Põlvkondadevahelisel mäluturniiril

Tallinna Ülikooli korraldamisel toimus esimene põlvkondadevaheline mäluturniir, millest võtsid osa eesti- ja venekeelsete gümnaasiumite võistkonnad ja Tallinna meesteklubide ning sotsiaalkeskuste võistkonnad, kokku 13 tiimi. Meilt käisid tules Meelis, Enn, Toomas ja Urmas. Küsimused seadsid raskustesse kord noori, kord vanu. Tuli meelde tuletada 50 aasta taguste mõistete tähendusi, tunda ära sümboleid, meenutada kuulsustega seotud poolsalajasi seiku, arvata ära praeguste noorte slängisõnu jne. Vanad mehed said noortest segavõistkondadest paremad tulemused, kusjuures tingimused olid küll võrdsed nii noortele kui eakatele. Meie saime huumoripreemia. Hea, et niigi läks! Täname TLÜ teadurit Tiina Tambaumi ja tema meeskonda korraldamise eest ning prof. Veidemanni juhitud žüriid õiglase "kohtumõistmise" eest. Oli huvitav ja teaduselegi ehk kasulik sündmus.

Sügisene jalgsimatk Kõrvemaal

Sügisene jalgsimatk oli planeeritud Aegviidu kanti. Nagu tavaliselt, kogunesime Kivimäe jaama juures. Seltsis on segasem ja nii oligi tellitud Järvamaale sõiduks buss. Rahvast kogunes ja peeti plaani. Sündis otsus, et alustame Valgehobusemäe suusa- ja puhkekeskuse juurest ning liigume Nelijärve suunas. Ja nii asusimegi sõitma, et teha alustuseks ka tutvust Valgehobusemäega, millel kõrgust 106 meetrit üle mere pinna. Mäe tipus asub vaatetorn, kust avaneb ilus vaade üle Kõrvemaa.

Kui ilu hinnatud, siis asusimegi 10 kilomeetri pikkusele matkale. Kes vapralt kepikõnnil, kes lihtsalt kand ja varvas. Teejuhiks olid Urmas ja Meelis. Mõne aja pärast sai märgatud, et matkajate rivi on päris pikaks millegipärast veninud. Ja selgus, et vanahärra Heino Pertel, kel vanust turjal 83 aastat, millest 10 aastat Siberis, on leidnud sügisesest metsast seeni. Ja päris palju kohe. Noo mehed ju teavad mis on hea. Seened kõlbavad nii söögi kui joogi kõrvale, eriti aga need metsast ise korjatud.

Varsti läks teekond mägiseks ja paljudele ka tuttavaks. Olimegi jõudnud Nelijärvele ja aeg oli ka keha kinnitada. Nelijärve Puhkekeskuse baar oli lahti ja saimegi kenasti kõhud täis ning muljeid vahetada.

Hipodroomil

Tallinna Hipodroom tähistas oma 95. juubeli aastapäeva. Üritus oli võimas, alates puhkpilliorkestrist kuni puhvetini. Teate küll, derby algab puhvetist. Külalisi oli Lätist, Leedust, Soomest, Rootsist ja muidugi meie džokid oma kiiretel traavlitel.  Tallinna Hipodroomi juhatuse liige härra Mihkel Gull, hoolimata oma tihedast päevakavast, tutvustas NVK meestele lühidalt hobuste hingeelu.

Traavivõistlus on ilus rituaal, mõneti võrreldav missivõistlusega. Osalejad on graatsilised, elegantsed, pikkade sihvakate jalgadega iludused. Tõsi, ühtedel on jalgu poole rohkem.  Lisaks on neil ka väike eelis - nad ei pea end verbaalselt väljendama, kuigi jah - vahel miski ajab hirnuma.

Mis oleks hipodroom oma traavlitega ilma totalisaatorita. Adrenaliini tekitamise püha üritus on toiminud alates hipodroomi avamise esimesest päevast vahetpidamata kuni tänaseni, olenemata mis lipp Toompeal parasjagu lehvis. NVK meestest parima totol raha peale mängimise tulemuse saavutas Urmas, kes ainsana plussi jäi (tervelt 1 euroga :-)!). Kõigil nii hästi ei läinud. Võidutulemuse taga on kindlasti meie pealiku hää inimhinge (või hobuse hinge?) saladuste tundmine. 

NVK liikmete auväärseim ratsamees Joel meenutas, kuidas ta oma nooruspõlves esimest korda iseseisvalt hobust rautas. Hakkama sai, ainult teadma pidi, et hobusele tagantpoolt ei läheneks. Johannes oli juba Stalini ajal sellelt samalt Tallinna hipodroomilt pärit vanadele ja väsinud hobustele heinu andnud, enne kui setukad kolhoosi komandeeriti. Ega me hulgas selliseid mehi polnudki, kes oma nooruspõlves poleks hobustega tegelenud. Nüüd aga meenusid meeldivad ja soojad mälestused aastatest 1935 kuni 1970. 

Kogu me sõbralik kamp andis oma väikese panuse Tallinna Hipodroomi ilusate traavlite hüvanguks. 

Päike oli veel kõrgel, kui me väsinud jalad kandsid meid pöördumatult värava poole. 

Lõpetuseks üks arnoldrüütellik mõttetera loomakasvatuse vallast: krõmpsuta kaeru palju jõuad - ära rautatakse ikka.

NVK poolt kindlat kätt džokidele ja kerget jooksujalga traavlitele.

Palju tänu osalejatele. Teie panus traavitraditsioonide jätkumiseks Eestis, mis teadagi kultuuri osa, on märkimisväärne.

Eksklusiivkohtumine teadlasega

Täisauditoorium kuulajaid on põnevil, külla on lubanud tulla Marju Kõivupuu Tallinna Ülikooli Humanitaarinstituudist. Külalise populaarsusest, hõivatusest ja reputatsioonist räägib ainukordne juhtum Kivimäe raudtee jaama ees, nimelt tuli lugupeetaval teadlasel jaamaesisel enne meieni jõudmist anda kiirintervjuu ERR-le.

Meie klubikaaslane Jaak tutvustab esinejat ja piirdub ainult teaduste doktor Marju Kõivupuu aurahade uskumatult pika ja väärika loeteluga. Mõned eredamad: 1995 Eesti presidendi peapreemia rahvaluule kogumise eest, 2013 aasta kodanik, 2014 Valgetähe V klassi teenetemärk.

Esinemise alguses selgitab teadlane vajadust mõista ja arvestada mineviku, oleviku ja tulevikuga. Eriti kummastavaks peab ta inimeste mõistmatust õppida minevikust ja tehtud vigadest. Lisaks infole purukuiva teaduse tegemisest üllatab esineja meid ka hää vanarahva tegemiste tundjana. Õpetas meidki, kuidas mõnest noorest kaseoksast kena kaseviht kokku sättida. Erilist tähelepanu tuleks pöörata sidumisel kasutatavale nöörile. Hää tulemus takunööri pruukimisel on garanteeritud. Eriti näotu, lausa lubamatu olevat aga plastmassist kunstvihaga vehkimine eurokaitse all oleva suitsusauna laval. 

Elav arutelu tekkis esineja ja kuulajate vahel kõrgkooli õppekorralduse lahkamisel. Marju Kõivupuu kurtmisest bürokraatia ja aruandluse vohamisest eesti haridus-  ja teadusmaastikul on suuremal osal meist lihtne aru saada, sama jama on tootmises ja kogu majanduses. Teadusasutuses pead grandi saamiseks esitama oma teadusartiklid, publikatsioonid arvestatavates teadusajakirjades jne. Nimekiri on lootusetult pikk, lausa ärritav. Meie teame, et ega tööstuses olukord kergem ole, luulet vähem, numbreid enam. NVK seitsmekümneaastased noored spetsialistid asutavad moodustama uut ja vihast poistebändi, kellega kõrghariduse skeenel plats puhtaks lüüa ning vähenõudlikud õppejõud karistuseks ühiskondlikult kasulikule tööle saata. Kogenud esineja valib uue teema ja olukord rahuneb. Töörahva töökohad ja töötasud jäävad sedapuhku alles. 

Mõned Marju Kõivupuu poolt väljaöeldud soovitused kuulajatele: tundke rõõmu ja olge uhked Eesti riigi üle; see on suur õnn, et nii väikesel rahval oma tillukesel maalapil on oma riik, keel ja kultuur.

Lõpetuseks parim soovitus õpetlaselt : ÄRGE LÕHKUGE TÖÖTAVAT SÜSTEEMI

Suur tänu Marju Kõivupuule väga huvitava ja köitva ettekande eest teid imetlevatelt kuulajatelt Nõmme Vanameeste Klubist.  

Suvepäev Meelise juures

Rahvast pungil väikebuss ja sõiduauto kihutavad teineteise võidu palaval suvepäeval mere poole. NVK mehed sõidavad külla oma klubikaaslasele Meelisele, kes on lahkelt kutsunud meid oma suvemõisa Läänemaal.
Saabumisel ootas nõmmekaid üllatus. Hoolimata palavast suveilmast ja kiiskavast keskpäeva päikesest oli peremees meile plaaninud nagu tubli ekskursioonijuht ikka - põhjaliku matkaprogrammi. Meelisel on oma eelnenud töömehe elust selgelt meeles, et töörahvast saab juhtida ainult enne lõunasööki. Jäi üle ainult neelatada ja teele asuda, suu kuiv nagu klaasipuhuja nahkpõll. Hakatuseks Kiideva, rändkalurite rannaküla. Sümpaatne giid Tiiu, endine koolmeister samast Kiideva külast, tegi meile rändkalurite elu ruttu selgeks. Proua Tiiu kuulub kindlasti Eestimaa eest võitlejana Maa Soola hulka. Kunagisest tagasihoidlikust Läänemaa kalurikülast, mida vabariigi taasiseseisvumise aegu ähvardas kuhtumine, on saanud idülliline suvituspaik. Meie muljed jätkuvad Puiseninal, mis on arenemas, osalt tänu Euroliidu toetustele, suvitus- ja turismipaigaks.
Meelis on üritust plaaninud põhjalikult ja täpselt nagu vägevad rahvajuhid muiste. Suure tõenäosusega on Kiideva laht haugikalast priiks püütud. Niivõrd muljet avaldavad olid veel tulised kalapalad liudadel, mida 16 ablast suud hundiisuga hävitama asus. Sellega asi ei piirdunud, lisa tuli suitsuahjust. Au ja kiitus  Meelisele ja tema hõimlasele Toomasele, aga kindlasti ka kalameestele ning kokkadele!
Meelis on oma suvemõisa paarikümne aastaga arendanud mõnusaks ja perekeskseks suvekoduks. Kena koht Puise lahe rannal, hubased elumajad, sadam, saun, sportimisplatsid.... loetelu läheks pikaks. Tähtsam veelgi on koha meeldiv aura, sõbralikkus ja soojus, mida kohe tajud.
Matkapäev lõppes supelusega. Meie vaprad ujumismeistrid Kalev, Urmas, Enn, Endel, Peeter, kõiki polnud vee alt näha, näitasid head stiili. Veeohutuse eest kandis hoolt lestade ja maskiga vetelpäästja Erik. Vetelpäästja põhivarustusest puudus vaid harpuun, millega vee alla vajuvaid sportlasi välja tõmmata. Jaagul oli küll spinning kaasas aga see oli bussi jäänud ja mõeldud väiksematele hüljestele.
Palju tänu Meelisele suurepärase suvepäeva eest - väärt mõte ja hea teostus. Tänud autosohvritele Urmasele ja Ülole ning kõigile kaasalööjatele.

Ooperisolist raudteejaamas

 Meeldivas ootusärevuses klubikaaslased nihelevad diivanitel, neid on palju. Klubi pealik Urmas  kutsus meile esinema oopersolisti Pirjo Levandi. Uks avaneb ja ruum läheb valgeks. Ideaalselt sale, noor ja kena tütarlaps, kuldkingakesed jalas ja kitarr käes seisabki me ees.

Pole lihtne olla kuulsa onupoja täditütar. Pirjo alustas oma koolipõlve klassikalise muusika õpinguid konservatooriumis Urve Tautsi lauluklassis. See oli tore ja paljulubav aeg, mil laulud aitasid elada-võita. Unistuste teoks saamine algas peale kooli lõpetamist Estonias, kus selgus, et teater on nagu mosaiik, kus iga laulja vaid killuke. Ooper on tõsine asi, ei mingit kabareed ega revüüd - aga sa oled noor ja ilus, millal siis veel. Pirjo räägib teatrielust, endast, näitlemisest. Ja laulab. Ta esineb otse, ilma võimenduseta, kitarristi saatel. Solisti tugev ja helisev hääl paneb kuulajate südamed põksuma ja silmad särama. Mõnel korral saadab Pirjo end ise kitarril, mõnel korral miniksülofonil. Iga pala tunnustuseks kuulajate soe ja sõbralik aplaus. Lausutud laused ja lauldud sõnad on tasakaalus, sõnalise ja vokaalse osa üleminekud sujuvad.

Viimastel aastatel on Pirjo Levandi lemmikuks Ladina-Ameerika muusika, millel ta meile hispaania keeles särtsakalt kõlada laseb. Operetist ei arva ooperisolist suurt midagi. Seal peaks vere asemel soontes shampanja voolama, mis pidevalt kihiseb ja vahutab. Sädeluse ja sära puuduse all Pirjo küll ei kannata.

Lisaks Graniitvillale saab Pirjo Levandi esinemist nautida Rapla kirikumuusika festivali raames 27. juulil Järvakandi kirikukontserdil.

Medalitesadu Kivimäel

Venemaal madin alles kestab, kui NVKlubi juunikuu viimasel teisipäeval  oma spordisangareid austas. Sportlik kolmevõistlus, mis koosnes püssilaskmisest, nooleviskamisest ja koroonamängust, mida mängiti hasartselt terve talv, on lõpuks kulmineerunud. Autasustamine oli usaldatud NVK parimatele poegadele, peasekretär Meelisele ja karskusideoloog Tiidule. Kolmanda koha saavutas ja pronksmedali sai kaela väsimatu Kalev. Mees tähistas alles möödunud kuul oma 90. aasta jubileumi, kuid selja tegi prügiseks enamikul. Hõbemedal Tõnule, kelle hää tulemuse taga ilmselt ta jahipidamise hobi, kus vaja täpset silma ja kindlat kätt. Võidu võttis Urmas, pälvides tšempioni tiitli, kuldmedali ja kuldse jumalanna karika. Klubikaasalased avaldasid spordisangaritele oma kindlat tunnustust kõva käte plaksutamisega. Ega võidumehed võlgu jäänud. Peene prantsuse kombe kohaselt lasti shampanja klaasidele kõlada.

Autasustamis tseremoonia muundus sujuvalt suure Peetri ja Madise sünnipäevade tähistamiseks. Madis oli oma klubikaaslastele uue laulu komponeerinud, mille ka kenasti ette laulis. Peetril oli meile erialane kingitus loodud, mees on nimelt üle 10-ne aasta kogunud Nõmme ja Tallinna vanu fotosid. Liikumatud ajaloolised pildid digitaliseerinud ja süstematiseerinud, mida suurelt ekraanilt vanadel meestel hää vaadata. Meie paljunäinud meeste silmades süttis uudishimu ja imetluse leek. Eriti põnevad olid vanad fotod iidama-aadama aegsest Kivimäe raudteejaamast.  Eks see üks kuulus koht ole. Tuntud Eesti teatrikorüfee Voldemar Panso, Kivimäe elanik, oli suur rännumees. Saanud kord Austraalias pärismaalaselt kingituseks bumerangi. Kohalik täpsuskütt uurima, et mis maa mees oled. Panso: NSVLiidust olen. Kohalik: ei tea mitte. Panso: Eestimaalt. Pärismaalane: ikka ei tea. Panso viimases hädas: Kivimäelt olen. Bumerangimehel nägu laia naeru täis: tean, tean küll, hästi tean, miks ma siis ei tea. Oligi rahu maa peal.

Õnnitlused Madisele, Peetrile, Kalevile, Tõnule ja Urmasele!