MEHED KOOS, ELU HOOS!

esmaspäev, 5. august 2013

Ratastel Klooga kandis



 
Lasime endid uuel mugaval elektrirongil sõidutada Klooga jaama, et seal hüpata rataste selga ja teha üks paarikümne kilomeetrine tiir. Võtsime nõuks, et kulgeme väiksemaid teid pidi, suuremaid ainult ristisuunas ületades. Peagi mängis see mõte meile vingerpussi, kui me Treppoja suvilate rägastikus endid tupikusse sõitsime. Hädast aitas välja juhuslikult kohatud tuttav suvilaomanik, kes meid läbi




õunaaedade jälle selgemale rajale juhatas.
Treppoja oli end peaaegu tühjaks jooksutanud, sestap võisime tema treppidel kepselda jalgu märjaks tegemata. Meri Klooga ranna kohal oli aga endiselt vett täis, kuid eritas vänget sõnniku lehka ja loksutas kaldale kõdunenud adru valle. Jälgi koristustöödest me ei märganud. See-eest oli suurepärases korras uhiuus rongide peatuskoht. Paar korda päevas pidi seal rongi ka nähtama.
Meie rongi ootama ei jäänud, vaid võtsime suuna Sooda järve poole. Selgus, et see vesiroosidega pärjatud mõnus metsajärv on enamikule vanameestest teadmata-tundmata. Mõnedes meist tärkas koguni kalamehe kirg. Ent kuna õngi kaasas ei juhtunud olema, siis väntasime metsateed mööda edasi Klooga Aedlinna poole.
Teel möödusime suurejoonelistest ehitustöödest, mis ilmselt mõeldud täiendama olemasolevaid mälestusmärke juutide väidetavast hukkamiskohast. Vikipeedia pakub siiski oluliselt erineva tõlgenduse toimunud sündmustele võrreldes sellega, mida nõukogude propaganda meile ajukurdude vahele surus.
Klooga Aedlinn, see Vene ajal suletud olnud asum elab nüüd nii nagu oskab. Mõned majad on üsnagi üles vuntsitud, teised jälle hoiduvad rohkem maadligi, justkui oma olemas olu häbenedes. Kõige selle mitmepalgelisuse kohal troonib kõigist mahajäetuna rohtu kasvava trepistiku ja vägeva sammastikuga Dom ofitserov.
Seevastu on neil paadisilla ja liivase rannaga vägagi korras supluskoht Klooga järve ääres Järve teisel kaldal ootas meid viimane plaanitud külastusobjekt – Klooga mõis, õigemini see räsitud vare, mis tast veel alles on. Mõisa vahepealse omaniku von Klugeni nimest  on tuletatud nii järve kui ka kogu ümbruskonna praegune nimi. Varem kutsuti järve Lodijärveks ja mõisat Lodijärve lossiks. On oletatud, et Bornhöhe Tasuja tegevus toimus just siin.
Olime tellinud väga sobiliku rattasõidu ilma, ei liiga kuuma, ega liialt vilu. Lõpptulemuseks kujunenud 25 läbitud kilomeetrit ei tundunud seetõttu ülemäära kurnav isegi meie kõige vanemale ratturile Kalevile.

Kirjutas Rein

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar