Filmireis Šotimaale

 

Jaak näitas jälle oma filmimehe kunsti. Tema perereis läbi Inglismaa šotlaste maale toimus küll juba 2009.a. augustis, kuid reisikroonika mõjus kui värske pilguheit  Albioni. Alguses Big Ben ja Londoni vaateratas ja siis juba lüüsid, kanalid, unikaalne laevalift, šoti kilt ja wisky. Justkui oma silmaga oleks kõike näinud. Eriti põnev paik oli Gretna Green, kus said erandkorras ilma vanemate nõusolekuta abielluda ka 14aastased poisid ja 12aastased tüdrukud. Vanamehi see just ei puuduta, ent hea teada ikka!

Hiiumaa movie

 

Hea, et peaaegu iga asja jaoks on klubis oma professionaal võtta. Jaak on küll põhiosa elust leiutiste vormistamisega tegelenud, kuid samahästi oleks ta võinud elatise teenimiseks ka reisifilme teha. Ja ongi teinud. Kõik vanameeste reiside liikuvad pildid on tema jäädvustatud. Ikka nii vaikselt ehk profilt, et ülesvõetavad seda reeglina märganudki pole. Kuigi ta on korduvalt tahtnud “ameti” maha panna, pole klubikaaslased nõusolekut andnud. Nii vaatasime jällekord oma “nooruslikke nägusid”, sedapuhku hiiu kastmes. Sellest tähtsam on muidugi tõdeda, et kino-kroonika on klubi tegevuse fikseerimisel kirjapildist kordades elusam ja ilmekam. Et aga Hiiumaa reis veel tugevamalt mälusoppidesse talletuks, tegi samal saarel ilmavalgust näinud Feliks pärast filmiesitlust klubikaaslastele Hiiu-teemalise viktoriini.

 Vanalinnaekskursioon

Vanamehi tõmbab kõik vana. Seetõttu võtsidki klubiliikmed meeleldi vastu Urmase ettepaneku minna tema abikaasa ja kutselise ekskursioonijuhi proua Aasa juhtimisel ühiselt vanalinna tuurile. On seal ju jalutatud sadu kordi, kuid sedapuhku olid sihiks vanalinna kummitused. Ja neid me polnud varem kohanud. Selgus, et oma kummitus oli keskajal peaaegu igas tänavas. Ei säästnud nad isegi raehärrade pereliikmeid. Põnevamaid kujutluspilte tekitasid Rataskaevu tänavale tõldadega saabunud ja sõrajälgi jätnud öised pillerkaaritajad ning Taani kuninga aeda alles tänapäeval valvama pandud neli kapuutsiga, kuid peata munka. Toompea vaateplatvormil selgus, et Ukraina sõjapõgenikke võib kohata isegi pealinna turiste teenindamas. Oma silmaga me ühtki kummitust siiski ei näinud, aga nende olemasolusse vanalinnas hakkasime siiski rohkem uskuma.

Külas käis Jaan Männik

 

Pere esimesel pagulasaastal 1945 Rootsis sündinud ja pärast Eesti iseseisvuse taastamist juba kolm aastakümmet Eestis elanud ning siinset Telekomi ja Eesti Panga nõukogu juhtinud Jaan Männik oskab Eesti asjadele vaadata meist paljudest palju terasemalt, justkui läbi binokli. Külaline valis avateemaks rahvusküsimuse. Saades 1992.a. Eesti Telefoni Tallinna piirkonna juhiks, olid pooled tema alluvad venekeelsed. Oskamata peaaegu sõnakestki vene keelt, suutis ta ka nende poolehoiu võita. Ehkki venelaste massiline sisseränne okupeeritud Eestisse algas varem, tõi Männik eeskujuks just meist palju suurema Rootsi ühiskonna võõrtööliste poliitika tagajärjed. Ei ole nii, et pakud oma riigi plusse ja kõrget elatustaset, ning võõrad heldivad ja võtavad uue emamaa kombed ja kultuuri ilusti omaks. Inimene on palju keerulisem olend, kelle puhul valitsev usk, emapiimaga omandatud kultuur ja suhtumine ümbritsevasse mängivad palju suuremat rolli. Tuleb mõista hädasolijat, teda aidata, kuid ei tohi unustada ka meie riigi väiksust. Hoopis teine asi oleks siis, kui Eesti ei tahaks enam olla rahvusriik, vaid lihtsalt eesrindlik, võrdõiguslikkusele ja inglise keelele toetuv Euroopa väikeriik Läänemere kaldal.

Klubi sünnipäevalisi austas linnaosavanem

 

Juubilar Vello (80) ja temast vaid paar aastat noorema Urmase sünni- päevapidu aitasid sisustada vastne Nõmme linnaosavanem Karmo Kuri ja Nõmme Vaba Aja Keskuse direktor Külli Tatter. Esmakordselt on Nõmme saanud juhi, kes on läbinud karjääriredeli spetsialisti ametikohalt tippu välja. Tegu polnud pelgalt viisakusvisiidiga. Asjalikku ja mõnusat juttu linnaosavanemaga jagus õhtu lõpuni. Sünnipäeva puhul tõid kunstilist külakosti üle kahe põlvkonna Kristiine Gümnaasiumi õpilased Elisabeth ja Marietta, kes lugesid luuletusi ja mängisid pilli.

 

Pilk rallimaailma

 Klubil käis külas WRC Rally Estonia võistluste juht Urmas Roosimaa. Esimese Eesti ralli start anti 28. augustil 1921 praeguse Viru hotelli asukohal ja see kulges läbi Märjamaa, Rapla ning Kohila pealinna tagasi. Pool sajandit hiljem, 1971.a. said eestlased õiguse korraldada esimesed NSVL meistrivõistlused rallis. Nüüd on juba kolm aastat järjest korraldatud Lõuna-Eesti teedel WRC Rally Estoniat, mis sisaldas tänavu 325 km kiiruskatseid. Et ralli maailmameistivõistluste  üks kiiremaid etappe õnnestuks, on aasta- ringi ametis 25 inimest. Kihutamist Eesti kitsastel kurvilistel kruusateedel kandis üle 110 telejaama, tänu millele nägid seda 155 riigi rallisõbrad. Piletiga jälgis rallit üle 27 tuhande pealtvaataja 21 riigist. Kuigi uute teelõikude rajamiseks, “hüppekate” ehitamiseks ja võistlusjärgseks korrastamiseks kulub palju raha, tuleb kõige enam maksta siiski 1200 rajaturvaja palkadeks. Põnev oli kuulda, et Roosimaa ametit peab WRC Belgia etapil flaami keelt hästi valdav eestlanna Emilia Abel. Kas WRC Estonia ka 2023.a. toimub, oleneb suuresti Eesti valitsusest, kellelt korraldajad hädavajalikku toetust taotlevad. 

 

Vanamehed rabas 

Ja tõesti, käisimegi Viru raba matkal. Viru raba on Harjumaal, Lahemaa rahvuspargis. Matkarada algab Narva maantee ja Loksa tee ristmiku lähedal. Noo jaa, et päev asja ette läheks, pidasime maha ka väikese pikniku. Kiitsime ilmataati, loodust ja iseennast ka, et sellise otsuse tegime. Kell 10 startisime Klubi juurest ja kella 17-ks olime tagasi. Maha sai käidud 10km ja keskmiselt 14 000 sammu. Viru raba juttu uuri lähemalt: https://et.wikipedia.org/wiki/Viru_raba