Medalitesadu Kivimäel

Venemaal madin alles kestab, kui NVKlubi juunikuu viimasel teisipäeval  oma spordisangareid austas. Sportlik kolmevõistlus, mis koosnes püssilaskmisest, nooleviskamisest ja koroonamängust, mida mängiti hasartselt terve talv, on lõpuks kulmineerunud. Autasustamine oli usaldatud NVK parimatele poegadele, peasekretär Meelisele ja karskusideoloog Tiidule. Kolmanda koha saavutas ja pronksmedali sai kaela väsimatu Kalev. Mees tähistas alles möödunud kuul oma 90. aasta jubileumi, kuid selja tegi prügiseks enamikul. Hõbemedal Tõnule, kelle hää tulemuse taga ilmselt ta jahipidamise hobi, kus vaja täpset silma ja kindlat kätt. Võidu võttis Urmas, pälvides tšempioni tiitli, kuldmedali ja kuldse jumalanna karika. Klubikaasalased avaldasid spordisangaritele oma kindlat tunnustust kõva käte plaksutamisega. Ega võidumehed võlgu jäänud. Peene prantsuse kombe kohaselt lasti shampanja klaasidele kõlada.

Autasustamis tseremoonia muundus sujuvalt suure Peetri ja Madise sünnipäevade tähistamiseks. Madis oli oma klubikaaslastele uue laulu komponeerinud, mille ka kenasti ette laulis. Peetril oli meile erialane kingitus loodud, mees on nimelt üle 10-ne aasta kogunud Nõmme ja Tallinna vanu fotosid. Liikumatud ajaloolised pildid digitaliseerinud ja süstematiseerinud, mida suurelt ekraanilt vanadel meestel hää vaadata. Meie paljunäinud meeste silmades süttis uudishimu ja imetluse leek. Eriti põnevad olid vanad fotod iidama-aadama aegsest Kivimäe raudteejaamast.  Eks see üks kuulus koht ole. Tuntud Eesti teatrikorüfee Voldemar Panso, Kivimäe elanik, oli suur rännumees. Saanud kord Austraalias pärismaalaselt kingituseks bumerangi. Kohalik täpsuskütt uurima, et mis maa mees oled. Panso: NSVLiidust olen. Kohalik: ei tea mitte. Panso: Eestimaalt. Pärismaalane: ikka ei tea. Panso viimases hädas: Kivimäelt olen. Bumerangimehel nägu laia naeru täis: tean, tean küll, hästi tean, miks ma siis ei tea. Oligi rahu maa peal.

Õnnitlused Madisele, Peetrile, Kalevile, Tõnule ja Urmasele! 

Avastamas Liivimaad

Mardimatkad viisid NVK matkasellid sel suvel Liivimaale. Liivimaa on ulatunud Pärnust Peipsi põhjaküljeni ja lõunast poole Lätimaani. Esimene kohvipaus Heinastes ja kontrollost Ikla veikalsis, peale mida võtsime kursi Cesisele. Cesises asub Võnnu muinaslinnus, kuid meie külaskäigu ajaks olid Mõõgavendade ordu aadlimehed, (mitte segi ajada Seakõrva ordu rüütlitega), juhtumisi lõunal ja lossi me ei pääsenud.

Mis oleks üks matk ilma autode vaatamiseta. Seekord aitas Meelis, kes juhatas meid Cesises Euroopa juhtiva automaat käigukastide taastamise tehase RECRO õuele. Värkstoas anti meile hääde petrooli aurude vines huvitavat teavet kastide hingeelu, lagunemise ja taastamise kohta. Hoovi peal oli kahtlaselt palju Audisid, kuid kõik nad pidid nende tublide meistrimeeste osavate käte vahel terveks ravitama. Ka meid paluti lahkelt järjekorda võtta.

Võnnu lahingus 23. juunil 1919 purustasid eestlased ja lätlased ülekaalukad Landeswehri väed. Selle võiduka lahingu mälestuseks tähistatakse Eestis igal suvel võidupüha, mida meiegi Skangali karjamõisas rõõmsalt tegime. Mõis on Läti taasiseseisvuse aja jooksul Rootsi päästearmee poolt taastatud toimivaks mõisakooliks. Mõisaga oli seotud ka Olof Palme. Meie pidustused toimusid mõisa lõkkeplatsil. Lõkke süütamine, grillimine, söömine õnnestusid üllatavalt ladusalt - kogemused loevad. Õhtu kulmineerus kaminatoas, kus hirvekütt Tõnu mitmeid lahingustseene elavalt taas esitas. Parimad olid lood sokujahist, kus toimus kirgastumine: vaatad looma, vaatad lausa tõtt, imetled ta ilu - ei tulista, lased tal minna. Lugu, mis läks nii mõnegi rännumehe hinge, aitab meil elu ja loodust hoida.

Tagasiteel põikasime Ülenurmele, osa saama Eesti lennupäevadest. Nähtud trikid võtsid hinge kinni.

Üritus õnnestus, hoolimata sellest, et teadaolevalt on jumal lätlane, kuid seekord oli ta meie poolt.

Palju tänu matkajuht Mardile, transpordi korraldamise eest suur kiitus Tõnule, tunnustus Jaagule täpse eelarve eest, tänu Urmasele ja Arnole, kes nõrgemaid mehi lahkelt aitasid, et nad mäest alla ei veereks.

Reisisellid Töökoda Recro juhataja Piiripunkt Meetalus Lennundushuvilised

Ööbimispaik

Eurovisiooni lainel

NVK valdavalt mehhatroonilisel perel oli 5. juunil õnn ja rõõm võõrustada oma klubis Eesti kultuuritegelast, ajakirjanikku ja Eurovisiooni elavat legendi Olavi Pihlamäge. Meest, kes ligi pool sajandit olnud seotud ETV, Eurovisiooni ja TTÜ-ga. Esinejat oli tulnud kuulama täismaja.
  Kohe esinemise algul pakkus Olavi, et te ei pruugi kõik olla tulihingelised Eurovisiooni fännid, kuid mingil ajal olete te kõik jälginud Eurovisiooni. Esitluse lõpus selgus - eksperdil oli õigus. Meie tehnikamehed osutusid veendunud melomaanideks.

  Viimasel võistulaulmisel Lissabonis oli meilt võistlustules väärika kostüümiga imekena tütarlaps. Laulu oli valinud Maarjamaal rahvas, kellele kunst kuulub. La Forzast enim eesti rahva hääli oli saanud kunagi vaid Letosvet. Portugalis saavutas Elina  märkimis-väärselt hea tulemuse. Bravuuritar meil juba oli, nüüd on ka glamuuritar. Rahvusooperisse liigandekas ja liigilus. Muusika ja moe puhul on liigne truudus sama kahjulik kui armastuses. Meist poole väiksemal maalapil askeldava rahva laulik, proua Netta haaras võidu hoopis uuel ja omapärasel viisil.

  Esineja entsüklopeedilised teadmised nii Eesti kui maailma muusikast oleks võimaldanud meeldivat ja põnevat õhtut pimedani pikendada. Huvitava kohtumise lõpetuseks meie meesteväe üksmeelne ja tugev aplaus.
  Palju tänu Olavi Pihlamäele.