MEHED KOOS, ELU HOOS!

teisipäev, 29. mai 2012

Vanamehed Neevalinnas







Mõte üks Peterburi reis teha hakkas idanema siis, kui vanamees Hilmo tõi korraks meie klubisse oma Peterburi tuttava pr Evi, kes meid lahkesti oma linna vaatama kutsus. Järgnes Urmase
põhjalik organiseerimistöö ja nii võisimegi romantilise nimega laeva Printsess Anastasia pardale astuda.
Esimese üllatuse tekitasid piiterlased laevaseltskonnale kohe maabumisel, mängides tervituseks Lili Marleeni. See oli esimene kuuldav-nähtav märk, et Venemaal on vahepeal tõesti üht-teist muutunud.
Vanaproua Evi ja tema kunstiasjatundjast tütar Ilona ootasid meid Iisaku katedraali trepil, nagu oli kokku lepitud. Katedraal oli mõistagi turiste pungil täis, kuid Ilona juhatas
meid tagauste kaudu sinna kuhu vaja, kaasa arvatud ringrõdule ümber kuppeltorni.
Graniiti, kulda, karda ja kunsti on siia katedraali kuhjatud röögatul hulgal.
Oli see ehitis ju Vene Impeeriumi kõige tähtsamate tseremooniate toimumise koht.
Ent tsaaririigi võimsa kirikliku ehitise kõrval huvitas meid ka üpris tagasihoidlikum kuid sealjuures oma Jaani kirik. Telefonikõne Ilonalt, ja ka selle kiriku uksed olid meie ees valla. Maja
kallal on tehtud korralik töö. Varemeist on tõusnud lihtne kuid hubane ehitis nii kogudusele kui Peterburi Eesti Seltsile.
Oma edasise kulgemise selles suures linnas jätsime juhuse hoolde. Peagi oligi meil jalus üks Neeva jõe väikesadam,laevuke ootamas järjekordset turistide portsu Peterburi ilu nautima. Jaak rääkis käigult hinna odavamaks ja nii olimegi pardal. Laevajuht keerutas osavalt kanalist kanalisse, pugedes ühtelugu arvukate sildade alt läbi, taustaks giidi jutt, mida on näha vasakul, paremal ja otse ees.
Edasi sattusime vääramatute jõudude meelevalda. Turistibuss, mis meid linna tõi ja pidi samamoodi meid ka sadamasse tagasi viima, oli kadunud. Õigupoolest polnudki tal kuhugi tulla,
sest aina paisuv suurlinlik ummik oli pilgeni täitnud kõik sõitmise ja seismise
kohad. Ent kus teised ei sõida, seal sõidavad taksod. Kohalik taksojuht
rallitas hoogsalt sõiduridade vahel, ise lakkamatult oma istmel keereldes ja
joviaalselt kohalikke kombeid lahti seletades. Näiteks, kui buss ummiku tõttu
sõiduplaanist niikuinii kinni pidada ei saa, siis ta lihtsalt ei sõida.
Kai ääres kannatlikult meid oodanud Printsess Anastasia võttis meid veel kord oma turjale, et
suunduda tagasi Soome lahele. Teel õnnestus küllaltki lähedalt silmata kunagist ülisalajast Kroonlinna. Lugematud kaikohad tühjad, ainult mõni üksik väsinud alus mahajäetuse keskel.
Asjalikult askeldav hommikune Helsingi pakkus kosutavat võrdlust tormleva Peterburiga. Aeg parajaks ja aidaa kodu poole.
Jääb tänada mõnusat ilma ja Urmase ladusat korralduslikku tööd.

Kirjutas Rein.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar