MEHED KOOS, ELU HOOS!

reede, 1. november 2013

Harv nähtus


Et üles lugeda mehi, kes neljakümnenda eluaastani on lendur, Tupolevi kapten, aga seejärel läheb Eesti Kunstiakadeemiasse disaini õppima, lõpetanult õpetab sealsamas tudengeid ja hiljem teeb puuskulptuuri, ehitab käsitsi suure palksauna ja asub üksi elama metsaserva, naabritest koerahaukumise kaugusele, piisab vist ühest sõrmest. Selline mees oli meil külas, Rein Veskus. Passitas aumärke täisriputatud lendurikuube klubilaste selga, rääkis oma elukäigust ja andis pildialbumeid vaadata. Erakuelust ta liiga palju ei rääkinud. Küsimuse täiendamisel, et kui märksõnaks oleks sisekõne, ütles vaid, et eks seda sisekõnet seal metsaveerel ole nii verbaalset kui emotsionaalset. Selline elulugu pani paljude asjade üle mõtlema. Näiteks selle üle, et mis tähtsus on viimse hetkeni tootvat tööd rabada või et kas sul peab olema iga minut jutukaaslane käepärast või aitab sellest, kui vanuigi oled iseendaga sõbraks saanud. Või selle üle, kas saad loodusega kontakti autoga korraks seenele sõites või on asjal sügavam sisu, kui päriselt ninapidi looduses elad. Või selle üle, et kas elu on elatud väärtuslikult, kui püüad „küla“ meele järele olla või oled hoopis rahulikult see „mina ise“.
Reinule sujuvat kulgemist!


Kirjutas Urmas

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar