Aastalõpu tähistamine.

Pidulik jõululõuna

 

toimus seekord von Glehni pubis. Kohal oli 23 vanameest, kõik ühispildi tegemise puhuks end pidulikuks vuntsinud. Vaevalt olid vanamehed jõudnud Urmase aastat kokku võtva kõne kinnituseks   mõned toostid välja hõigata kui Johannese järel sammusid püünele viis lauljat-pillimeest. Peo veel pidulikum osa võis alata. Peagi segunesid vanamehed ja külalised üheks, kus Priit tõmmati lauljate sekka ja Arvo algatas külaliste tantsitamise. Ühislaulu jagus pikemaks, kuigi aeg-ajalt kippus sõnadest puudu tulema. Puudu ei tulnud aga kinkidest mida väga Johannese moodi Jõuluvana kõikidele jagas. Korraliku koolilapse kombel luges Madis kõigi eest Jõuluvanale oma tehtud luuletuse, mis väärib ka siin esitlemist.

 

Kirjutas Rein

 

Kes seal tatsub lörtsi sees?

See on Nõmme vanamees.
Miks ta tatsub lörtsi sees?
Klubi tee on jalge ees.

 

Miks ta läheb klubisse,
aga mitte pubisse.
Pubis ainult baarimees,
aga klubis sõbrad ees.

 

Meenutada võib seal naisi,
oma tööd ja põllul maisi.
Kõike, mis on elus nähtud
seda ka, mis ise tehtud.

 

Räägi kuidas mäletad,
isegi , kui valetad!
Kõigil meil on vana pea,
meeles nagunii ei pea.

Kirjutas Madis

Külas Kuimetsa rahvamajas

18.12.12

.

Külas oli astronoom Tõnu Viik.

Paremat teadlast ,kui Tõnu Viik (muuseas, kelle sünnipäev on 12.12) rääkimast vanameestele kohe „saabuvast“ maailmalõpust , ei oleks Eestimaalt naljalt leida. Kuigi jututeemaks oli elu võimalikkusest meie päikesesüsteemi  naaberplaneetidel, saime kindla vastuse , et maailma lõppu ei ole lähemal ajal küll oodata.Sammuti ei ole saladuslik suur taevakivi Nibiru ja planeetide rivistus veel  meid kollitamas.Kena,et võime koos edasi siblida siin maamunal . Tõnu Viik andis vanameestele teadmisi planeetidel valitsevast “kliimast“ , nende masside tihedusest, vee oleku  võimalustest, nende atmosfääride koostisest ja olemasolust - mis kõik kokku annaksid eeldusi eluks meie päikesesüsteemis. Lahti sai seletatud , mida annab nn.albeedo-peegelduva ja langeva valguse suhe-planeetide pinna iseloomustamuseks, Marsi kanalid ja „polaarmütsid“, Saturni rõngad, Venuse süsihappegaasi ja lämmastikurikas atmosfär, Jupiteri pinna madalast temperatuurist tingitud  kondenseerunud ammoniaagi tilgakesed, tema väga huvitavatest kaaslastest(Io,Europa,Ganymedes ja Callisto), Merkuur, mis on Päikese poole põõratud alati ühe küljega ,  millel on talumatu kuumus ja teisel küljel kohutav igiöö.Ka Päike ja Kuu said  oma sisuka osa.

Väga huvitava kohtumise lõpetas aeg.Meie külalist ootas  bussisõit läbi lumise Eestimaa ja kodu Tõravere.

Siinkohal veelkordne kummardus ja suured tänud astronoom Tõnu Viigile väga huvitava ettekande eest  ja sõitmaks spetsiaalselt Tõraverest Nõmme Vanameeste Klubisse teadmiste jägamiseks elu võimalustest Päikesessüsteemis ja tsivilatsiooni kestvusest Maal. Saime  ka küllakutse külastada Tõravere obsevatooriumi, et oma silmaga uurida täiendavalt taevalaotust ja planeete..

kirjutas Jaak

Normas

Vanameeste uudishimu on lõputu. Seepärast võtsime otsemaid vastu Endli pakkumise, et ta võib meid oma kunagisse tööpaika sisse rääkida. Mõeldud, tehtud. Me kõik täname Endlit selle eest.
Juba sügaval vene ajal alustas Norma arvukate muude asjade kõrval ohutusrihmade tootmist. Tookord olid need lihtsad rihmad, mis hoidsid sind põhiliselt selle eest, et sa õnnetuse korral auto aknast või uksest välja ei lendaks. Praegused rihmad on arendatud tunduvalt keerulisemaks, eriti need, mis suunduvad lääne turule. Avarii korral tõmbub rihm iseenese tarkusest esiteks pingule, et seejärel kasvava surve toimel veidi järele anda. Nii saab inimene märksa vähem viga kui nn lolli rihma puhul.
Nägime ööd ja päevad läbi töötavat vabrikut, sest tellimusi on praegu rohkem kui teha jõutakse. Võtaks inimesi juurde, aga polevat võtta, igaüht ka ei taha.
Töö käis hoogsalt. Saksamaalt toodud kogukad masinad sülitasid lademete kaupa välja mitmesuguse kujuga metallist kobakaid, millest meile ära tuntavad olid ainult ohutusrihmade detailid. Ülejäänud jubinad, mille osakaal järjekindlalt kasvab, lähevad samuti autotööstusele mitmesse ilmakaarde.
Panime tähele üht omapära. Suurte tarkade masinate juures askeldasid toimekalt mehed, vahel lihtsalt jälgisid, kuis värk toimib. Ohurihmade koostamisel vehklesid hullumeelses tempos aga naised. Meie usinal soovolinikul oleks siin arvatavasti midagi öelda.
Omaette põnev oli katsetuste labor. Seal tõmmatakse ohutusrihmu aeg-ajalt puruks, et vaadata, kas nad on ikka nii tugevad kui peab. Jälgimise all on kogu tootmine, sest kvaliteediga naljatada ei saa. Labori põnevaim stend on muidugi rööbastee, mille peal 50 km tunnikiirusega liikuva inimese  moodi nukuga imiteeritakse ränka avariid.
Nägime hoolikat ja täpset tööd. Samas kipub Norma enamusosanik  Autoliv arendustöö siiski enesele jätma, loovutades siia pelgalt tükkide tegemise ja ohutusrihmade kokkupaneku. Sellegi poolest loob Norma ööpäevläbi  väärtust juurde, millest meile kõigile otsesemalt või kaudsemalt üht-teist pudeneb.
Kirjutas Rein

 

Kolleegide sünnipäeval

22. novembril sai teoks ammuplaanitud sõit Tartusse tähistamaks sealse Seeniormeesteklubi 11. sünnipäeva. Ilm, mis meie klubi ettevõtmisi alati on soosinud, sundis seekord meid uduvihma käest Sebe liinibussi peitu minema, et kaks ja pool tundi Eesti lõunapealinna poole veereda. Unised olime veidi varajase ärkamise järel niigi, somp uinutas täiesti. Aga buss oli küll viimase peal ajakohane – kohtvalgustid ja soojapuhurid nagu lennukis, neti-, TV, raadio- ja teekaardiekraan iga istme seljatoes, viisakas bussijuht roolis ja sõit väga sujuv. Kui lõpuks lähenesime Tartu Kodukotuse majale, rääkisid teadjamad, mis maja see veel hiljuti oli olnud. Oli Tallinna Seevaldi Tartu variant olnud. Kõhe hakkas. Kui siis majja sisenedes tulid meile rõõmsate nägudega, aga üleni valgetes pluusides-seelikutes naised vastu, jõnksatas mõttest läbi kahtlustus, et kuhu meid on meelitatud. Kas Tartu vennasklubi härrad teevad meie kulul paha nalja või on midagi hullemat lahti. Kas tagasi ikka lastakse minna?:-). Tegelikult olid valged tervitajad seeniormeeste head abilised, kes esitasid tähtsate peokõnede ja õnnitluste järel ääretult vahavaid laulumänge (juhendajaks hiljuti Sondast Tartusse kolinud aktiivne kultuuriperenaine), lugesid hingeminevaid luuletusi ja korraldasid võimukalt daamide valikul jalakeerutuse. Kodukotuse line-tantsutrupp esitas paar tükikest ameerikat s.t. linedance´u. Vaatasime huviga meeste ajaviitetubasid – täismõõdus piljard, kvaliteetne koroonalaud, kaardimängutuba, kõik ruumid puhtad ja soojad jne. Tartu hoolitseb oma eakate eest väga hästi. Ja mehed on erksad, aktiivsed ja lõbusad.

Pärast ühislaulmist ja klaasikest shampanjat jätsime võõrustajatega hüvasti. Kostus tõsine kavatsus kohtuda suvel taas, vast meie Lõuna-Eesti ekskursiooni käigus. Täname tartlasi eesotsas Kalev Jahnsoniga kutse eest nende sünnipäevale.

Sõitsime seejärel linnabussiga Ahhaasse. Tänuga mõtlesime selle maja loojale pr. Tiiu Sillale, kes jõudis nii olulise asutuse nii kõrgel tasemel käivitada. Uurisime ja näppisime kõiki eksponaate, tundes, et oleme seega tähtsad osalised elukestvas õppes. Olime selles majas ühed 1,7 miljonist senisest külastajast ja nüüd koduteele asudes loodetavasti ajakohasema maailmamõistmisega. Buss leidis sügispimeduses Tallinna üles, kodud olid ka kõigil oma koha peal.

Kirjutas Urmas

Mäetagused meil külas

Eesotsas vallavanem Aivar Surva ja tema abikaasa Ene Raudariga, lisaks Mäetaguse valla aukodanik 2012, Sompa kaevanduse viimane direktor Jaan Surva.

Loomulikult tundsime huvi, kuidas üks rammusatest resursimaksudest toituv vald toimib. Selgus, et väga mõnusalt. Kuigi rahahädas riik on vallale kukkuvat osa jupikaupa vähendanud, on kasvavad kaevandamismahud rahavoo enam-vähem samasugusena hoidnud. Kummastav kuulda, et on probleem, kuidas raha kulutamisega hakkama saada. Samas antakse enesele aru, et ega see pidu saa igavesti kesta. Sestap mõeldakse hoolega, kuhu mõistlikult raha paigutada. Näiteks ehitati süsteem majade kütmiseks kaevandusveest välja õngitsetud soojusega.

Põlevkivi peal elamisel on hüvede kõrval ka omad hädad. Maa on jalge alt ära uuristatud. Kaevud jäid kuivaks ja nüüd sirutuvad iga majapidamise juurde pikad torud, kus vesi pole muidugi enam selline värske nagu ta omas kaevus oli. Põllud võivad ootamatult künklikuks muutuda ja ega majadki end väga kindlalt tunne. Nii et pole head ilma halvata ja vastupidi. Ilmselt on head esialgu  siiski rohkem, sest rahvast sünnib juurde ja rahvast rändab juurde, sarnanedes selle poolest justkui mõne Tallinna lähivallaga.

Kui jutujärg taas vanahärra Surva kätte jõudis, koukis ta kotist lagedale paksu raamatu. Raamatu sisule toeks ulatas pr. Ene raamatu kõrvale toeka kamaka põlevkivi. Sellest põlevast kivist võib arvata nii ja teisiti, kuid ta on meid tublisti aidanud nii eelmises kui praeguses Eestis. Aitab vast veelgi, kui ükskord selgeks saadakse, kas see paljukirutud inimtekkeline CO2 on ikka kõigi  ilmahädade põhjustaja.

Ene Raudarit on meil põhjust tänada mitmekordselt. Peale kohtumist Juula küla päevadel Jõgevamaal kutsus ta meid külla oma Illuka valda, kus ta on kultuurijuht. Nüüd korraldas ta meile naabervalla, Mäetaguse, kahe kõige väärikama inimese külaskäigu.

Oli huvitav ja omapärane kohtumine.

Kohtumine legendaarse rallimehe hr. Uno Aavaga!