Järvamaa Kutsehariduskeskuse ja Türi ringhäälingumuuseumi külastus

  Üheks järjekordseks suuremaks ja sealjuures ka meeldejäävamaks ettevõtmiseks oli meie klubil Paides asuva Järvamaa Kutsehari­dus­keskuse ja Türi Ringhäälingumuuseumi külastus. Eriti vedas meil ilmaga, sest pärast mitmepäevast vihmasadu oli just meie 24. oktoobri mat­kapäevaks üksik ilus ilm saabunud. Uskumatu, kuid see oligi vist viimane päev, kui veel suverehvidega sõita sai. Oli see järgmisel või siis ülejärgmisel ööl, kui tugev lumetuisk Eestit tabas ja  kõik maanteed ülilibedaks muutis. Üle Eesti põhjustas säärane lumetuisk sajakonnale suverehvidega autosõitjale liiklusõnnetusi.
 Matkapäeva põhitegi­jaks oli ikkagi Paul oma bussiga, sest ilma temata oleks meil kindla­pea­le nägemata jäänud vägagi palju vaatamisväärsusi. Esimene peatus tehti teeäärse Kükita kohviku juures, kus me veidi keha kinnitasime ja kust me otse­maid Järvamaa Kutseharidus­kesku­sesse sõitsime. Vastu võttis meid sealne direktor hr. Rein Oselin, kes meid koduselt tervitades ja naerusuiselt kooli vaatama kutsus. Suundusime seejärel uude koolimajja, kus ta meile ühes kaasaegses klassiruumis kooli eripära tutvustas. Juba hoonesse sisenedes oli meile kõigile selge, et tegu on siin mitte üksnes 21. sajandi eurorahade toel ehitatud koolimaja vaid ka koolitussüs­tee­miga, kus uudistamist jätkub meile igaühele küllaga. Pahviks lõi meid juba siinne õpeta­ta­vate erialade hulk, mitmekesisus ja ka see, millist suurt maa-ala kogu nende õppetöö enda alla haarab. Tutvustati meile nii peahoones tehtavat õppetööd, siin kasutatavaid kaasaeg­se tehnilise varustatusega õppeklasse ja laboreid kui ka Särevere mõisa ümbruses toimuvat kaasaja põllumajan­dusele omast välja­õpet. Mis aga mind kõige rohkem paelus, oli see, et töötajate seas oli tunda ühtset, kõiki haara­vat meeskonnatöö meeleolu. Meeskonnatöö loome­protsess on väga keerukas, mistõttu direktor Rein Oselinile, kes selle stimuleerimise ja käivitamisega hakkama sai, tuleb küll au anda. Samas on aga ka täiesti selge, et ilma ees­kujuliku mees­konnatööta säärast laiahaardelist õppekompleksi ohjes hoida polegi võima­lik. Ja mis siin kõige tähtsam, kõikjal, kus käisime, valitses eesku­ju­lik kord ja puhtus. Kõigele lisaks on suudetud korda teha veel ka Särevere mõis! Tähelepanuväärsed on ka koolipoolsed pingu­tused ning eelkõige mõistev suhtumine siinsete õppurite igapäevaste toit­lustus­prob­leemide lahen­damisel. Soovi­taksin paljudele, et kui just ei taheta põlluma­jan­dust õppi­ma min­na, siis tasub vähe­malt siinse tööprotsessiga tutvumas käia. Järvamaa Kutsehari­duskeskuses on tõesti koht, kuhu tasub vaatama minna ja võimalust mööda sealt üht-teist ka õppida!
 Seejärel siirdusime Türi Ringhäälingumuuseumit külastama. Ka siinne käik oli omaette ela­mus, eriti nendele, kes noorpõlves raadiotehnikaga on tegelenud või kes lausa esmakordselt siia sattusid. Vaatamist, samuti ka omaaegseid meenutusi jätkus siin tunniks poole­teiseks meile kõigile. Tagasisõit  toimus seekord lausa pilkases pime­duses, kusjuures sellel eks­kur­­sioonil kuuldu ja nähtu peaks andma meile kõigile piisavalt palju mõtlemisainet.

kirjutas Elvo