MEHED KOOS, ELU HOOS!

neljapäev, 11. oktoober 2012

Tuntud keraamikakunstnike Bogatkinite stuudio.


Selsinasel 8. oktoobrikuupäeval oli meil meeldiv võimalus kunstnikepere Bogatkinitega kohtuda, kes meid oli lahkelt kutsunud ühe meie kaaslase, Joeli vahendusel oma stuudioga tutvuma. Olen siinkandis varematel aegadel üpris sageli liikunud, kuid poleks toona osanud mitte uneski ette näha, et siia kord säärane ülihubane väikene kohvitamisvõimalustega aiakene on tekkinud. Aeda oli  osa toolidega laudu paigutatud vanaaegse laia katuseääre alla, kus juba enne meid paar pikka­de habemetega vanameest, ilmselt igapäevased kunded, mõnusasti istet olid võtnud. Meie istusime aga laia sirmi alla paigutatud laudade taha. Pärast mõningast ootamist jõudis meist kohale pea kümme inimest. Ja seal istudes majapere­mehega kokku saimegi, kes tut­vus­tas esmalt meile selle väikese „maail­ma“ ajalugu alates keskajast, kui siin veel Toom­pea rahvale liha müüdi, kuni tänapäevase ajani välja. Samas saime tuttavaks ka maja­pere­mehe abikaasaga, kes samuti on keraamikaala kunstnik. Seejärel siirdusime keraami­ka­stuudio­ga tutvuma. See, mis mind siin ees ootas, oli mulle küll ülisuureks üllatuseks, sest nii väikest töökohta, mida pealegi veel ka stuudioks nimetatakse, pole ma ealeski näinud, kuigi olen päris mitme kunst­niku ateljeega juba varem tutvunud. Ruumi suuruseks võis mälestuste järgi olla vaid kusagil 3x4 m, millele lisandus veel ka üks seinaga eraldatav väiksem ruumiosa. Selles paiknes keraa­milisteks töödeks ja ka klasuuri­miseks vajalik elektriahi töötemperatuuriga ca. 12000C. Vaatamata ruumikitsikusele, olid siin ikkagi kolme inimesega töö tegemiseks kõik vajalikud tingimused olemas. Hiljem, kui siinse maja­pidami­sega tutvumise käiguga lõpetama hakkasime, näidati meile, kuidas  poti­ked­ra ja pressvormi abil nii kruuse kui ka lillevaase valmistatakse. Selles osas saime me kõik üksjagu targemaks.
Tutvusime ka imetoreda ja hästi varustatud suveniiripoe ja siinse kohvi­ku­ga. Täiesti usku­matu, millises ruumipuuduses on osatud siia paigutada nii soojad ja hubased söögi-ning kohvi­kohad. Kohvikuruume jagub kolmele korrusele, kusjuures keldrisse viib kivist-, üle­mi­se­le aga metallist keerdtrepp, kusjuures neis mõlemas on ainult üks kaarja paekivilaega väikene omaette ruum. Need mõlemad on seejuures väga hubased, üksnes paari kolme laua  ja toolidega, sest rohkem sinna ruumipuuduse tõttu ei mahugi. Alakorrusel on lisaks veel ka malmist kamin, kust saadakse osa soojust ka ülakorruste kütmiseks.
Meid võeti siin ülihästi vastu, kusjuures perekond Bogatkinid kostitasid meid kohvikus isegi tasuta kohviga. Kohvist rääkimata, kuid ka kohvikust ostetud koogid maitsesid meile kõigile imehästi. Sealt lahkudes jäi meile hulganisti meeldivaid mälestusi, milliseid raske oleks kirjeldadagi. Mis aga täiesti kindel, sinna tasub vaatama minna, eriti neil, kes seal varem käinud ei ole. Siin on ilmselt isegi nii vanahõnguline keskkond, mida vaevalt kuskilt mujalt otsida tasub. Ja et lugeja Bogapott kunstistuudio alati üles leiaks, pidage meeles aadressi Pikk jalg nr.9 .
Meie, seekordsest külaskäigust osavõtjad, täname veel kord perekonda Bogatkineid meeldi­va vastu­võtu ja ka oma kolleegi Joeli selle organiseerimise eest.  

kirjutas Elvo



 










 
 
 kirjutas Elvo

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar