MEHED KOOS, ELU HOOS!

esmaspäev, 15. oktoober 2012

Riia, peaaegu suurlinn,

oli tosina vanamehe seekordne reisisiht. Nagu vanameeste reisidel kombeks, oli ilm just selleks päevaks end paremaks, lausa ideaalseks, sättinud.
Taisto Reisid giid Sirje oli end meie puhuks väga põhjalikult ette valmistanud, nii et saime enne lätlaste maa peale astumist täpselt teada, kes on nende rahvuslind, rahvuslill, rahvusputukas jne. Putukate asemel läksime vaatama siiski nende Mootorimuuseumi. See on äärmiselt võimas värk, mitu korrust täis topitud kõikvõimalikke liikureid aegade hämarusest kuni lähiaegseteni. Erilist elevust tekitasid väga tähtsate persoonide käes olnud sõiduvahendid. Timukas Stalin oli oma elunatukesega varjunud raskelt soomustatud sõiduki tagaistmele, isake Breznev seevastu lösutas lausa roolis ja oli oma soomustamata auto osanud kaunikesti kortsu sõita.
Asjatundlik motomuuseumi perenaine oleks võinud meile lugusid pajatada kasvõi õhtuni, kuid meid hakkas tõmbama rohkem mõne söömakoha poole. Siin aitas meid loomulikult Lido oma rikkaliku valiku ja mõistlike hindadega.
Nüüd oli aeg  teha viisakusvisiit lätlaste Vabadussambale. Uurisime giidi käest sedagi, kuidas õnnestus läbi karmide aegade säilitada seesugune suurejooneline isamaaline mälestusmärk. Kasutati kavalust, isiklikke sidemeid ja kõike mida vaja kuni kompromissini, et samba kõrvale pannakse vastukaaluks Lenin. Nii nad seal siis seisid, seljad vastakuti, kuni tulnukal oli lõpuks aeg lahkuda.
Tegime tavapärase tiiru vanalinnas. Silmasime nende kaht ainsana säilinud kindlusetorni ja jupikest näidisena üles ehitatud linnamüürist. Seevastu on neil iidseid kirikuid lugematul hulgal, üks võimsam kui teine. Oli ju Riia Baltikumi keskus läbi sajandite. Praegune Riia on lätilik linn. Kuid veel paarkümmend aastat tagasi oli neil seis üpris nutune – lätlased olid omas pealinnas surutud sügavasse vähemusse (osakaal u. 1/3 elanike arvust). Nüüdseks on nad saanud uuesti enamuseks omas linnas.
Viimased latid viisime, teadagi, kaubakeskusesse. Kaubad on ju üldjoontes samad, kuid lätimaine leib on ikkagi teistsugune, mõned kangemad ollused samuti.
Püüdlik giid hoolitses ka tagasiteel meie vaimu ergastamise eest kuni heitis mikrofoni käest ja tuli n.ö. rahva sekka. Saime aimu ühe turismifirma heitlikust eluteest, giidiameti pidamise eripäradest jms.

kirjutas Rein




Sõit läks korda. Ilm porikuu kohta suurepärane, giid oskuslik sobiliku reisikava koostamisel ja 16kohaline buss meie jaoks täiesti paras. Jääb üle vaid välja mõelda, millal ja kuhu teha järgmine taoline sõit.

 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar