http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=122509
Ja Juhan ütles: Vanamehed! Vaadake minu küla Emilit!
Tiit tõmbas netist DVD-le Emili-filmi ja meie täna õhtul vaatasime. Tuba oli rahvast täis, aga vaikne.
Emil elas Ellamaa lähedal, sündis ja suri oma ema talus. Ei teinud raha eest tööd, aga kasvatas puude otsas vilju, käis vist ka seenel ja korjas metsataimede juurikaid. Ehitas suusahüpete jaoks trampliini, mille ülemine ots koduõue puu otsas, Tarzani moodi vettehüpete jaoks riputas järveäärse puu otsa kiigeköie, kimas rattaga külateedel habe lehvimas, suusatas talviti ja ujus suviti, püüdis kalu ja õpetas küla lastele lapsepõlvetempe. Emilil oli vanast peast hõbedane juuksepahmakas ja samas toonis rinnuni habe, hea noor nahk sitkete lihaste peal ja väga selged maailmarahu täis silmad. Viimased paarkümmend aastat oma elust ööbis Emil kuuris heinte peal ja ainult juhusliku külalise tulekul ühe korra ka oma toas. Emili keelepruuk annab silmad ette suurele enamusele tänastest gümnalõpetajatest ja tema jututeemad ulatusid maailmaasjadest sitikate-putukate asjadeni.
Emil ütles: tee seda, millest elul kasu on. Filmimeestega tõreles, et mis kasu teie tegemistest on, kitsalt elate! Ja veel oskas Emil tajuda juba eemalt, kas läheneb hea või kuri või rumal inimene.
Kui film lõppes, ütles Juhan: Vanamehed! Kes minu küla Emil oli?
Meie siis arutasime ja ei osanud seisukohti võtta. Et kas küla ullike või külafilosoof. Või lihtsalt inimene, kes elas kellelegi kurja tegemata, tüliks olemata, jõudumööda rahvast abistades. Lastele Tarzan, külarahvale suur laps, meile linnavanameestele küsimusmärk ja möödunud nooruse meenutaja, hea ja kurja mõõdupuu maast üles tõstja.
Emil lahkus paremasse universumisse 2001. aastal. Tema elutöö oli - jääda tiksuma meie mõtetesse.
Kirjutas Urmas
Link Emil filmile: http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=122509
Lisan siia väljalõike Mari Sobolevi Õhtulehes ilmunud artiklist "Tipu sees on teine ja suurem tipp"
VastaKustutaKõige alternatiivsema elustiili on välja käinud Emil Olev-Venda Paesüld. Jõuluvanahabemega vanapapi säilitas poisikese kombed ka vanuigi. Oma elamise juurde rajas ta terve sõjalis-sportlike mängude väljaku. Kiiged, ronimiskonstruktsioonid, kummalised kaldteed jne., ning need kõik leidsid ka omaniku ja autori poolt aktiivset füüsilist kasutamist. Lapsemeelsus on omane suurele osale naivismist, arhitektuuri puhul kerkib kohe esile järgmine valdkond - laste ehitatud onnid. Seegi teema on huvi pakkunud mitmetele professionaalsetele kunstnikele. KoduÜmaja on arhetüüpne mõiste, asi, mis peab olema inimese jaoks korraga kindlus, tempel, palee, töökoda, mis iganes - millisena näeb seda mõistet kunstiharidusest puutumata, kuid loominguline vaim, on huvitav teada igale tippkunsti-inimesele. Teisalt peaks see huvitav olema ka kunstiga üldse mitte seotud inimestele. Tavaliselt on inimese soovide ja tegelikkuse vahel suured käärid. Endale ise elukeskkonna loonud liigikaaslaste näidete põhjal saavad inimesed konkreetselt näha, kui suured võivad need käärid tegelikult olla. Milline näeks välja tehiskeskkond, kui puuduksid traditsioonid, hea maitse, ehitusseadustik? Kui igaüks looks endale sellise kodu, nagu ta oma alateadvuses ihaldab?
Täname Anonüümset! Hea täienduse postitasite.
VastaKustuta