Lõpuks õnnestus vanameestel
„Kalevi“ kommivabrikus rännata ajas tagasi oma lapsepõlve ja sorida oma
mälusoppides otsides sealt välja kõige magusamad mälestused. Sellele aitas
kaasa meie kaasaegne, vaieldamatult oma ala tipptegija, Otto Kubo. Ta rääkis
meile Eesti kondiitritööstuse ajaloost lühidalt järgmist.
Aastal 1806 pani
suhkrupagar Lorenz Caviezel aluse Eesti magusatööstusele. Tema töökoda
valmistas muu hulgas martsipanimaiust, mis mõned aastakümned hiljem saavutasid
kõrge taseme ja laialdase tuntuse uue omaniku Georg Stude šokolaadi- ja
martsipanitööstuses. 20. sajandi alguses tekkis Tallinnasse veel mitu
maiustustevalmistajat, kellest suurimad ja tuntumad olid Kawe, Ginovker,
Brandmann, Riola ja Rudolf Klaussoni šokolaadi ja biskviidivabrik. Pärast sõda
riigistati kõik tööstused ja liideti koos Georg Stude äriga üheks suureks
kondiitriettevõtteks, mis asus Kalamajas Jahu tn.5 Klaussoni vabriku ruumides.
Vabrik sai oma nime, „ Kalev“, konkursil konkureerides nimega „Punane Kompu“.
Peale Pärnu mnt. tehase „Uus Kalev“ käiku laskmist liideti sellega
Karamellivabrik ja „Kalev“. Nii sündis tänane Kalevi šokolaadi- ja
kompvekivabrik ning just seetõttu tähistati tänavu augustis oma 210.
sünnipäeva.
Nägime tänase
vabriku kontoris pisikest osa vabriku muusemi varadest ja tootmistsehhis
ülevaadet kogu tootmisest. Tänased nõudmised ja eeskirjad toidu käitlejale on
nii ranged, et marssisime, riietatult igati normidele vastavalt, üleval
tootmisruumide kohal lae all asuvas selleks ettenähtud koridoris. Vabrik on
tänu suurele norra omanikfirmale, „Orkla“ palju investeerinud uutesse
tootmisliinidesse, kus inimkäsi peaaegu enam ei vajatagi. Lõpetasime oma
ringkäigu degusteerimisega, mis pani kogu ekskursioonile ilusa „magusa punkti“.
Suur tänu, härra Otto Kubo, kelleta poleks seda kõike me näha
saanud!
Johannes
13.10.16.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar