväe politsei võitlejad oma varustust. Selleks olid kohal ajateenijad,
kes näitasid millist turvavarustust kasutavad rahutuste tõrjujad ja kui
kiiresti selle selga saab. Seejärel tutvustasid nad oma käsirelvi. Järgnes
kasarmu külastus. Üllatas ruumipuudus ajateenijate magalas. Kuna Vahipataljon
valvab ka Presidendi lossi ja vatutab kõrgete riigikülaliste aueskortide eest,
siis sellel teemal saime palju huvitavat teada. Meile näidati paraadmundrite
garderoobi ja selgitati auvahtkondade
„moenippe“.
Edasi vaatasime tehnikaparki,
sportimisvõimalusi ja kartserit. Vanameestes tekitas elevust teadmine, et
kutsealustele pakutakse 5 korda päevas väga korralikult süüa. Kokad kurtsid et
noorsõdurid on toidu suhtes väga valivad, näiteks külastuspäeval ei sobinud
sõduritele lõhepraad! Saime teada, et tänapäeval kutsealused tegelevad vaid
sõjalise väljaõppega, mingeid abiteenuseid (köögitoimkondi) nad teha ei tohi.
Üle kolme tunni kestnud
Vahipataljoni külastus andis nii noorendava emotsiooni, et koduteel hindas
klubi vanim liige naiste säärejooksu!
Kirjutas Meelis
26 aprill 2014
Rapla, Kehtna, Valtu
Paari aasta eest käisime külas
Kehtna rahvamaja juhatajal ja tema kokkukutsutud seeniormeestel. Meie süüdatud
klubiidee läks kasvama – nüüd tegutsevad Kehtna kandi mehed klubina. Nimi on
neil meie klubi nimest vägevamgi: „Seakõrva ordu“.
22. aprillil saime taas kokku.
Rahvamaja juhataja pr. Kait Kaeval korraldas meile tutvumise Rapla kakstornise
kirikuga ja ordu mehed olid giidideks, kui sõitsime edasi Kehtna mõisa vaatama ning
sealt maandusime Valtu rahvamajja kohvilaua taha. Seakõrva ordu mehed piinasid
meid mälumänguga (eelmisel korral võitsid nad mängu, meie jäime teiseks!).
Seekord keegi punkte ei lugenud, aga tundus, et me ei jäänud enam teiseks.
Kõigest huvitavast, mida saime teada Rapla kirikuõpetajalt, Kehtna
mõisavalitsejalt, kolleegidelt-klubilistelt ja Valtu veinitehase tegevjuhilt ei
jõua siin jutustada. Igatahes päev oli väga humoorikas, samas asjalik ja mõnus,
vein oli hea, kringlit, võileivatorti ja seakõrvu oli piisavalt, kohvi keedeti
juurdegi. Suured tänud Kaidile võõrustamise eest ja Valtu spordimaja
juhatajale, kes oluliselt aitas bussi remondil, et Paul meid mõnusalt koju
saaks sõidutada. Kehtna rahva kutsusime Nõmmele külla, ainult aeg jäi veel
lahtiseks – neil seal paljudel põllutööd ees, meil tegutsemiste graafik mai
lõpuni lukku pandud. Aga ega aeg otsa saa. Loodetavasti.
Tellimine:
Postitused (Atom)