Saime teadmisi Meestelaulu Seltsist

17. detsembril oli Nõmme Vanameeste Klubil külas Eesti Laulumeeste Seltsi juhatuse esimees Arvi Karotam. Selts sai tänavu muide 25 aastat vanaks. Külaline keskendus kolmele teemale. Kogu Euroopas kahaneb meeskooride hulk ja liikmete arv. Koosseis vananeb. Selle vastu võideldakse Eestis sihikindlalt juba mitu aastat. Igas maakonnas on tugev poistekoor, kelle dirigent käib vajadusel kohal Tallinnast. Korraldatakse lauluvõistlusi lisaks kooridele ka solistidele ja ansamblitele. Suvel saab laululaagris ka palli taguda, mis poistele eriti meeldib. Pärast häälemurret tõmmatakse poisse noortekooridesse. Nii säilib järjepidevus.
15.-17.juunil 2012. toimusid Tartus Põhja- ja Baltimaade meestelaulu päevad, mille vedur oli samuti Arvi Karotam. Esindatud olid kõik Läänemere äärsed maad. Lisaks meestele ka noorte- ja poistekoorid. Ühiskontsert Tartu lauluväljakul, aga koorid laulsid ka eraldi. Kõige selle korraldamine, lisaks transport, majutus, toitlustus, trükised ja veel tuhat asja, kõike seda juhtis Arvi Karotam.
Ülemaailmsed Eesti Päevad kannatavad järjest rohkem osalejate vähesuse tõttu. Põhjused on arusaadavad. Aga paralleelselt toimuvad üle aasta ka Põhja Ameerika Lääneranniku Eesti päevad kordamööda  Lääneranniku neljas suuremas linnas. Seekord liideti mõlemad üritused. Suurte sõidukulude tõttu sai Eesti Meestelaulu Selts kokku panna ainult nn. koondmeeskonna 
sõita soovinud meestest. Aga mujalt soliste oli ka. Niisugused eestlaste kokkutulemised on suuresti väljakujunenud kavaga. Avatseremoonia, laulupidu, tantsupidu, salakõrts, ball, rahvapidu, kirikutseremoonia koos kontserdiga, erinevad väljasõidud. Meestelaulu Seltsi reis toimus 22.06.-06.07. 2013. Külastati mitut lääneranniku linna, aga kojusõidu eel ka Suurt Kanjonit ja Las Vegast.
Siin oli antud ainult lühiülevaade mõnedest seltsi tegemistest. Seetõttu pole imestada, et tänavune A. Luukase missiooniauhind anti Eesti Meestelaulu Seltsile, kelle esimees Arvi Karotam meie külaline oli.
Kirjutas Martin

Mitu üritust ühes jadas.

 

Ürituste jada algas meil 10. detsembril, kui meie vanamees Vello Mäeots, kauaaegne RAMi laulja ja hilisem direktor, kutsus meid Gustav Ernesaksa majamuuseumi Kadrioru veerul. See RAMi meeste kaastegevusel ehitatud maja oli lauluisale koduks aastakümneid. Hiljem sattus maja mõneks ajaks hoolimatute inimeste kätte, kes tassisid laiali kõik, mida vähegi tassida andis. Praegu on maja vägagi korras, osa ära äritud asjadestki tagasi saadud.
Vello näitas meile läbilõikelist videot Gustav Ernesaksa heitlikust eluteest, kus ta peale mobilisatsiooniga Venesse viimist ja lõpuks sealt tagasi tulnuna pidi kogu aeg pinges olema oma n.ö. valele poolele sattunud sugulaste pärast.
Juba Venes olles jõudis ta valmis teha ENSV ametliku hümni ja teose, mis hiljem kujunes mitteametlikuks hümniks. Sama kahepalgelist joont pidi ta ajama ka Eestis. Näiteks, ühe järjekordse loomingulise saavutuse järel olevat ta nentinud, et nüüd on kaks võimalust, kas preemia või pagendus. Teadagi kuhu – aeg oli selline.
Olude kiuste võttis see meie suurmees omast ajast nii palju kui sealt vähegi võtta andis.
Samasse päeva mahtus veel hr. Hardo Aasmäe külaskäik meie klubisse. Ta rääkis meile kümme asja – või oli neid veel rohkem -, mis kõik tuleb Eestmaal ära muuta. Temaga võib nõustuda või mitte, kuid kindlasti on ta üks teadjamaid inimesi siinses maanurgas, sestap võib teda vähemalt ära kuulata.
Järgnevalt täitsid meist igaüks ühe TLÜ tudengi poolt saadetud mahuka küsitluslehe vananemise vaevade ja rõõmude kohta. Esmane pilk küsitluse tulemustele oli kaunikesti optimistlik Nähtavasti on klubiline eluviis vanameestel muremõtted eemale peletanud.
Päev lõppes koroona litreid libistades, sest meil on järjekordne turniir käimas. Siin saavad vanamehed proovida, kelle käsi on kindlam, kelle käsi vähem väriseb.
Järgmiseks päevaks oli planeeritud Sotsiaalministeeriumi Eakate poliiitika komisjoni väljasõidu istung meie klubis. Saabus kuus komisjoni liiget, kellele meie panime vastu kuus vanameest. Meile kui enamasti reaalala inimestele on raskesti mõistetav, miks peab neid komisjone ja nende koostatud arengukavu nii palju olema. Meile vastati, et muidu ei eraldatavat raha.
Komisjoni liikmed omakorda nägid, kuidas tehakse eakate poliitikat koha peal ja päriselt. Tundus, et klubi väljanägemine ja siin viljeldav tegevus ning vanameeste teotahteline hoiak jättis külalistele soodsa mulje.

 Kirjutas Rein

 

 

 

Eesti Posti sorteerimiskeskuses.

Esimese hooga võiks arvata, et mis nende kirjakeste sortimine ikka nii väga keeruline peaks olema. Tegelikult seisis meie ees palee mõõtu maja, kus usin tegevus käis kõigil kolmel korrusel.
Tõsisem töö toimub seal öötundidel, kui päeva jooksul kogu Eesti pealt kokku veetud kirjad ja pakid peavad kõik jõudma järgmiseks päevaks õigesse kohta. Nii juhtubki, et näiteks Valgast Võrru saadetud kiri peab Tallinnas asuvast sorteerimisliinist läbi käima, enne kui ta naaberlinna pärale jõuab. Sellisel moel olevat lihtsalt odavam, kui pidada üle maa paljusid sorteerijaid.
Sorteerimisliin on päratult pikk ja võimas, liigitades välgukiirusel kõik kirjad sinna kuhu vaja. Loomulikult peab kiri olema viisipäraselt vormistatud, kuid targemad seadmed oskavad ümber käia ka vabamalt vormistatud saadetistega.
Tavakirju ei saadeta praegu enam kuigi palju, sestap lendlesid masinais põhiliselt igasugused arved. Kasvav suundumus on pakkide lähetamine, mille jaoks on keskuses toekam sorteerimisliin, kuhu võib peale panna kuni 60 kiloseid saadetisi. Põhimõtteliselt võtab keskus vastu isegi kuni 600 kiloseid lähetisi.
Raskemad ajad olid Eesti Postil siis, kui kirjade saatmise maht järsult langes. Peagi taibati, et kirjade asemel võib liigutada suuremal hulgal hoopiski pakke. Seda mitte ainult Eesti piires, vaid ka üle Baltikumi ja ka kaugemale. Selles suunas on ettevõte jõuliselt liikunudki, millele aitab mõjusalt kaasa  hoogsalt edenev internetikaubandus.
Täname Eesti Posti juhatuse liiget ja logistikadivisjoni juhti hr. Ansi Arumeelt ja tema isa, meie vanameest hr. Meelis Arumeelt, kes kahe peale selle hariva ettevõtmise meile korraldasid.

 Kirjutas Rein

Vanamehed trükikojas

Seekord võtsime ette midagi suurt, külastasime Baltikumi üht suurimat trükikoda Printalli. Energiline müügijuht hr Aivar Kabrits talutas meid läbi terve tootmistsükli, põhjalikult seletades, mis kusagil toimub. Saime teada, et igas ööpäevas lastakse masinatest läbi 100 tonni paberit. Seda teevad 200 inimest neljas vahetuses ööpäev läbi. Nii valmivad ajalehed ja vähem või rohkem läikivad ajakirjad, suurem osa neist ekspordiks. Enamiku klantsajakirjade puhul tekib küll küsimus,  kas tasub tühisust nii edeval kujul ja nii suurel määral paljundada ning sealjuures hulganisti metsa hukata. Kuid trükkalid teevad seda, mida neilt tellitakse ja mille eest makstakse. Õnneks on Printall üpris keskkonnasõbralik ettevõte, korjab hoolikalt kokku kõik tekkinud jäägid ja saadab need taaskasutusse. Varustatakse koguni lasteaedu kritseldamiseks sobiva paberiga.

Veel saime teada, et meil on jälle üle saja trükikoja nagu eelmisel Eesti ajal. Teine suurem koda on Kroonpress Tartus, ülejäänud on pisemad.

Nägime muljetavaldavat ettevõtet ja saime aimu, kuidas tekivad need trükised, mida me igal hommikul oma postkastidest leiame.

 

Kirjutas Rein

Isadepäeva järeltähistamine 12.11.13.

Möödunud aastal kutsuti meid Kristiine Gümnaaasiumisse Isadepäeva tähistamisel osalema. Kuulasime-vaatasime laste kontserti ja markeerisime tunniandmist rabamatkamiselt tuttavaks saanud  klassile. Sel aastal palusime sama kooli õpilasi meile külla. Kuuenda klassi poistekoor ning kaks lõpuklassi neidu ja üks noormees tulidki kahe õpetaja juhendamisel ja laulsid ning lugesid luuletusi. Sellest sai südantsoojendav ja mõtlemapanev klubipäev. Poisid olid mehe eest väljas, lahkudes surusid kätt ja lubasid meid jälle külastada, neidude laul nii a capella kui klaveri saatel ning täismehe-mõõtu noormehe loetud mõtisklused kinnitasid meie teadmist, et isaks saamine on ainult eelmäng vanaisaks saamisele ja et meist ülejärgmise põlvkonna käes on maailm hästi hoitud.

Kirjutas Urmas

Vanuserühm 63 kuni 85

Liigume veel! Alustasime novembrikuu 5. päeva kerge pallimisega Sõbra tänava spordihallis. Kaks võistkonda, kolm meest kolme mehe vastu, saime esimesel mängupäeval kokku.  Pall liikus küll mõnikord meist kiiremini ja lendas valesse kohta, aga paarkümmend punkti kogus kumbki tiim kolmveerand tunniga siiski. Järgmine kord juba järgmisel teisipäeval läheb kindlasti paremini, sest iga uus asi  tahab harjutamist  :-).
Päev jätkus tõsise mälumänguga, kus selgitasime välja mehed, kes lähevad 12. novembril Nõmme turniirile võistlema. Enn Kiisholts on meist parimate teadmistega, tema läheb. Lisaks Ülo ja Toivo.
Aasta kestnud koroonaturniir sai lõpuks läbi. Võitjakarikas maandus koos shampusega Ülo kätte.

Järgmisest turniirist registreerus osa võtma 17 vanameest.

Kirjutas Urmas

Harv nähtus

Et üles lugeda mehi, kes neljakümnenda eluaastani on lendur, Tupolevi kapten, aga seejärel läheb Eesti Kunstiakadeemiasse disaini õppima, lõpetanult õpetab sealsamas tudengeid ja hiljem teeb puuskulptuuri, ehitab käsitsi suure palksauna ja asub üksi elama metsaserva, naabritest koerahaukumise kaugusele, piisab vist ühest sõrmest. Selline mees oli meil külas, Rein Veskus. Passitas aumärke täisriputatud lendurikuube klubilaste selga, rääkis oma elukäigust ja andis pildialbumeid vaadata. Erakuelust ta liiga palju ei rääkinud. Küsimuse täiendamisel, et kui märksõnaks oleks sisekõne, ütles vaid, et eks seda sisekõnet seal metsaveerel ole nii verbaalset kui emotsionaalset. Selline elulugu pani paljude asjade üle mõtlema. Näiteks selle üle, et mis tähtsus on viimse hetkeni tootvat tööd rabada või et kas sul peab olema iga minut jutukaaslane käepärast või aitab sellest, kui vanuigi oled iseendaga sõbraks saanud. Või selle üle, kas saad loodusega kontakti autoga korraks seenele sõites või on asjal sügavam sisu, kui päriselt ninapidi looduses elad. Või selle üle, et kas elu on elatud väärtuslikult, kui püüad „küla“ meele järele olla või oled hoopis rahulikult see „mina ise“.

Reinule sujuvat kulgemist!

Kirjutas Urmas