MEHED KOOS, ELU HOOS!

19 oktoober 2016

Tartu reis

Seekord viis tee NVK esindajad Tartu Seeniormeeste Klubi 15. aastapäeva üritusele. Kohal oli palju rahvast kogu Eestist ja kohalik linnavõim. Üritus kulges traditsioonilises võtmes, õnnitlused/kõned, kultuuriprogramm, lõuna ja bowlingu turniir. Temperamentsemad said lõunapausil oma tantsuoskuseid näidata. Peo sportliku osa võitis Viimsi PÜ bowlinguklubi võistkond, meil õnnestus jääda eel-eelviimaseks. Hoolimata sellest oli Kalev Jahnson organiseerinud toreda ürituse, kus päev kulus märkamatult. Tänud Tartu meestele! 

18 oktoober 2016

Kohtumine Nõmme Lauluklubiga

Oli järjekordne tore päev. Nõmme Lauluklubi toimekas president pr. Sirje Koemets tegi ahvatleva ettepaneku viia meie klubid ühiselt bowlingut mängima, mis lisaks parajalt hasartsele ajaviitespordile annab võimaluse ka meeldivaks suhtlemiseks. Nii läkski. Meilt oli osalejaid kümmekond, laulurahvast samuti. Pr. Koemets pidas ümberkukutatud kurikate üle arvestust ja järjestas meid paremusritta. Meie parim mängija oli Ülo. Tal paistab olema kombeks spordivõistlused "kinni panna" - Toosikannul loopis ta ju viikingikirvest kõigist paremini. Nagu tavaks, said parimad mängijad ka auhinnad. Külakostiks olid laulurahvalt imemaitsvad kringlid, meie poolt paar shampanjat. Mitte kohvi- vaid mahlalauas oli mõnusat ja lõbusat jutustamist. Pakkusime end Lauluklubi harjutustundi aplodeerijateks. Püüame juba eeloleval pühapäeval selle lubaduse teoks teha. Kahju, et meil pole võimalust energilisi ja elurõõmsaid lauljaid külla kutsuda. Neid on 110, meid 30 -
 meie klubi ruumid jäävad ahtaks. Ehk mõtleme siiski välja mingi ühistegevuse  „neutraalsel pinnal“, nagu seekordki.

Urmas


Marss „Kalevi“ magusameistrte juures!

    Lõpuks õnnestus vanameestel „Kalevi“ kommivabrikus rännata ajas tagasi oma lapsepõlve ja sorida oma mälusoppides otsides sealt välja kõige magusamad mälestused. Sellele aitas kaasa meie kaasaegne, vaieldamatult oma ala tipptegija, Otto Kubo. Ta rääkis meile Eesti kondiitritööstuse ajaloost lühidalt järgmist.
    Aastal 1806 pani suhkrupagar Lorenz Caviezel aluse Eesti magusatööstusele. Tema töökoda valmistas muu hulgas martsipanimaiust, mis mõned aastakümned hiljem saavutasid kõrge taseme ja laialdase tuntuse uue omaniku Georg Stude šokolaadi- ja martsipanitööstuses. 20. sajandi alguses tekkis Tallinnasse veel mitu maiustustevalmistajat, kellest suurimad ja tuntumad olid Kawe, Ginovker, Brandmann, Riola ja Rudolf Klaussoni šokolaadi ja biskviidivabrik. Pärast sõda riigistati kõik tööstused ja liideti koos Georg Stude äriga üheks suureks kondiitriettevõtteks, mis asus Kalamajas Jahu tn.5 Klaussoni vabriku ruumides. Vabrik sai oma nime, „ Kalev“, konkursil konkureerides nimega „Punane Kompu“. Peale Pärnu mnt. tehase „Uus Kalev“ käiku laskmist liideti sellega Karamellivabrik ja „Kalev“. Nii sündis tänane Kalevi šokolaadi- ja kompvekivabrik ning just seetõttu tähistati tänavu augustis oma 210. sünnipäeva.
    Nägime tänase vabriku kontoris pisikest osa vabriku muusemi varadest ja tootmistsehhis ülevaadet kogu tootmisest. Tänased nõudmised ja eeskirjad toidu käitlejale on nii ranged, et marssisime, riietatult igati normidele vastavalt, üleval tootmisruumide kohal lae all asuvas selleks ettenähtud koridoris. Vabrik on tänu suurele norra omanikfirmale, „Orkla“ palju investeerinud uutesse tootmisliinidesse, kus inimkäsi peaaegu enam ei vajatagi. Lõpetasime oma ringkäigu degusteerimisega, mis pani kogu ekskursioonile ilusa „magusa punkti“.
Suur tänu, härra Otto Kubo, kelleta poleks seda kõike me näha saanud!


Johannes
13.10.16.

11 oktoober 2016

Männiku liberajal

Enamikul meist on autojuhistaaži üle 50 aasta ja see tähendab, et meist koolitati auto juhtijad väga ammu. Seepärast oli mõningane huvi vaadata, kuidas tänapäeval juhte koolitatakse. Autosõit OÜ-s saavad õpetust  ca 14 000 inimest aastas s.h. lapsed rattakoolitust, kutselised veoautujuhid, algajad ja lõppastme-õppijad, sõdurid, taksojuhid, karistatud roolijoodikud, mootorratta- ja mopeedijuhid liikluseeskirjade koolitust ja sõiduõpet ning alarmsõidukijuhid libedasõidukoolitust. Selle viimasega meie kohalejõudes parajasti Männiku liberajal tegeletigi. Meiegi oleks tahtnud epoga libedaks valatud rajal masinaid keerutada, aga päevakava on koolil väga tihe ja pidime siis piirduma pealtvaatamisega. Meid võõrustanud hr. Priit Tuuna korraldas siiski põnevad ja kasulikud atraktsioonid - katusele veerenud sõiduauto küljeaknast väljaronimise ja 7-kilomeetrise tunnikiirusega "vastu seina sõitmise". Nägime ka mobiilset pimedassõidu simulaatorit, millel saavad öise sõidu eripärast aimu algastmeõppurid.
Üht-teist kasulikku saime seekordsest väljasõidust, et hoida meid eluga kursis.







24 august 2016

Järvakandi Klaasitehases

 

16. augustil viis meid uudishimu klaastaara valmistamist vaatama. Ott oli vastavad kokkulepped tehasega teinud varakult ja meeste mõõdud saatnud ette, nimelt tehasesse ilma korralike kaitsevahenditeta ei pääse. Ausalt öeldes on päris suur töö organiseerida 15-le vanamehele sobivad turvasaapad, kitlid, prillid jne. Meie senine kogemus näitab, et provintsi tehastes suhtutakse meiesugustesse ekskursantidesse väga hoolivalt. Tutvustus tehase ajaloost, tootmisprotsessidest, klaasitootmise nüanssidest tehti enne tsehhi minekut, seal poleks müra tõttu see õnnestunud. Tehas ise on suhteliselt moodne ja parajalt automatiseeritud, meeldiv vaadata. Meie silmaring igal juhul avardus klaasi ja taara osas.
Et saada pilt ka klaasitootmise ajaloost külastasime ka kohalikku klaasi muuseumi. Giidi juhatusel tehti ekskurss Eesti klaasitootmise ajalukku. Huvitav on mõelda kuidas sajandeid tagasi osati klaasi sulatada ja töödelda, milliseid töövõtteid kasutati. Igati hariv nüanss kohalikust ajaloost.
Meelis




11 august 2016

Reis mere taha

Suvi on rännukire aeg. Ka Nõmme vanameestel lööb see tõbi välja. Ning see oligi põhjus, miks 15 rännuselli leidsid ennast esmaspäeva varahommikul bussist, et kihutada Saaremaale kirge leevendama ja ammuunustatud asju ja kohti üle kaema. Dirigendiks oli seekord Tõnu, kelle juhatusel alustasime saarel Romassaare sadama ja lennuvälja tutvumisega. Arvukatest Saaremaa laeva – ja paadiehituse tehastest tutvusime ühe klaasplastist suurte jahtide ( 40 jalga ja 400000 eur ) tootmisega. Oli väga õpetlik näitamaks millise raske töö ja tingimustega asi toimis. Endiselt kohustuslik Tehumardi lahinguplats ja Sõrve säär ülevaadatud ootas meid majutuskoht - väga mugav Saaremaa Hotell, kus pidasime ka Ülo oskuslikul juhtimisel korraliku pikniku. Õnneks said nii jook kui ka toit õigeaegselt  otsa, nii et järgmisel hommikul kõigil silmad särasid ja oldi valmis rõõmsal meelel reisi jätkama. Alustuseks jäi teele ette Pilguse mõis, kus suur meresõitja F. G. Bellingshausen (1778-1852) sündis ja veetis oma noorpõlve. Pidulas  vangistatud forellikalu vaadanud sõitsime Saaremaa Uussadamat otsima. Peale vähest eksimist Veere sadamasse leidsime ta üles Küdema lahest. Suur asi, ehitatud tühjale kohale, et siia silduks arvukaid ristluslaevu. Kahju, kahju, et  tänavu vist ainult ühte alust oodata. Karu järv oli suures laines ja vaenulikus tuules, mis võttis ka julgematel soovi vette minna. Karu (endises Dejevo ) külas asus teatavasti suurim Vene sõjaväebaas saarel. Saaremaa ühed  vähesed pukktuulikud Anglas olid ilusasti tarastatud ja nende vaatamiseks taheti piletit. Õige kah, sest Angla muuseumi majas oli näha selliseid haruldasi vanaaegseid tõõpinke ja seadmeid, mis võttis ka sealviibinud välisturistide näod ja jutud kadetust täis. Edasi võlus meid 14 saj. Karja Katariina kirik oma lihtsuse ja võimsusega. Rootslaste poolt 1576. aastal õhitud Ordu Maasilinna varemete külastusega ja Orissaares jalgpalliväljaku keskel asuva Aasta Puu kaemisega lõppes meie ringreis Saaremaal. Lahkumise eel külastasime veel Muhu muuseumi Koguva külas ja, et mitte unustada oma naisi kodus, ostsime Liivalt kalapoest hästi lõhnavat kuivatatud soolalesta kingiks kaasa. Kuulsusrikas parvlaev „Jonas“ tõi meid ilma sekeldusteta ilusti mandrile ja  „rõõmus seltskond bussis“ asus koduteele. Saarlaste kombel mönus oli. Täname korraldajat!

Jaak








29 juuli 2016

Selle suve kalasupi päev

12. juulil tegi Ülo meile jälle mõnusa üllatuse - korraldas kalapäeva Pirita jõe kaldal. Et päev oli tõeliselt mõnus ja huvitav, siis kontrollis Johannes, et kas eelmise aasta kalapäeva jutule siin blogis midagi lisada on vaja ja leidis, et laisa inimesena ta uut kirjutist ei tee, kopeerib siia eelmise aasta jutu. Siin see on:

Teisipäevane klubi üritus oli välja kuulutatud kui kala päev Pirita jõe ääres. No jah! Eks meieealised mäletavad kõik neid neljapäevaseid kala päevi, mis olid üleriigiliselt kehtestatud riikliku toitlustusprogrammi täitmiseks. Siis sööklatest möödudes läks samm tahtmatult pikemaks.

   Selle suve suurüllatuse tegi meile Ülo, kes oli selle kala päeva idee autor ja korraldaja. Selleks, et üllatus mõjuks ikka üllatusena ta seda palju ei reklaaminud. Nii avastasimegi end Pirita jõekäärust vuliseva vee piiril asuvast suveköögist, kus meie võõrustaja oli meile valmistanud imehead kalaroad. Peale heatahtliku mõnusa matsutamise kuulsime veel, et jaapanlased avaldavad oma tänu kokale luristamisega ja mis vahe on kalasupil ja uhhaal.
   Kokkulepe ilmavanaga pidas ka seekord, päev läbi päikesepaistet pole ta viimasel ajal saanud lubada, nüüd sai. Tänan, Ülo, meeldiva elamuse eest!

Johannes

Lisada võiks siiski, et Ülot tasub rohkemgi tänada. Sai vist ju uuele traditsioonile algus pandud.