MEHED KOOS, ELU HOOS!

neljapäev, 13. september 2012

Õuesõppepäev Viru rabas










Üks kooliõpetaja sai idee, et tema klassi lapsed peavad saama koos meiega rabas matkata! Vaat sellised tagajärjed on meie kunagisel sattumisel „Pealtnägijasse“. Rääkis meid ära ja nüüd 11. septembril sõitsime Viru rappa õuesõpet tegema, bussis viis vanameest, 21 Kristiine gümnaasiumi üheksanda klassi tüdrukut-poissi, üks õpetaja ja üks bussijuht. Jälle oli meile hea ilm antud ja metsaraja algul kergelt tibutanud vihm lõppes mõne minuti kõndimise järel. Õpilastel võttis metsaõhustikuga harjumine veerand tundi, siis kohanesid sammud laudtee kitsusega ja jutuvada looduse vaikusega. Jõudsime rabaraja vaatlustornini, viiekaupa käisime ülal laugastikku imetlemas/pildistamas ja jalutasime siis jälle edasi. Paar tüdrukut proovisid paljajalu rabasambla pehmust ja sügisese vee jahedust ja jätsid seejärel laudteele vahvaid märgade varvaste jälgi. Poisid olid, üllatus-üllatus!, väljapeetumad. Aga üheksandas klassis ollakse ca viieteistkümnesed (meieaegsed inimesehakatised said selles vanuses mõnigi kord peretoitjateks) ja eks olegi õige aeg meesteks hakata. Seda panime me, vanamehed, küll tähele, et noortel on kiirustamine kusagile sügavale ajukurdudesse kraabitud – mis me ka ei rääkinud, noored oma kõndimist aeglasemaks sundida ei lasknud. No oleks võinud küll rohkem loodusesse süveneda. Samas – nii suure kambaga rabas käimine ei ole see õige looduses viibimine. Nagu Rein ütles: rabas on mõtisklemise koht. Kui teisel pool raba metsa alla jõudsime, oli bussijuht juba ootamas ja meie Otto, rabaasjatundja, teadmised jäid vähese rakendusega. Sõime siis mahalangenud puudel istudes oma piknikuvõileivad ja jalutasime bussi. Olime noortele seltsiks olnud (hilisem kommentaar oli, et vanamehed on täitsa okei), ise värsket õhku hinganud ja oma luid-liigeseid koormanud, mis sest päevast ikka rohkem soovida. Joelile ja Ülole oli meie lühiretk muidugi liiga kerge, kuid asi seegi. Tagasitee linna oli nagu tagasitee ikka, natuke väsimust, natuke tavatoimetuste tarvis linnainimeseks kohandumist. Põdrakärbseid, põtru, karusid ja hunte me ei kohanud, seeni, samblikke, laukaid, turbasammalt, mustikaid ja jõhvikaid aga küll. Puukide asjus peaks tulemused käes olema – kui nad kedagi meist üles leidsid, siis tänaseks oleme meie neid üles leidnud. Kena päev oli. Õpetajatel on kohe mõnikord häid ideid!

Kirjutas Urmas

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar