MEHED KOOS, ELU HOOS!

19 oktoober 2013

Keila Glamoxis


 
Keilas oleme ennegi käinud sealseid ettevõtteid vaatamas. Seekord võtsime ette valgustite valmistaja Glamoxi.
Firma tegevjuhi hr Meelis Petersoni käest saime teada, et ettevõte sai praeguse kuju 1989.a, kui üsna nadis seisus tootmisüksuse võttis üle Norra firma Glamox. Praegu pannakse siin 123 inimese jõul kokku kuni 50 000 valgustit kuus. Enamasti lähevad need tööstushoonete valgustamiseks, samuti asutuste ja laevade tarbeks üle kogu maailma. Meile näidati uhkusega pilte maailma suurimatest kruiisilaevadest, millede valgustus on kõik Keilast pärit. Koguni viimsepäevahoidlaks nimetatud viljaseemnete varamu Teravmägedel on siin tehtud valgustitega varustatud. Autonoomse toitega loomulikult.
Sisseseade Glamoxis on moodne. Masinad on juba nii arukad, et neid võib kasvõi ööseks omapäi tööle jätta. Probleemi tekkides seiskab ta end ise, saates operaatorile teate, et mul on siin tõrge, tule appi.
Müügidirektor hr Valdo Ruul lasi meie käte vahelt läbi õige mitut sorti nii siin kui mujal tehtud valgusteid, rääkides siia juurde terve valgustehnika ajaloo kuni moodsate LED lampideni välja. Viimaste kohta oligi meie vanameestel kõige rohkem küsimusi. Uudne asi ikkagi.
Nägime hoogsalt toimivat ettevõtet, kelle tellimiste portfell on pungil täis ning kuhu tahetakse lähemalt ja kaugemalt tööle tulla.

 Kirjutas Rein




18 oktoober 2013

Anija mees käis Tallinnas

Oleme kohtunud mitme omavalitsuse juhiga, seekord (15.10.13.) oli külas Anija vallavanem hr. Tiit Tammaru. Teatavasti Anija valla pealinn on Kehra, käsipallurite ja paberitootjate linn, vald aga pindalalt üks Eesti suuremaid. Nüüd saime teadmisi ka valla asustuse hõredusest, metsade vägevusest, tallinlase joogiveevarudest valla veehoidlates, Jägala jõe tervisest, inimeste elatustasemest vallas ja paljust muust. Et varem oleme kohtunud Mäetaguse vallavanemaga, siis nüüd tekkis võimalus võrrelda ressursimaksu toel edenevat valda monotööstusliku vallaga. Erinevus õnneks väga suureks ei osutunud. Juttu oli ka Anija valla põllumajandusest, spordist, koolide probleemidest, valla teedest, transpordist. Vallavanem on optimistlik – kuigi inimesed kipuvad valguma tõmbekeskustesse, kus elu käib 24 tundi ööpäevas, jagub elanikke ka loodusväärtuslikesse elupaikadesse. Mitte kõik talumajad ei seisa metsades kustunud kolletega ja kui noortel peredel on jaksu teha tasuvat tööd, osta maasturid ja lumesahad metsataludes elamise tarvis, siis peame üleilmastumise pressi all ikkagi maarahvana vastu. Spordimehe-hingega vallavanemal on unistus ehitada Kehras valmis korralik spordikompleks. Soovime talle selleks võimalusi ja edu. 

Kirjutas Urmas

11 oktoober 2013

Valimiseelne aeg


 

 Valimiseelne aeg on mitmeti huvitav. Ühe paneb ta laulma, teise asfalti laotama, kolmanda viiel erineval moel veiderdama. Meil klubis oli asi veiderdamisest kaugel. Külas oli korraga viis soliidset asjameest: abilinnapea hr.Arvo Sarapuu, hr.Sulev Järve Tallinna Keskkonnaametist, Nõmme linnaosavanem hr.Erki Korp, hr.Andres Öpik Nõmme Halduskogust ja aktiivne nõmmekate eest seisja hr.Rein Varema. Jutt käis Nõmmest, mida siin on tehtud, mis on parajasti pooleli ja mida kõike veel võiks teha. Jõukohast tegevust jätkuks meie klubilegi, kui vaid leiaks sobiva koostegemise vormi, sest näiteks hoolt vajavaid parke on Nõmmel mitmel pool. Õigupoolest oligi kohtumine mõeldud ennekõike  klubi ja linnaosa ühistegevuse läbiarutamiseks, mis läks siiski hiilivalt üle valimiseelseks ürituseks.
Meeldiv oli, et vastasrinnale ärapanemist ei olnud, kui mõned leebed nükked välja arvata. Linnaosavanem luges püüdlikult ette kogu oma vägitegude rea, andes mõista, mida ta edaspidi kõike veel teeks, kui ainult hääli saaks...
Vanamehed said rikkamaks kolme kauni pildiraamatu võrra, mille külalised kaasa tõid ja meile laiali jagasid. Lisaks täiesti praktiline aiandusalane käsiraamat meie klubile Sulev Järve poolt.
Raamatud on igatahes hoopis asisem mõte kui raisata trükivärvi hiiglaslike näopiltide peale.

 
Kirjutas Rein

 



07 oktoober 2013

Tihe päev!


 
Eakate päev, 1. oktoober, oli meil tihedalt tegevusi täis. Hakatuseks vaatasime veel kord üle               Riigikogu saali, sest mõned uuemad klubi liikmed polnud nii pühas paigas veel viibinud. Vanamehed kasutasid usinalt harukordset võimalust sättida end spiikri kohale, viibutada haamrit ja lasta end sellises võimupositsioonis jäädvustada. Kiikasime ka Valgesse saali, mis praeguseks on läbi teinud  uhke uuenduskuuri.
Seejärel vinnasime endid 215 astet taeva poole, Pika Hermanni tippu. Ilm oli õnneks enam-vähem mõistlik, sai vaadata igasse ilmakaarde ja jälgida tuttavaid paiku siinsest vaatenurgast. Kontrastiks viis giid hrRainer Vakra meid nüüd hoopiski keldrisse. Seal on riigikogulastel jõusaal ja saun. Viimane oli hetkel täiesti auru all, kuigi ühtki kogulast me kusagil ei kohanud. Pidi vaba nädal olema. Siin kordas meie giid veel kord kutset tulla mõnel laupäeval siia sauna. Läks ägedaks poleemikaks, keda kogulastest saunanaiseks paluda.
Nüüd tegime sööstu läbi linna, et järgmisena Vabadusvõitluse muuseum Lagedil, Pirita jõe ääres, ette võtta. Muuseumi asutaja ja omanik hr.Johannes Tõrs ronis parajasti välja puhastamist vajavast kaevust, vahetas tunked ülikonna vastu ja asus tohututest eksponaatide kuhilatest lugusid pajatama. Suuremad sõjariistad on õues, väiksemad tubades ja keldris. Lisaks lademete kaupa mundreid, raamatuid, pilte ja plakateid.
Kogud on sedavõrra täiuslikud, et muuseum võib peaaegu igasuguse sõjafilmi jaoks ehtsaid relvi laenutada. Seda on ka korduvalt tehtud. Parajasti oli filmis esinemiseks viimast lihvi saamas kuulus tank T-34. Tegi hirmsat häält, ajas musta suitsu välja ja roomas ähvaldavalt roomikuid lõgistades mööda pargi teed.
Pikk ja põhjalik ringkäik lõppes keldribaaris. Seal selgitas Johannes Tõrs veel kord oma elu sihte, kus talle on kusagilt kõrgemalt poolt antus käsk selline muuseum teha. Lubas elada 100-aastaseks ja teha muuseum tublisti suuremaks kui ta praegu on. Soovisime talle selleks tervist ja jõudu, meeletut pealehakkamist on tal niigi.
Sööstsime tagasi klubisse, et teha üks pidu, sest Nõmme Vanameeste Klubi sai täpselt 4 aastaseks!

 

Kirjutas Rein

 

 

21 september 2013

Kaks külalist



17.septembril oli meil koguni kaks külalist korraga. Vello Mäeots, 40-aastase staažiga RAMi laulja, pajatas meile seiku oma elamuste rohkest elust  11nii suure nõukoguliku impeeriumi piires kui ka väljaspool seda, kuhu neil läbi mitmete kavaldamiste aeg-ajalt õnnestus lipsata. Kõik need aastakümned on teenekas laulumees raiunud raamatusse, mis meie vanameestes äratas sellist huvi,  et kogu kaasa võetud raamatute virn sealsamas müügiks läks.
Klubi õhkkond meeldis külalisele  niivõrd, et ta oli valmis otsekohe sisseastumise avalduse täitma. Andsime talle igaks juhuks pisut järelemõtlemise aega.
Teine külaline, Nõmmel teada-tuntud praegune Riigikogu liige Rainer Vakra, pakkus end igasugustele küsimustele vastama (valimised ju tulekul!). Seda võimalust kasutati usinasti. Pikk küsimiste-kostmiste voor lõppes küllakutsega Pika Hermanni torni, kõrgust kartvatele võimalusega  külastada riigikogulaste sauna.

04 september 2013

Topu


Osalised:
Tüdrukud                                                                  
1.Mare (kohalik)
2.Milvi (tuttav,kaasavõetud)
Vanamehed oma vanaduses
1.Johannes                                       5.Kalev
2.Ülo                                                 6. Jaak                                                               
3.Urmas                                           7.Rein
4.Enn                                                8.Ott

Aeg:  31.august
Koht: Topu.Ennu kaunis suve/merekodu (TEEB KADEDAKS!).
Tegevus: (TULEKS KORRATA)Loe edasi.
Tutvunud Ennu ilusa majapidamisega ja seda ümbritseva kauni loodusega,kibelesid
esimesed kolm vanameest merele lante märjutama.Teised vanamehed teostasid 
kasuliku invasiooni kohalike kalameeste (Kalevi  tuttavad) poole ja naasesid 7kg
ilusate ahvenatega, mis said suitsuahjus kuldse kuue ja võrratu suitsumaitse naha alla.
Järgnes pidulik viie-käiguline lõunasõõk (SUUR KIITUS ÜLALMAINITUD TÜDRUKUTELE!)
kohalikest ja kaasatoodud suve-ja sügisandidest,lihast,kalast koos rõõmuvedelikega,
mida täiustasid mõnusad naljad.
Siis tõttas teine meeskond merele,et õigustada oma „kalapüügi oskusi“.
Veel kostitati vanamehi  teletorni kõrguse virna pannkookidega koos moosi ja meega, mis
sammuti nagu lõuna ja suitsukalad kuhugi ära mahtus.
Väga kena soe ilma taevast tuleva veeta ilm,leebe meri,mõnusad vanamehed,särtsakad
tütarlapsed – kõik see oli väga ilusa suvepäeva kokkuvõte (APLAUS!).
Tunneme kaasa nendele  vanameestele ,kes sellest ilust ja lustist ilma jäid.
Erilised tänud Ennule ja tema  võluvale abikaasale(KESTVAD KIIDUAVALDUSED!).

Kirjutas Jaak





Vanaauto muuseumis Tallinnas


Vaatasime üle äsja avatud Tallinna Automuuseumi. Kuigi mitmekümne aastase ajalooga analoogse muuseumi vastu Riias me veel ei saa, on tegu väärt eraalgatusliku ettevõtmisega. Ajutine näitusehall on tuubil täis näidiseid nõukogulikust autopargist, sekka eksemplare lääne poolt, vanim neist pärit aastast 1931. Kõik kenasti korda tehtud ja läikima löödud. Kõrval ruumis kõpitsetakse parajasti  mitme tulevase eksponaadi kallal.
Nii mõnegi vanamehe silm lõi särama, kui kohtas siin oma kunagist esimest liikurit, mille kättesaamiseks pidi ajastule omaselt tegema mitmesuguseid vigureid.
 Muuseumi asutajal ja omanikul, põlisel autohuvilisel Peeter Kallil oli iga liiklusvahendi kohta midagi põnevat pajatada
Praegu on autosid kokku 40, kuid on lootust, et ajutise hoiupaiga  asemel saadakse kapitaalsem  ehitis, mis lubaks muuseumi pinda tublisti laiendada.