Vanabussinäitusel

Vanameeste nostalgia viis meid seekord Noblessneri Valukotta veteran busse vaatama. Kõik 14 bussi ja mõned taksod olid eriti kaunilt taastatud. Tõsi, paljud olid eesti sõitjatele tundmatud bussimargid, kuid kohalikel teedel sõitnute kohta oli igal mehel oma mälestustest mõni lugu rääkida. Valukoda ise oli samuti insenerikunsti vaatamisväärsus, omaaegsed kõrged, suure sillaavaga konstruktsioonid olid majesteetlikult saledad ja ka tänapäeval harva esinevad. Kokkuvõtteks, oli mida vaadata, hästi korraldatud üritus.

Meelis
6.11.16

Vanabussinäitusel

Vanameeste nostalgia viis meid seekord Noblessneri Valukotta veteran busse vaatama. Kõik 14 bussi ja mõned taksod olid eriti kaunilt taastatud. Tõsi, paljud olid eesti sõitjatele tundmatud bussimargid, kuid kohalikel teedel sõitnute kohta oli igal mehel oma mälestustest mõni lugu rääkida. Valukoda ise oli samuti insenerikunsti vaatamisväärsus, omaaegsed kõrged, suure sillaavaga konstruktsioonid olid majesteetlikult saledad ja ka tänapäeval harva esinevad. Kokkuvõtteks, oli mida vaadata, hästi korraldatud üritus.

Meelis
6.11.16

Tartu reis

Seekord viis tee NVK esindajad Tartu Seeniormeeste Klubi 15. aastapäeva üritusele. Kohal oli palju rahvast kogu Eestist ja kohalik linnavõim. Üritus kulges traditsioonilises võtmes, õnnitlused/kõned, kultuuriprogramm, lõuna ja bowlingu turniir. Temperamentsemad said lõunapausil oma tantsuoskuseid näidata. Peo sportliku osa võitis Viimsi PÜ bowlinguklubi võistkond, meil õnnestus jääda eel-eelviimaseks. Hoolimata sellest oli Kalev Jahnson organiseerinud toreda ürituse, kus päev kulus märkamatult. Tänud Tartu meestele! 

Kohtumine Nõmme Lauluklubiga

Oli järjekordne tore päev. Nõmme Lauluklubi toimekas president pr. Sirje Koemets tegi ahvatleva ettepaneku viia meie klubid ühiselt bowlingut mängima, mis lisaks parajalt hasartsele ajaviitespordile annab võimaluse ka meeldivaks suhtlemiseks. Nii läkski. Meilt oli osalejaid kümmekond, laulurahvast samuti. Pr. Koemets pidas ümberkukutatud kurikate üle arvestust ja järjestas meid paremusritta. Meie parim mängija oli Ülo. Tal paistab olema kombeks spordivõistlused "kinni panna" - Toosikannul loopis ta ju viikingikirvest kõigist paremini. Nagu tavaks, said parimad mängijad ka auhinnad. Külakostiks olid laulurahvalt imemaitsvad kringlid, meie poolt paar shampanjat. Mitte kohvi- vaid mahlalauas oli mõnusat ja lõbusat jutustamist. Pakkusime end Lauluklubi harjutustundi aplodeerijateks. Püüame juba eeloleval pühapäeval selle lubaduse teoks teha. Kahju, et meil pole võimalust energilisi ja elurõõmsaid lauljaid külla kutsuda. Neid on 110, meid 30 -

 meie klubi ruumid jäävad ahtaks. Ehk mõtleme siiski välja mingi ühistegevuse  „neutraalsel pinnal“, nagu seekordki.

Urmas

Marss „Kalevi“ magusameistrte juures!

    Lõpuks õnnestus vanameestel „Kalevi“ kommivabrikus rännata ajas tagasi oma lapsepõlve ja sorida oma mälusoppides otsides sealt välja kõige magusamad mälestused. Sellele aitas kaasa meie kaasaegne, vaieldamatult oma ala tipptegija, Otto Kubo. Ta rääkis meile Eesti kondiitritööstuse ajaloost lühidalt järgmist.

    Aastal 1806 pani suhkrupagar Lorenz Caviezel aluse Eesti magusatööstusele. Tema töökoda valmistas muu hulgas martsipanimaiust, mis mõned aastakümned hiljem saavutasid kõrge taseme ja laialdase tuntuse uue omaniku Georg Stude šokolaadi- ja martsipanitööstuses. 20. sajandi alguses tekkis Tallinnasse veel mitu maiustustevalmistajat, kellest suurimad ja tuntumad olid Kawe, Ginovker, Brandmann, Riola ja Rudolf Klaussoni šokolaadi ja biskviidivabrik. Pärast sõda riigistati kõik tööstused ja liideti koos Georg Stude äriga üheks suureks kondiitriettevõtteks, mis asus Kalamajas Jahu tn.5 Klaussoni vabriku ruumides. Vabrik sai oma nime, „ Kalev“, konkursil konkureerides nimega „Punane Kompu“. Peale Pärnu mnt. tehase „Uus Kalev“ käiku laskmist liideti sellega Karamellivabrik ja „Kalev“. Nii sündis tänane Kalevi šokolaadi- ja kompvekivabrik ning just seetõttu tähistati tänavu augustis oma 210. sünnipäeva.

    Nägime tänase vabriku kontoris pisikest osa vabriku muusemi varadest ja tootmistsehhis ülevaadet kogu tootmisest. Tänased nõudmised ja eeskirjad toidu käitlejale on nii ranged, et marssisime, riietatult igati normidele vastavalt, üleval tootmisruumide kohal lae all asuvas selleks ettenähtud koridoris. Vabrik on tänu suurele norra omanikfirmale, „Orkla“ palju investeerinud uutesse tootmisliinidesse, kus inimkäsi peaaegu enam ei vajatagi. Lõpetasime oma ringkäigu degusteerimisega, mis pani kogu ekskursioonile ilusa „magusa punkti“.

Suur tänu, härra Otto Kubo, kelleta poleks seda kõike me näha saanud!

Johannes

13.10.16.

Männiku liberajal

Enamikul meist on autojuhistaaži üle 50 aasta ja see tähendab, et meist koolitati auto juhtijad väga ammu. Seepärast oli mõningane huvi vaadata, kuidas tänapäeval juhte koolitatakse. Autosõit OÜ-s saavad õpetust  ca 14 000 inimest aastas s.h. lapsed rattakoolitust, kutselised veoautujuhid, algajad ja lõppastme-õppijad, sõdurid, taksojuhid, karistatud roolijoodikud, mootorratta- ja mopeedijuhid liikluseeskirjade koolitust ja sõiduõpet ning alarmsõidukijuhid libedasõidukoolitust. Selle viimasega meie kohalejõudes parajasti Männiku liberajal tegeletigi. Meiegi oleks tahtnud epoga libedaks valatud rajal masinaid keerutada, aga päevakava on koolil väga tihe ja pidime siis piirduma pealtvaatamisega. Meid võõrustanud hr. Priit Tuuna korraldas siiski põnevad ja kasulikud atraktsioonid - katusele veerenud sõiduauto küljeaknast väljaronimise ja 7-kilomeetrise tunnikiirusega "vastu seina sõitmise". Nägime ka mobiilset pimedassõidu simulaatorit, millel saavad öise sõidu eripärast aimu algastmeõppurid.
Üht-teist kasulikku saime seekordsest väljasõidust, et hoida meid eluga kursis.

Järvakandi Klaasitehases

 

16. augustil viis meid uudishimu klaastaara valmistamist vaatama. Ott oli vastavad kokkulepped tehasega teinud varakult ja meeste mõõdud saatnud ette, nimelt tehasesse ilma korralike kaitsevahenditeta ei pääse. Ausalt öeldes on päris suur töö organiseerida 15-le vanamehele sobivad turvasaapad, kitlid, prillid jne. Meie senine kogemus näitab, et provintsi tehastes suhtutakse meiesugustesse ekskursantidesse väga hoolivalt. Tutvustus tehase ajaloost, tootmisprotsessidest, klaasitootmise nüanssidest tehti enne tsehhi minekut, seal poleks müra tõttu see õnnestunud. Tehas ise on suhteliselt moodne ja parajalt automatiseeritud, meeldiv vaadata. Meie silmaring igal juhul avardus klaasi ja taara osas.

Et saada pilt ka klaasitootmise ajaloost külastasime ka kohalikku klaasi muuseumi. Giidi juhatusel tehti ekskurss Eesti klaasitootmise ajalukku. Huvitav on mõelda kuidas sajandeid tagasi osati klaasi sulatada ja töödelda, milliseid töövõtteid kasutati. Igati hariv nüanss kohalikust ajaloost.

Meelis